Halloween 2013

Ja saabuski meie laste kauaoodatud püha Halloween! See on aastas päev, kus saab kanda kostüüme ja mis peamine, saada hulga komme ja neid siis piiranguteta õhtul süüa.
Selle aastal oli meil päris mitu Halloweeni üritust. Esimene pidu toimus juba nädal enne õiget Halloweeni Oskari koolis. Läksime sinna kõik kostümeeritult, Oskar kandis ühe Star Warsi tegelase kostüümi ja Eliisbet oli Curious George, Tõnis maskeeris ennast tundmatuks koletiseks, mina olin nõid ja vanaisa vanakurat ise. Kogu kooli terriotoorium oli maskeeritud rahvast täis ja lastel oli võimalik osa võtta erinevatest mängudest ja nii endale väikseid kingitusi või komme koguda.







Õigel Halloweeni päeval oli päeval karneval Eliisbeti lasteaias. Eliisbet, kes iga päev käib erandlikult lasteaias kleitidega, otsustas kindlalt, et soovib kanda Ämblikmehe kostüümi. Nii maskeerus ta siis meil Ämblikmeheks ja oli selles kostüümis väga ehe.






Tõnise töö juures oli seekordne Halloweeni teema "kangelased" ja ta kehastas ennast äikesejumal Thoriks. Sellega pälvis ta kõikjal suurt tähelepanu ja arvati, et Tõnis ei jää alla Holliwoodi näiteljatele ja sobiks kangelasta mängima küll. Ootame aga ettepanekuid filmitööstuselt...








Meil pole varem töö juures Halloweeni tähistatud, kuid sel aastal otsustati ka meil kostüümides kohale tulla. Meil mingit kindlat teemat polnud, peaasi et kostüüm seljas. Parema puudumisel otsustasin seekord laenata kostüümi oma 4 aastaselt tütrelt ja ajasin endale selga Curious Georgi kostüümi. Nagu Tõnis tabavalt teatas, oli Eliisbet selles kostüümis väike armas pärdik, mina aga...No vähemalt sain ma teda ja ka teisi shokeerida sellega, et mulle läks selga Eliisbeti kostüüm ja pealegi sobis see tegelane hästi teaduslaborisse. Kõige tipuks teatas meie ülemus, et kuna ainult 3 järeldoktorit olid ennast kostümeerinud, siis selle tasuks võisime me omal valikul järgmisest labori seminarist loobuda. Selline tore boonus siis pealekauba.















Õhtul aga oli kauaoodatud "trick or treat", kus pimeduse saabudes avati kodude uksed ja kostüümides lapstele jagati lahkelt kommi. Nagu arvata võib oli kommisaak võimas. Oskar kuulis koolis õpetajalt, et kui paned öösel kõik kogutud kommid ukse juurde ja soovid midagi, siis öösel käib kommihaldjas ja võtab kommid endale ja vastu toob selle mida soovisid. Meile tundus see igati mõislik mõte ja hommikul oligi ukse juurest kõik kommid läinud (õhtul muidugi lapsed valisid endale mõned paremad kommid tagavaraks ka) ja selle asemel oli 2 vouncherit lastele mäguasjapoodi. Nii sai Oskar endale uue lego Chima ja Eliisbet Vaprakese nuku. Meil on aga uus mure, mida teha hunniku kommidega, mida kommihaldjas lahkelt vanematele jättis...

Reis Oregoni

Septembri esimeses pooles oli meil 4 päevane reis Oregoni osariiki, kus sihtpunktiks oli Kraaterjärv (Crater Lake).   Nimelt üsna selle järve lähedal on meie hea Kalifornia sõbra Christeli mehe vanemate rantšo ning seltskond eestlasi oli Christelilt juba kevadel välja meelitanud nädalalõpu selles rantšos. Oregnoni osariik asub Kaliforniast põhjas ja on oma kliimalt tegelikult üsna sarnane Eesti kliimale. Terve selle aasta september ja ka kogu oktoobris on olnud siin LAs harukordselt kuumad ilmad, kus temperatuur on pidevalt + 30 C ja nii ka oli septembri teisel nädalavahetuse Orgenonis haruldaselt soe (+27 C). Õhtul langes aga temperartuur päris kõvasti ja väljas olles pidi soojad riided selga ajama.
Reisi kogupikkus oli alguses päris hirmuäratav. LAst sõit autoga kokku 12h, kokku 758 miili (1219 km). Eestis olles ilmselt tunduüks üsna arulage nädalavahetuseks nii kaugele sõita, kuid siin Ameerikas ei tundu sellised vahemaad enam üldse imelikud. Kuigi seekordne reisi pikkus oli ülekaalukalt pikem meie varasematest autoreisidest. Meie nii kangelaslikud aga polnud, et kogu see teekond ühe jutiga ära sõita nagu osad meie reisiseltskonnast tegid. Otsustasime hakata sõitma neljapäeval peale tööd ja peatuda Christeli sõbra Kadri juues Oaklandis, mis asub San Fransisco eeslinn. Oakland asub  täpselt poole tee peal ja nii oli meie reis täitsa talutav. Reedel jätkasime teekonda koos Chirsteli ja koertega edasi.

Meie tee peale jäi  Mount Shasta mägi, mis asub veel Kalifornia osariigis. Tegemist on tegev-vulkaaniga, mis on 4,322 m kõrgune ja isegi suvel kaetud lumekihiga. Nägime seda majesteetliku mäge 3 erinevast nurgast. Mount Shasta vulkaan on purskunud viimase 4500 aasta jooksul ligemale iga 600 aasta järel ja viimane purse toimus 2 sajandit tagasi.

