Rukkileib

Selle nädala alguses leidsime Santa Monicast üles Ukraina poeketi, kus müüdi ka palju Leedu kaupa. Teadsime, et seal on müüa musta leiba ja seepärast me ka selle poe lõpuks üles otsisime. Pood nimega "Ukraine Deli" oli selline pisike poeke nagu meil Tartus Tiigi tänaval olev nn. SOS poeke ühikate vastas. Peale selle, et see pood oli sama väike, oli seal mu meelest müügil ka sama kaup. Ka Tiigi tänava poes on pigem Ukraina vms sellise maa kaup- kommid, küpsised jne. Ka müüa enda võis ilmeksimatult selle rahva liikmeks arvata. Poes oligi müügil Vilniuse rukkileib ja veel palju "kodumaist" kaupa. Saime sealt endale lõpuks osta tatart, lapsed said üle hulga aja "Karums'i" kohukesi, isetehtud kanamaksa pasteeti ja heeringat. Heeringapakilt võis lausa eesti keeles lugeda "pidupäeva soolatud heeringas"! Tulime siis võidukalt oma kaubaga autosse ja Oskar nõudis autos kohe leiba. Murdsin siis mõlemale lapsele tüki rukkileiba ja peale esimest ampsu teatas Oskar hüüdes "Mmm, see on nagu shokolaad"! Näete siis, milliseid emotsioone võib lapses üks rukkileib tekitada, olles kodust ainult 6 kuud eemal olnud! Sel õhtul saime siis kodus kogu perega maitsta tuttavaid toite ja mõnulesime pasteedileiba süües täiega.