Legomaa külastus

Saabuva Oskari sünnipäeva puhul tegime eelmisel nädalavahetusel seni pikema reisi, kahe päevase väljasõidu Legomaale. Kalifornia Legomaa asub Carlsbadi linnakeses, kuhu on LA-st umbes 1.5 tundi (140 km) autosõitu lõuna poole, asudes 50 km enne San Diegot. Carlsbad on väike linn (natuke üle 100 000 elaniku), mis asub ookeani kaldal ja haarab sisemaal enda alla mitmed mäed ja orud.

Kui me linna sisse sõitsime, siis kohe otse meie hotelli vastas oleva mäe jalamil olid suured laiuvad värvilised lillepõllud. Hiljem saime teada, et Carlsbad ongi märtsist kuni maini kuulus oma üle 4046 m2 suuruste õitsvate lillepõldude poolest. Rohkem infot võib leida leheküljelt: http://www.theflowerfields.com/). Oma hea asukoha poolest on Carlsbad linn, kus keskmine perede sissetulek pidi olema üks Ameerika Ühendriikide kõrgemaid. Seda oli ka linnas ringi jalutades näha, kuna väikese linnakese kohta olid kesklinnas esindatud kõik kallimad poeketid. Ma veel mõtlesin seal jalutades, et kes sellistest poodidest siin jõuab küll osta. Siin ümbruskonnas asuvad mitmete kuulsate firmade peakontorid-esindused. Biotehnoloogidele on ilmselt tuttav selline firma nagu Life Science. Samuti asub siin Ameerika Vääriskivide Instituut, millest me ka teel Legomaale mööda jalutasime.

Võtsime Legomaale kahe päeva pääsme, et oleks piisavalt aega ringi käia ning külastada ka Legomaal asuvat akvaariumi ja veeparki. Ööbimiseks valisimse hotelli, kust oleks Legomaale jala lähedal minna (ca 1 km). Kuna Ameerikas inimesed reeglina jala ei käi, siis tundus ka selline distants neile ilmselgelt ülejõu käiv. Hotellist oli võimalik tellida auto, mis viis tasuta Legomaale. Meie aga otsustasime minna jala, et saaks natuke jalutada ja ümbrust vaadata. Hotelli retseptsioonist küsisime teed ja saime paberile täpsed instruktsioonid. Legomaa aga pidi olema hotelli ees asuva mäe otsas. Meile antud instruktsioone uurides mulle tundus teekond kuidagi pikavõitu ja küsisin veel ekstra üle, kas teiselt poolt mäge minne lühem tee poleks jala. Vastuseks sain, et sealt minna pole võimalik. Hakkasime siis instruktsioone jälgides minema ja üsna pea sai meile selgeks, et ilmselt oleme kas valel teel või on meid küll juhatatud mingi väga suure ringiga. Olime kõnniteel (need olid isegi millegipärast tee ääres olemas) ainsad liiklejad ja kui tahtsime üle tee minna, siis pidi valgusfoori taga vähemalt 5 minutit ootama (ülekäimiseks oli aga rohelist tuld sekundite jagu). Kõik see näitas veelkord, et jala käimine on siin ikka pigem erandkorras.

Kui me olime maha käinud vähemalt 3 km, siis nägime esimest teeviita, kus oli viide Legomaale. Vähemalt polnud me täiesti vales kohas, sest ümbruskonnas olid mitmed mäed ja orud ning ma juba kujutasin ette kuidas me peame neid oma kahese lapsekäruga hakkama ületama, juhul kui oleme vale mäe juures. Lõpuks jõudsime ikka kohale, olles päris kindlad, et teiseltpoolt mäge tulles oleks maa ikka mitmeid kordi lühem olnud ning tagasiteel otsustasime enda mõistust kasutada ja teist teed minna. Muidugi me ei eksinud ja tagasi jõudsime mitu korda kiiremini ja tee pikkuseks võis ollagi nii 1 km!

Lastele oli Legomaal tegemist ja vaatamist küllaga ja Oskari vanusele tundus see täitsa paras koht olevat. Seal oli hulgaliselt temavanustele lastele mõeldud atraktsioone - mitmeid karuselle, sai sõita autodega, suur piraadi maa-ala, kus olid igasugused vahvad meretemaatilised atraktsioonid, palju vett, purskaeva lastele ja väiksed piraadilaevad (millega sai sõita ja vett pritsida).