Oregoni osariigi piiripunkt oli küll osavalt varjatud, ei miskeid tervitavaid plakateid nagu "tere tulemast Oregoni" me ei märganud. Hiljem tagasi Kaliforniasse sõites pidime küll läbima väikse piiripunkti, kus pidavat kontrollima, et me Kaliforniasse miskeid puuvilju kaasa ei too. Osa reisiseltskonnaga kohtusime sihtkohale lähemal suuremas asustatus linnas nimega Klamanth Falls, kus täiendasime oma toiduvarusid.
Viimased kilomeetrid rantšoni oli mööda kruusateed, mis tõotas head, et rantšo asub tõesti pärapõrgus, keset loodust! Ja me ei pidanud pettuma, üle pika aja saime jälle keset loodust, eemale suurlinna kärast ja inimestest.

Lapsed, eriti muidugi Oskar, säras õnnest! Otse maja taga jooksis jõgi ja kuuris oli lastele tehtud ekstra kunstituba, kus lapsed said meisterdada, Oskar õppis ära vibuga laskmise, mis talle väga meeldis























Eliisbet ei jäänud järgmise 2 päeval sammugi maha oma uuest kallimast, kelleks oli Christeli noorim labrador nimega Watson. Nad käisid kõrvuti nagu noored armunud ja lõpuks ometi sai Eliisbet oma suurt kallistamis kirge kellegiga lõputult jagada.

Hommikuks oli kohale jõudnud kogu seltskond, kokku koos lastega oli meid lõpuks 15. Veetsime toreda nädalavahetuse looduse keskel koos toredate Kalifornias elavate eestlastega.

 Järgmisel päeval külastasime Kraatrijärve, mis asub nii 20 min autosõidu kaugusel Kaskaadide mäestikus. Nagu nimi ütleb, on see järv tekkinud kunagise vulkaanikraatri sisse. Järve pindala on kokku 52.9 km2 ning suurim sügavus 594 m.  Tegemist pidi olema Ameerika kõige sügavama järvega  (maailmas sügavuselt kolmas järv). Kuulus on see järv oma sinise vee tõttu ja vesi oli tõesti sügav-sinine. Järve kaldad on väga järsud, kuid alla läheb ka tee ning osa meie seltskonda sai isegi selles kaevukülmas vees ujuda. Oli tõesti väga maaliline järv!
















Päeva teise poole nautisime vaikus ja loodust rantšos. Päeval oli temperatuur üle 30C sooja ja see ajas vägisi jõevette ujuma, mis ilmselt oli nii 10C ligi, oli tunne nagu hüppaks kaevu ujuma! Sellest kohast oli ainult puudu saun, mis sobiks siia jõe äärde ideaalselt!













 Pererahval oli kuuris ka 2 kanuud, millega saime jõe peal sõita.

Tagasiteel LAsse tegime ööbisime seekord Kalifornia pealinnas Sacramentos. Järgmise päeva hommikupoolikul tutvusime ka natuke selle linnaga, peamiselt küll vanalinna osaga. Päris vanalinna jõudes oleks nagu sattunud kauboifilmi. Esimest korda nägin ma Ameerika eelmise sajandi alguse arhitektuuri, mida olen seni ainult filmis  ja Disnilandis näinud. Sacramento vanalinnas asub kuulus raudteemuuseum ja selleks, et vanu ronge näha, ei pea isegi muuseumi sisse minema, vaid kogu väike säilinud vanalinna osa oli omamoodi vana raudtee äärne ja audentne. Hiljem jalutasime ka ilmselt ühes linna peamistest parkidest, kus asub kapitoolium ja pargis pidi olema üle 1000 erineva puuliigi. Üks esimesi puid, mida ma kohe kapitooliumi külje all nägin oli õitsev pärnapuu! Väga kodune tunne tekkis jällegi. Selles pargis saime aga degusteerida erinevaid apelsinipuid, sest need olid viljadest pungil ja lapsed korjasid maast erinevate liikide vilju. Lõunasööki me igaljuhul peale seda pargis käiku ei vajanud.


Oli väga tore ja meeldejääv reis, mille eest tuleb tuhat tänu öelda Christelile!

Oskari koolitee algus

Kuna täna on Eestis kooliaasta algus, siis on viimane aeg ka meie kooliaja alguslugu kirja panna. Saime sellel suve päris pikalt Eestis olla, mina kokku koos lastega 6 imelist nädalat. Väga tore oli koos lähedaste ja sõpradega taas aega veeta ja Kaikas veedetud puhkust ei saa millegiga võrrelda! Lastel oli jällegi tore “Bullerby laste” suvi Kaikas koos Luisa ja Valteriga ja lahkuda oli päris raske. Lapsed ikka küsisid, kas me Eestis ei saaks tööd teha ja miks meie issi juurde sõidame ja tema Eestisse ei tule? Aga nende arusaam Eestis elamisest võrdub ilmselt aasta läbi sõpradega ja hoolitsevate vanavanematega Kaikas olemisest.  Ma väga loodan, et kahe aasta pärast ei esitata vastupidiseid küsimusi. Seda toredat suve jäävad aga meenutama pildid: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157634812212225/

Tagasi sai Ameerika koju sõidetud augusti esimesel nädalal, et jääks aega enne kooli algust ajavahega harjuda. Oskar alustas eelkooliga juba 13. augustil. Ameerikas saavad lapsed käia lasteaias kuni 5 eluaastani ning siis minnakse koolis asuvasse nn eelkooli, mida nimetatakse siin minu meelest ekslikult “kindergarten’ks” (lasteaeda nimetatakse pre-schooliks ja see tekitas minus alguses suurt segadust). Nii siis lõpeb muretu lasteaiaiga juba päris varakult ja algab kindla rütmiga ja kohustustega koolitee. Peab ütlema, et see tundus mulle ikka päris hirmutav alguses, sest ma pole päris kindel, kas nii varakult peab see pikk kooliaeg algama.  Ilmselt nende lastele, kellele on lasteaias lõunauinaku tegemine tõeline piin, on varakult kooliga alustamine päris kergendav. Eliisbet on üks selliseid, kes siiani iga päev küsib, miks Oskar ei pea lõunat magama!

Kooli algus on Ameerikas hoopis teistsugune kui Eestis. Erinevus on juba selles, et siin algab kool erinevates linnaosades eri aegadel. Osad alustavad juba augustis, osad aga peale Labor Day püha, mis on 2. Septembril. Minu ettekujutus akadeemillisest ja pidulikust kooliaasta algusest oli päris erinev siinse tavaga. Esimesel koolipäeval pole küll tunde, kuid aktuseks nimetada seda ikka kuidagi ei saa. Oskari kooli direktriss  andis ülevaate, mis meid koolis ees ootama hakkab ameeriklase kombel kohvitopsik käes, seljas lühike rannakleiti meenutav riietus. Edasi jaotati lapsed klassidesse ja siis mindi klassiga ja õpetajaga tutvuma. Ka pole siin sellist suurt klassikalist koolimaja, vaid kooli suurel territooriumil asuvad erinevad väikese majakesed, kus igas majas on 2 klassiruumi eraldi sissepääsuga. Selles koolis käivad siis kokku 6 klassi, eelkool ja esimesed 5 klassi. Kuna ilm on siin aastaringi soe, siis vahetunnid ollakse väljas. Kooli territooriumi piirab kõrge traataed, mille värvad suletakse peale tundide algus ja avatakse tundide lõpus (popitegemisest võivad lapsed und näha...).  Tunnid algava iga päev kl 8.10 ja lõpevad kõikidel klassidel ühel ajal E ja  K-R kl 14.38 ja T tund varem. See on mul siiani segaseks jäänud, miks tunnid lõpevad kummalistel aegadel 14.38, enne pühi näiteks 12.49!!! Kooli alguses ja lõpus lastakse läbi valjuhääldi sireeni, mis kõlab nii klassiruumides kui väljas. Igal esmaspäeval algab aga kooli õues rivistusega, kus kõigepealt lauldakse ameerika hümni ning siis antakse teada tähtsamad sõnumid. Minule meenutas see kangesti pioneerilaagrit.  Lihtsalt nii erinev tundus see kõik võrreldes meie kooliga. 

Klassis on kokku kuskil 24 last, õpetaja ja abiõpetaja. Pingid pole mitte ridadena üksteise taga vaid kaares kahes reas. Oskari pinginaaber on päritolult kuskilt Aasiast, kust täpselt, kahjuks ei tea. Aga esimesel lastevanemate koosolekult küsis pinginaabri isa minult, kas Tõnis on näitleja, sest ta on nii kena! Kogu õpetamine klassis toimub klassi ees oleva suurel ekraanil, mis on arvutiga ühenduses. See ekraan on puutetundlik ja õpetaja ja lapsed kasutavad näppe, millega siis kirjutavad ekraanile. Ei miskit tahvlit enam. Ma pole kursis, kas samasugust tehnikat kasutatakse ka juba Eesti koolis, kuid see oli miski, mis mulle küll muljet avaldas. Muidugi on õpetamise vahel mängulised osad, kus istutakse koos ringis, arutatakse, laudakse jne. Seega ikka päris 40 min rangeid tunde eelkoolis pole. vahepeal on ka väljas mängimise aeg. 

Eelkool on aga nagu tavaline kool, ainus vahe pidi see olema, et kodus antakse vähem õppimist. Ma ei saagi aru, miks peaks 5 aastased peale 6h koolipäeva veel koduseid ülesandeid tegema? Lapsed on sellest muutusest päris korralikult väsinud ja isegi 15 min kodutöö tegemine õhtul on neile päris kurnav ja nad ei tee seda hea meelega. Aga ilmselt tahetakse sellega tekitada kodutöö tegemise harjumust. Kodutööd kontrollitakse iga päev ja õigesti tegemise eest saab laps kleepsu raamatusse. Osakaril on muidugi kooliga harjumine paras katsumus, sest jälle on uus koht ja uued inimesed. Kui eelmine aasta hakati siin lasteaias käima, siis see läks isegi kergemini, kuna ka Eliisbet jäi samasse kohta. Nüüd aga peab ta olema täista üksi päris pikka päeva. Peale kooli on võimalik jääda ka kuni 17.30 pärast kooli programmi, kuid meie ei saanud Eestis olemisel sinna õigeaegselt registreerida. Kuni novembri kuuni käib Oskaril järgi minu isa ja eks siis paistab, mismoodi me edasi hakkama saame. Hea asi selle varakult koolis käimise juures on see, et lapsevanemad ei pea ise ei arvutamist ega lugemist õpetama. Eelkooli ülesanne ongi see, et laps õpib sel aastal arvutama ja lugema. Esimesse klassi minnakse siin 6 aastaselt ja ilma katseteta. Eestis ilmselt peavad vanemad selle lugemise ja arvutamise õpetamise töö ise ära tegema. Meie muidugi ka lugemise õpetamisest ei pääse, sest kes siis eesti keeles lugemist siin ikka õpetab ja 2 aasta pärast on vaja ka kuidagi Eesti kooli sisse saada. Koolis aga tundub Oskarile meeldivat, sest seal on põnevam ja huvitavam kui lasteaias. Kui ainult oleks natuke rohkem julgust kohanemisel uue kohaga.