Nagu arvata võis oli mõlemale lapsele ilmselt kõige ligitõmbavamaks kohaks veepark. Seal oli väikestel lastel ideaalne olla, kuna vesi oli madal ja sai ilma hirmuta ringi joosta. Samas oli minu meelest vesi üsna jahe, kuid kui oleks neis basseinides olnud soojem vesi, siis ilmselt sealt ära poleks me saanudki. Suurematele olid veepargis ka mõned allalaskmistorud aga neis olid väga pikad sabad. Pikad järjekorrad olid ilmselt tingitud sellest, et kogu süsteem töötas seal nagu ajast ja arust. Üleval seisis üks töötaja ja all vees teine töötaja. Vees oleval töötajal oli käes suur pulk (ühest otsast punane ja teisest rohelin), mille vastava otsa üles tõstmisel lubas ülemine töötaja torust inimese alla lasta.

Oskarile meeldis väga paadisõit, kus mööda jõge sõites möödusime legodest ehitatud erinevatest muinasjututegelastest. Seal olid tegelased muinasjuttudest "Hansuke ja Greteke", "Kolm põrsakest", "Punamütsike" jne. ning kõik need tegelased ka liigutasid. Ilmselt seetõttu, et ta kõiki neid lugusid oli varem kuulnud, avaldas see paadisõit talle just eriliselt muljet. Aeg-ajalt tulid vee-alt välja ka legodest ehitatud loomad või vetevana, kes vett pritsisid. Ühesõnaga lõbu kui palju. Mina sain elus esimest korda ära proovida sõidu Ameerika mägedel. Oli ikka hirmus küll. Vaatamata sellele, et istusin võõraste inimestega ühes autos, ei suutnud ma hirmukarjatust mäest otse loodis alla sõites tagasi hoida. Vahepeal lihtsalt sulgesin silmad ja hoidsin nii kõvasti kinni kui võimalik. Nali oli veel selles, et seisin alguses pikalt vale atraktsiooni järjekorras. Kui arvasin, et tegemist on Ameerika mägedesse mineva autoga, siis autosse sisse istudes mõistsin, et tegemist on hoopis õuduste lossi sõitva masinaga! Nii ma seal siis laserpüstolist tulistasin erinevaid koletisi, kes pihta saades tegid hirmsaid hääli... Minu üllatuseks ei kartnud Oskar ühtegi atraktsiooni. Ka tema proovis ära laste Ameerika raudteel sõitmise rongiga, mis oli ka parajalt kiire ja kurviline.

Üks vahvamaid asju oli seal legodest tehtud "mini-linn", kus olid ehitatud Ameerika suuremad linnad. See oli tõesti vahva ja päris peen kätetööd ning nägi välja väga ehtne.

Eliisbetiga oli seal tükk tegemist, et ta neid maju ja inimesi (legonukke) sealt üles ei korja. Tema ju mahtus kõikvõimalikest aedadest läbi ja ei saanud aru, et need ehitatud majad pole mängimiseks.

Legolandis olid ka kohad, kus sai klotsidest ise ehitada. Näiteks oli veepargis jõgi, millel sai sõita rõngaga ning millele sai sõidu ajal suurtest legoklotsidest peale ehitada. Klotse sai endale veest kogu aeg juurde võtta.

Akvaarium oli tilluke, kuid lastele külastamiseks täitsa paras. Oskar nägi ära haid, kes pea kohal vees ringi ujusid. Samuti sai paljusid kalu vees ise katsuda, mis lastele väga huvi pakkus.

Nii me veetsime Legomaal 2 pikka toredat päeva. Ühest päevast oleks ilmselgelt väheseks jäänud. Lastele reis väga meeldis ja peale Legomaal käigu oli ka hotellis ööbimine neile omaette elamus. Ilmselt tuleme siia veel teinekordki tagasi.

Viimased nädal aega on ilmad siin LAs olnud südasuviselt soojad, vahepeal näitas termomeeter üle 35 C kuuma. Eile, kui oli vähe jahedam ilm (27 C), käisin lastega hommikupoole ookeani ääres mängimas. Olime valinud väga mõnusa päeva, sest päike oli hommikupoole pilve taga ja liiv oli mõnusalt soe (mitte kõrvetavalt kuum). Kuna oli tegemist tööpäevaga, siis oli rand inimestest tühi, ainult mõned üksikud surfajad seilasid lainetel. Ehitasime lastega liivalosse, otsisime huvitavaid kive ja karpe ja kuulasime mõnusat suurte lainete loksumist. Ühel hetkel vaatasin, et otse minu ees on vees suured vaalad! Kaks suurt vaala mängisid rannast ca 3o m kaugusel meie ees, hüppasid veest välja ja tegid meile tõeliselt toreda etenduse. Nägin, et kaugemal oli veel hulgaliselt vaalu. Siin on võimalik teha laevaga ookeanile vaalade vaatamise väljasõite. Meil aga õnnestus lihtsalt rannas olles näha sellist etendust. Ilmselt oli mingi hoovus need vaalad kaugemalt ookeanilt nii lähedale rannale toonud, igaljuhul saime sel hommikul lastega väga toreda vaatemängu osaliseks. Kahjuks polnud mul aga fotoaparaati kaasas.