Sellised olid siis minu muljed Oskari koolitee algusest siinpool maakera. Aga õnneks saame ka  akadeemilise kooliaasta alguse Eestisse tagasi tulles läbi elada. 

Oskari 5. sünnipäev

Esimene ümmargune sünnipäev sai Oskaril tähistatud juubelile vääriliselt. Isegi Eesti esimene sateliit lennutati Prantsuse Guajaanast 07.05.2013 kosmosesse! Sel aastal oli kohe mitu sünnipäeva tähistamist, kuna esimest korda soovis Oskar endale lisaks perekesksele sünnipäevale ka külalistega sünnipäevapidu. Sünnipäeva algust kuulutasid juba nädalapäevad varem saabuma hakkavad pakid. Oskar oli nii õnnelik, et käis postkasti juures pea iga päeva ja kallistas kõvasti igat saabuvat pakki. Nii suur  oli rõõm pakke saada! Eliisbet muidugi teadis, et ega teda ka pole unustatud, vähemalt pudeneb miskit magusat. Suured tänud kõigile saatjatele!

Sünnipäeva hommikul oli muidugi hoopis teistsugune kui tavaliselt, sest Oskar otsustas ärgata tund varem kui tavaliselt! Igaljuhul kl 5.50 oli ta üleval ja jooksis tuppa kinki otsima. Niipalju siis tavalisest sünnipäevalapse äratamisest lauluga! Esimene pidu sai peetud lasetaias ja kuna Oskari rühmas on samal päeval sünnipäev Brasiilia-Ameeria segaperest pärit kaksikutel Sofial ja Brunol, siis oli lasteaias kohe suurem pidu. Minul oli sel päeval ka lasteaias kohustuslik co-op hommikupoolik, siis kulges see päev suure sünnipäeva tähistamisega, kus osales ka Eliisbet.

Soovisin, et see päev oleks Oskarile eriline ja ta ei peaks minu lahkumisel lasteaiast kurvastama ning seetõttu tegin talle kingituse ja võtsin töölt vaba päeva.  Tulime lastega koos lasteaiast koju ja  Oskar säras jällegi õnnest. Paar nädalat enne Oskari sünnipäeva oli meil lasteaias Perepäev, kus lisaks muule meelelahutusele korraldati ka loterii. Meil õnnestus loteriil võita suur kook "Pariisi pagariärist". Nii läksime  lastega Oskari sünnipäeval pagariärisse ja lasin Oskaril endale koogi valida. Pagariäri nägi välja nagu tõeline Viini kohvik, letid täis ahvatleva välimusega kooke. Meil lubati valida võidetud loterii eest üks tort (Oskar valis vaarika-shokolaadi tordi) ja lisaks anti karbitäis väikseid kooke (kõikide tortide näidised väikeste kookide näol). Nii me siis tulime poest välja kahe suure tordikarbiga, ma pole vist iial niipalju kooke varem ostnud. Õhtul nagu arvata võis toimus suure koogisöömine, kuhu kutsusime ka oma naabritädi Tiiu.

Õige sünnipäeva tähistamine aga ootas alles ees saabuval nädalavahetusel. Siin tähistatakse laste sünnipäevasid peamiselt parkides. Kuna ilm lubab väljas pidamist aastaringselt ning pole ka hirmu tavaliselt vihma pärast. Oskar oli ise oma peo peakorraldaja ning nii valis ta välja pargi kui ka tegi ise külaliste valiku. Kokku kutsus Oskar 10 last oma lasteaiast ning kuna siin on tavaline, et laste sünnipäevadele tulevad ka õed-vennad ja soovi korral ka mõlemad vanemad, siis kokkuvõttes tuleb  arvestada päris suure seltskonnaga. Meie aga ragistasime Tõnisega viimase hetkeni pead, millist meelelahutust sünnipäeval pakkuda. Mina mäletan oma lapsepõlvest, et sünnipäevi peeti kodus ja lapsed lihtsalt mängisid koos. Nüüd aga ei soovi keegi koju kedagi kutsuda, kas siis kartusest või mugavusest ja seetõttu on vanematel peavalu tegevuse leidmise koha pealt rohkem. Õnneks leidsime nädal enne pidu idee, et kutsume kohale mustkunstniku. Üks mu töökaaslane rääkis mulle mustkunstnikust, kelle ta oli endale koju peoks tellinud ning see oli nii lastele kui ka vanematele väga meeldinud. Kuna selle mustkunstniku kontaktide üles leidmine võttis aega, siis lasin vahepeal internetis endale pakkumisi saata. Nii olid järgmised paar päeva päris naljakad, kui peamised meilid ja telefonikõned tulid mulle erinevatel mustkunstnikelt. Oleks pidanud muidugi taipama, et Los Angeles on ilmselt paik, kus mustkunstnikest puudus pole! Lõpuks suutsin ennast maagiliste meeste meilidest ja telefonikõnedest maa peale tagasi tuua ja otsustasin kasutada oma töökaaslase leitud kontakte. 

Oskar sai oma sünnipäeva külalisest teada alles kohapeal ja oli sellest tõelises vaimustuses. Mustkunstnik nägi välja väga efektne, õiges kostüümis ja saabus kohale maagiliste suurte kastidega. Kogu show oli tund aega ja nii lapsed kui ka kõik vanemad oli kogu selle aja põnevil ja elasid trikkidele kaasa. Esimeses pooles tegi ta igasugu trikke, kuhu kaasas lapsed ja kus olid ka elusloomad (tuvid ja jänes). Teises osas aga näitas oma osavust akrobaatika alal (ühe rattaga sõitmine ja muud tasakaalutrikid). Kõige suurem üllataja oli meile aga Oskar. Kui tavaliselt ta ei ole nõus võõraste inimestega suhtlema, siis nüüd osales Oskar  absoluutselt kogu shows. Nimelt kaasas mustkunstnik ta erinevatesse trikkidesse ja palus tema abi.  Ei tea, kas mustkunstnik tegi miski võlutriki Oskariga...

Sellelt lingilt võite näha pilte Oskari sünnipäevapeost: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157633483871694/

Üks siinsete sünnipäevade leivanumbreid on Pinata. Tegemist on mehhiklaste kombega, kus puu otsa riputatakse nööriga papist kuju, mis on komme täis topitud ja mida siis peavad lapsed kordamööda kaikaga pihta saada, et lõpuks kommid seest välja kukuksid. Oskar valis endale selleks muidugi Batmani kuju, mis sai täidetud peamiselt Eesti kommidega (tänud vanavanematele varude eest!). 

Oskar jäi oma peoga väga rahule ja loodan, et see jääb ka elama tema mälestustest! 

Õnnelik 5 aastane Oskar õhuakrobaatikat tegemas!

Suusareis China Peak'i

Märtsi alguses võtsime 2 vaba päeva ja  sõitsime China Peaki suusatama. Tavaliselt korraldab Eesti Maja täiendkool igal aastal lastele suusareisi. Eelmisel aastal käisime kooliga Big Bearis suusatamas, sel aastal  plaaniti see reis ühendada aga Eesti suusaklubi reisiga China Peak'i. Samasse kohta on Eesti Suusaklubi teinud suusareise  juba 52 aastat, kuhu tulevad kokku eestlased erinevatest Kalifornia piirkondadest. Lapsed ootasid seda reisi muidugi väga,  sest nädal varem olid nad lasteaias saanud juba väikese lumes möllamise kogemuse ning nüüd teadsid mida oodata. Ja mis seal salata, ka endal oli soov lumele saada. 

China Peak asub Sierra Nevada mägedes, Sequoia Rahvuspargist põhja pool, kuhu LA-st on  4.5 tundi sõitu. Viimane tund sõitu on aga mööda kurvilist mägiteed ja ma tõdesin jällegi, et minule pole sellised teed ette nähtud (nagu ka karusellid lõbustusparkides). Saime õnneks kenasti kohale ja ei pidanud isegi lumekette alla panama. Lund oli mägedes aga väga palju ja sadas järjest juurde. Meie Ford aga sõitis ilma kettideta kenasti ära, hiljem kuulsime, et peenemad masinad olid külje ikka teel ette keeranud. Ilmad olid super- meetrikõrgused värske lumega hanged ja päeval väljas särav päike, mis lubas suusatada õhukeste riietega. Pole midagi öelda, päris mõnus on nautida lumes möllamist, kui väljas on samal ajal päike ja soe!


Kuna China Peak on üsna varjatud suusakuurort, siis olid olud lausa super- väga head lumeolud ja suusatajaid väga vähe. Suusaliftid peaaegu tühjad ja harva oli mitu inimest ühel nõlval. Saime Tõnisega vaheldumisi suusatada ja panime ka lastele esimest korda suusad alla. Esimene mäest laskumine tundus mõlemale väga meeldivat, Eliisbet lausa keelas meil endast kinni hoidmast. Kui Oskar sai aru, et suustama peab ka õppima ja see võtab aega, siis vihastas ja võttis suusad alt ära - täpselt samamoodi oli Tõnis 3 aastaselt suusarajal vihastanud, suusad alt võtnud ja sokkides edasi marssinud. Seega lootust võiks ju ka Oskariga olla....

Eks järgmine aasta tuleb uus katse aga vähemalt said nad maitse suhu. 

Muidugi kelgutamine ja lumes niisama möllamine, lumememmede ja onnide ehitamine oli lastele suur rõõm. Lapsed olid päev läbi väljas ja parim osa meile oli päevast see, et õhtul magama võtmine võttis ainult 5 minutit aega tavalise 1h asemel! Kuna me Tõnisega pidime metsa all paksus lumes ise lastele kelgusõidu rajad sisse sõitma, siis olime õhtul sellest rinnuni lumes möllamisest + suusatamisest nii väsinud, et vajusime koos lastega magama.

Metsas kelgutamiseks õiget kohta otsides kohtusime ka shaakaliga, keda alguses hundiks pidasime. Eliisbet arvab siiani, et me nägime tüduk-hunti, kes oli teel oma emme-issi juurde. Kuna meie muinasjuttude repertuaari kuuluvad peamiselt lood, kus peategelaseks on “kuri hunt”, siis Eliisbet oli sellest kohtumisest nii erutatud, et öösel rääkis pidevalt hundist ja puges mulle kaissu. 

LA-sse tagasi sõites olime taas sügavas suves. Terve järgmine nädal on meil ligi + 30 C kuuma ja suusatamise asemel tuli trikood välja otsida ja ookeani äärde rannamõnusid nautima minna!

Sünnipäevad

Sünnipäevadest on jällegi päris pikalt aega möödas, kuid kirjutan sellest siiski mälestuseks mõned read. Eliisbet ei jõdnud oma sünnipäeva ära oodata ja kui jõudis kätte see kauaoodatud päev, siis ei jäänud see kellelegi teadmata, sest sel päeval teatas ta uhkusega kõigile “I have a birthday today!” Isegi kui  sünnipäevast oli möödas juba üle 2 nädala laulis Eliisbet ise endale veel sünnipäevalaulu ja soovis õnne! Lasteaias tähistasime sünnipäeva tordiga, mille lapsed kodus koos ise valmistasid. Otsustasime teha vana hea küpsisetordi ning õigete komponenti saamiseks tegime ekstra retke Vene poodi, kust saima klassikalisi küpsiseid ja kohupiima. Muidugi lasteaias, kui torti pakkusime kuulsin lapsi küsivat “where is a cupcake?” Nimelt ameeriklaste põhiline kook, mida igal ajal pakutakse cupcake'e (muffini sarnased koogikesed on kaetud värvilise paksu suhkruvõõbaga).  Kuigi meie kodune küpsisetort jäi suhkrukogusest kaugele maha kohalikest koogikestest, sai see siiski kiirelt otsa.

Sünnipäeva meeleolu oli meil kodus pikalt, sest pea iga päev saabus postiga Eliisbetile kingipakke. Kuna Eliisbet ei saa ikka veel üle sellest mõttest, et sünnipäev on möödas, siis Oskar tuletab talle seda karmil viisil meelde teatades “Sina pead nüüd kaua ootama oma sünnipäeva ja järgmised pakid tulevad mulle!”

Sel aastal otsustasime ka väikese peo Eliisbetile korraldada oma kodu mänguväljakul. Kuna ilmad on siin aastaringi suvised, siis peetakse enamasti sünnipäevad parkides olevatel mänguväljakutel. Sünnipäevapeo peamisteks atraktsioonideks olid õhupallid. Tegime koos lastega õhupallidest loomi ja Tõnis täitis õhupalle heeliumiga, mistõttu oli kogu õu õhupalle täis. Eliisbet nautis oma pidu väga, särades ja teatas kõigile kui vanaks ta saab. Nüüd, juba pea 2 kuud peale sünnipäeva teatab ta aga uhkusega oma vanuseks 4 a! (ei saa ju ometi olla noorem kui vend). 

Oma sünnipäeva ma muidugi ei plaaninud blogis üldse kajastada, kuid kuna Tõnis lastega tegi mulle sünnipäevakingiga mõnusa tünga, siis otsustasin selle ka mälestuste raames üles kirjutada. Nimelt kui mulle hommikul kink üle anti, siis Eliisbet teatas kohe, et ma sain endale lõhnaõli. Pakki lahti tehes nägingi lõhnaõli karpi, kuid siis lapsed hakkasid naerma ja karpi teistpidi keerates selgus, et kingiks oli hoopis uus iPhone, mille karbile oli Tõnis kleepinud Diori lõhnaõli pakendi pildi. Sellist kingitust ei osanud küll oodata ja peab ütlema, et olen sellest telefonist täiesti sõltuvusse sattunud ja ilmselt nüüd jääb üle ainult ükspäev endale Facebooki konto teha!

Eliisbeti 3a sünnipäevapidu Los Angelese UCLA lasteaias

Emme 3a sünnipäevapidu Ilmatsalu lasteaias Tartumaal

Lumepäev

Et Kalifornia lapsed saaksid aimu ka lumest ja seda oma kätega katsuda, siis toimus eile lasteaias "lumepäev". Öö jooksul oli kogu lasteaia õu täitunud ilusa  lumega.  Selle päeva tegi aga eriliseks see, et väljas oli eile päeval +28 C sooja! Mõnus, kas pole! Saad sisuliselt pävitusriietega lumes hullata. Hommikul seisin nõutult laste riidekapi ees ja mõtlesin, et mida ma peaksin selga panema. Kasvatajad juba nädal aega rääkisid, et seljas peavad olema lumeriided, saapad-kindad jne. Minule mõistagi ei valmista sellise riietuse komplekteerimine miskit raskust, kuid mida teha, kui väljas on pakase asemel hoopis  +30C kuuma... võtab ikka nõutuks küll. Panin siis igaks juhuks Eestist kaasa võetud õhukesed vihmakombed kaasa (mida meil pole senini siin vaja läinud) ja selga suvised riided-plätad. Nii me siis läksime nagu randa, kus liiva asemel oli lumi.
Lastel oli muidugi lumest rõõmu kui palju. Eriti vahva oli vaadata kohalikke lapsi, kellest paljudele oli lume katsumine elu esimene kogemus. Jälgisin neid lapsi ja mõtlesin, et küll siin Kalifornias on mõnusalt soe kliima, kuid samas oli neist väikestest tegelastest ka natuke kahju- siin kliimas elades jäävad saamata meile Põhjamaalasetele nii omased talverõõmud igapäevase kelgutamise, suusatamise ja lumememmede ehitamise näol! Igaljuhul tekkis hommikul seal lumehunniku kõrval seistes korraks nii soe kodune tunne. Nautige siis kõik veel lund koduses Eestis!

Viimaste tegemiste kroonika

Meie blogi viimane postitus jääb päris pika aja taha. See, et vahepeal pole olnud sissekandeid ei tähenda, et meie elus poleks vahepeal midagi toimunud. Eelmise aasta lõpp läks kuidagi väga kiiresti ja tegemisi oli tegelikult palju rohkem kui tavaliselt. Nimelt olid meil siin kodust kaugel ühed toredad kodused jõulud ja aastavahetus. Selle kodutunde tõid meile kallid kodused Eestist. Tõnise vanemad ja õde koos lastega olid meil päris pikalt külas ja selle aja sisse mahtus hulgaliselt reise ja muidu toredat olemist. Jõulupühad olid meil mõnusalt kodused ja kuna meil oli maja lapsi täis, siis oli rõõmu kuhjaga. Saime selgeks, et 4 lapsega (vanuses 2-5 aastat) on korduvalt kergem olla kui 2 lapsega. Põnevad ühised mängud algasid varahommikul ja lõppesid hilisõhtul ja meie ülesandeks oli pigem olla vahekohtunikuks  suuremate lahkarvamuste korral. Mõnus oli vaadata seda kampa koos tegutsemas ja nende loovust mängude väljamõtlemisel.


Peale jõuulupühi aga tegime kõik koos paar pikemalt reisi. Aasta viimased päevad käisime taas Suures-Kanjonis ja uue aasta võtsime vastu kasiinoparadiisis Las Vegases. Veendusime seal, et kuigi Las Vegas oma aastaringses tuledesäras on midagi enneolematut, siis aastavahetuse ilutulestik on siin hoopis midagi muud kui Eestist. Kui Eestis pea iga pere peab kohustuseks mõne raketi taevasse lennutada ja ilutulestiku vaatamiseks ei pea muud tegema, kui akna juurde astuma, siis Las Vegases oli ilutulestik organiseeritud ja toimus kogu linnas ainult 3 hotelli katuselt üheaaegselt ja sünkroonis. Hotellid olid valitud erinevatesse ilmakaartesse, et kõik soovijad saaksid midagi näha. Meie seekord peatusime Strip tänava vahetuses läheduses olevas hotellis, kus olime kinni pannud kamba peale suurema ühise elamise. Kohapeal selgus, et selle hotelli katuselt on parim vaade aastavahetuse ilutulestikule, kust paistavad kõik 3 ilutulestikku korraga ära. Mulle tegelikult meeldib selline üks korralik show taevas rohkem kui pidev raketisadu igas suunas.
Aga nagu võib arvata, on Las Vegas üks aastalõpu paikade esinumbereid ja rahvast oli siin tõesti murdu ja igasugust. Peatänav ja külgnevad tänavad suleti juba varakult liikluseks ja need täitusid kiiresti inimurdudega. Tegemist oli nagu suure karnevaliga, kus võis kohata igasugu karvaseid ja sulelisi. Uue aasta esimestel tundidel proovisime Tõnisega rahaõnne kasiinos, kuid õnneks jätkus seekord Tõnisel kainet meelt ja saime suurema kahjumita kasiinost tulema. Tuleb see raha ikka raske tööga ise välja teenida...

Muidugi sai külastatud ka üheskoos laste meelispaiku Kalifornias nagu Disnylandi, San Diego loomaaeda ja Sea Worldi. Kuid see ühine aeg kadus aga märkamatult kiiresti ja nüüd juba ootame ise suvist kojusõitu. Eelmisel nädalal tellisime ära endale lennupiletid ja nii tuleme ka sel suvel koju. Oleme kohal juba juuni keskel ja saame üle pika aja kodus jaanipäeva veeta!

Sellel aastal oleme Tõnisega mõlemad ka käinud juba konverentsidel. Mõlemad olid Keystone konverentsid, mis on kuulsad oma väga hea taseme poolest. Kõigepealt käis jaanuaris konverentsil Tõnis Colorados Keystone's. Kuna Tõnise hotell oli täpselt mäe jalamil, siis oli mäesuusatamine mõnusalt mugav, sest hotellist välja astudes algasid kohe suusaliftid. Keystone konverentsi ajakava on tehtud nii, et igal lõunal on 5 tunnine paus, kus teadlased saavad oma pead "tuulutada" ning enamik Keystoni konverentse on korraldatud kohtades, kus saab suusatada. Mina käisin aga konverenstil Taos, New Mexicos. Algul küll arvasin, et seal pole võimalik suusatada, kuid selgus, et seal on väga kuulsad suusanõlvad ja just mustade radade poolest! Kuna New Mexico jättis mulle oma kultuuriga väga sügava mulje, siis tahtsin sellest reisit siin blogis natuke pikemalt kirjutada.




Taos ise on väga väike linnake, kus elab pea 6000 elanikku. LAst tulnuna muidugi on linn selle kohta palju öeldud, sest kogu oma olemuselt on see pigem üks väike armas küla, mis on täis kultuuri ja kunsti.   Konverentsil osavõtjatel oli võimalik ka võtta nende pikkade lõunatundide ajal erinevaid ekskursioone ja nii ma haarasin kinni võimalusest ja võtsin linna tutvustava ekskursiooni, mille raames käisime ka ümbruskonnas ja saime külastada veel 3 muusemumi. Giidiks  oli  kohalik naisterahvas, kes oma mahlakate seletustega andis meile hea ülevaate nii Taose kui ka kogu Ameerika ajaloost.

Selgus, et Taos ja selle ümbruses on üks Ameerika varasemaid pidevalt asustatud paikasid. Seal elasid ja elavad ka pragu kohalikd indiaanihõimud, kes elavad Taos Pueblos, mis on asustatud kuskil 1000-1450 A.D.  Tegemist on kihiti üksteise otsa ehitatud savist ja mudast majadega, mis võivad olla kuni 5 korruselised. Taos Pueblo kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kahjuks ei õnnestunud meil Taos Pubelot vaatama minna, kuna praegu on kohalikel indiaanlastel pühad ja nad viivad läbi spetsiaalseid rituaale ning selleks ajaks on sissesõit nende aladele keelatud. Giid seletas meile värvikalt kohalike indiaanlaste ja sisserännanud hispaanlaste vahelisi suhteid ja kuidas New Mexico kuulus lühikest aega  Mehhiko alla ning millised on praegu kohalike ja indiaanlaste vahelised suhted. Kogu selle piirkonna ajalugu on olnud üsna värvikas ja nagu ma giidist aru sain, on omavahelised suhted praegu normaalsed, kuid igaüks teab kuklas oma versiooni ajaloost ja kuhu nad tegelikult kuuluvad.

Tänapäeval on aga Taos kuulus ka kui kunstimeka. Alates 19 sajandi lõpust sai see paik just kunstiinimeste meelispaigaks. Siin on elanud mitmed kuulsad kunstnikud ja loomeinimesed ja kogu praegune Taos näeb välja nagu väike muuseum. Linnas pidi kokku olema üle 100 galerii ja minu meelest olidki linnas ainult väiksed kunstipoed, kus sai vaadata nii kunstnike loomingut kui ka osta. Minu meelest liikusid linnas ainult meie konverentsi külised ja mul tekkis pidevalt küsimus, kuidas kohalikud küll seal ära elavad. Selgus, et turism on üks olulisi elatusallikaid.  Väga palju müüdi ka kohalikke indiaanlaste poolt valmistatud ehteid ja nõusid (savipotte, punutud korve). Kuna sellel maa-alal leidub palju vääriskive, siis ehtekunst on seal väga kõrgelt arenenud ning ka mina ei suutnud tulema tulla ilma kohalike indiaanalste valmistatud ehteta.


Kuna Taos asub kuskil 6000 jala (1.8 km) kõrgusel merepinnast oleval vulkaanilisel platool, mida ümbritsevad mäed, siis konverensti esimesel päeval hoiatati meid ka kõrgusest tuleneda võivate terviseprobleemide eest.  Mina sain kõrguste vahest tunda aga siis, kui otsustasin minna suusatama. Selgus, et suusanõlvad algavad veel 6000 jalga ülevalpool ja kõrgemad tipud, kuhu liftiga sõita olid 14 000 jalga (4.3 km) kõrgusel. Kui ma suusalihtiga üles sõitsin, siis tundisn ennast järsku väga kehvasti, pea hakkas kumisema ja ringi käima ning süda läks pahaks. Mäed olid ka väga järsud ja nii ma üritasin liftiga üles sõites silmad kinni panna ja loota, et jõuan ikka enne minestamist liftist maha tulla. Mäe otsas kohtasin ühte konverenstikaaslast ja kuna tegemist oli arstiga, siis sai ta kohe aru mis mind vaevab tuleb juua palju vedelikku. Kui olin joonud ära pudeli vett, mis sisaldas erinevaid elektrolüüte, sain tagasi tasakaalu ja nautida ka suusatamist. Järgmisel päeval ma aga siiski tagasi mäele ei kippunud, sest sain aru, et selleks et nautida nii kõrgel mägedes suusatamist tuleks ilmselt mõnda aega aklimatiseeruda. Ka nõlvade kohta võib öelda, et siinsed sinised nõlavad olid teiste mägede mustad ja rohelisi nagu polnudki. Algajale kindlasti seda mäge ei soovitaks, samas ekstreemsportalstele oli seal mõnusaid järkse ja ohtlikke allasõite.

Ekskursioonil külastasime ka linna servas asuvat Rio Grande Gorge silda, mis ühendab suurt loodusliku kitsast, 200 m sügavat, kanjoni.





Samuti oli suureks vaatamisväärsuseks linnast välja platoole ehitatud nn "Earthship" majad. Tegemist on nn päikese energiat kasutavate majadega, mis on ehitatud igasugustest taaskasutatavatest materjalidest (nt. autokummid, plekktopsid jne). Majad paistavad taevast vaadates nagu allveelaevad, kus maapealne osa on väike kuppel päikesepatareidega ja maa-alla jäävad mitmekorruselised elamised. Praeguseks on mõnedel majadel mitmekorruselised maa-pealsed osad, kuid kogu energia ja vee kasutamine on  neis elamistes ökoloogiline.

Teel koju õnnestus mul ka läbi käia kiiresti Santa Fe linnast ja Albuquerque vanalinnast. Nii Taoses kui Santa Fe linnas jälgitakse väga täpselt seda, et kõik elamised peavad olema ehitatud nn olemasolevat arhitektuuri jälgide. Kokkuvõttes oli mu nädalane reis nii tööalaselt kui kultuuriliselt väga põnev ja huvitav ning sooviatan seda paika kui võimalus tekib kindlasti külastada.