Jõulud

Sel aastal olid meie esimesed jõulud Eestist eemal. Kuigi elame siin päikeselises ja suvises Kalifornias olid meie jõulud ka seekord lumised. Nimelt sõitsime oma perega jõule pidama Arrowheadi nimelise järve äärde mägedesse. Alla kahe tunni LA-st autosõitu ja olimegi suvest jõudnud lumisesse talve! Meil õnnestus tänu lahketele väliseestlastele saada enda pere valdusesse üks väike suvila Arrowheadi järve ääres. Sõit mägedesse kulges jõululaupäeva hommikul väga meeleolukalt. Meie auto kõrval vuras ei keegi muu kui Jõulumees ise! Jõulutaadi sõiduvahend oli väga temaatiline ja see pilt oli usukmatult tore ja pakkus elamust mitte ainult lastele. Jõulmees lehvitas meie lastele lahkesti ja õhtul jättis ka meie majakese ukse taha kingikoti!

Jõulu esimese püha veetsime me suusamäel Snow Valleys. Lapsed said seal terve päeva kelgutada ja Mummu oma esimese mäesuusakogemuse.

Oli igati vahva talvine päev. Kuigi väljas oli lumi, läks ilm päeval nii palavaks, et paras oli lume peal olla lühikeste käistega. Mingil hetkel oleks kõige parajam riietus ilmselt bikiinid olnud- päike küttis tõesti väga võimsalt.

Meie esimene jõulupidu oli paar nädalat tagasti Los Angelese Eesti Majas. Sealsel laste jõulupeol käis ka jõuluvana ja Eliisbet ja Oskar olid mõlemad väga julged esinejad.

Kuigi Eliisbet oleks soovinud esimese valikuna lauda oma lemmiklaulu "Kollased juuksed, rohekas kleidike", siis vanem ja targem venna tegi kiirelt otsuse, et seekord esitavad nad ikkagi "Tiliseb tiliseb aisakella". Eliisbet haaras mikrofoni praktiliselt oma valdusesse ja tegi väga julgelt oma esimese esinemise. Oma alla kahe aastase vanuse kohta oli ta ütlemata tubli, sest laulis kogu pika salmi ja refrääni ilusti ära ja teenis selle peale publikult ja jõuluvanalt välja suure aplausi.

Jõulupühade eelne aeg on aga väga tore kui peres on väiksed lapsed. Nende siiras rõõm ja ootusärevus nakatavad ennastki. Enam ei teki küsimustki, kas peaks kuuse sel aastal ikka tuppa tooma ja piparkooke ise meisterdama. Peale jõule on isegi kurb, et enam ei näe hommikuti akna juurde jooksvaid lapsi, kes otsivad ootusärevalt susside seest päkapikkude poolt jäetud väikseid kingitusi. Tore aeg see jõuluaeg!

Soovime teile kallid blogilugejad meeleolukat aastavahetust ja kõike kaunist uueks algavaks aastaks!

Tänupühad Sequoia Rahvuspargis

Sõitsime oma esimesi Tänupühasid veetma Sequoia National Parki Sierra Nevada mägedesse. Üürisime majakese otse rahvuspargi piiril. Lisaks meie perele tuli Los Angelesest meiega kaasa Angela ja tema mehe venna pere (olid Eestist külaskäigul) ning San Fransiscost Krista, Saul ja Rebecca. Seega oli meid kokku päris suur hulk eestlasi. Maja üürimisega meil ka vedas, sest enamik kohti olla Tänupühadeks juba 3 kuud varem välja üüritud. Selle maja broneering aga tühistati just enne meie kõnet. Maja asus otse rahvuspargi piiril ja oli meile paraja suurusega. Sequoia Parki sõidab autoga Los Angelesest ca 3.5 tundi. Hakkasime hommikul kell 6 juba startima, et vältida teel Tänupühadele iseloomulikke ummikuid. Tänupühade ajal pidi kogu USAs olema kõige hullemad ummikud ja kui "valel" ajal startida, siis võib tavaline 3 tundi kestev tee võtta aega kogu päeva.

Jõudsime kohale lõuna paiku ja küsisime pargi kohta infot külastuskeskusest. Sequoia park on 1.635 km2 suurune ja kõrguste vahe ulatub peaaegu 4000 m-ni. Sequoia rahvuspark ühildub Kings Canyon rahvuspargiga. Kings Canyoni me minna seekord ei saanudki, kuna läbimatutele teedele on see talveperioodiks suletud.

Nagu Sequoia pargi nimi ütleb asuvad seal gigantsed sekvoiad (Sequoiadendron giganteum). Kui võtta arvesse sekvoiade massi, siis on tegemist maailma suuremate puudega. Tee pargi külastuskeskusest üles esimestesse Sequoia metsadesse oli umbes 50 km pikkune, kuid kuna tuli pidevalt mööda väga käänulist mägiteed üles sõita, siis võttis see aega 1.5 tundi. Parki lubati ainult autosid, millel on kaasas lumeketid. Ülespoole tõustes nägime ka üle pika aja lund. Kuna ilm oli tegelikult soe, siis lumi sulas ka üsna kiiresti. Aga väikese lumememme ikkagi lastele meisterdasime.

Rahvuspargis asub ka maailma kõige suurem puu, mida nimetatakse General Sherman Tree'ks (nimetati Ameerika kindrali William Tecumseh Shermani auks). Tegemist pole küll maailma kõige jämedama, pikema või vanema puuga, kuid arvestades selle puu massi, on see maailma suurim teadaolev puu (kõrgus 83.3 m, diameeter 7.7 m ja tüve maht 1,487 m3 ja hinnanguline vanus kuskil 2300-2700 aastat). See puu oli vägev küll. kui ülejäänud Sequoiad olid alt hästi jämedad, kuid puu tüve poole läksid ikka peenemaks, siis see puu oli minu meelest ühtlaselt jäme algusest kuni lõpuni. Igaljuhul tundusid inimesed seal all nagu sipelgad.

Esimesel päeval pargist ööbimispaika sõites jäid järsku eesolevad autod seisma ja kõik jooksid välja miskit pildistama. Nii ka Tõnis. Autosse tagasi tulles kutsus meid välja vaatama, et kohe mäe jalamil kõnnib karu. Oligi kena pruun mesikäpp, kes suurele vaatajaskonnale vaatamata otsis rahulikult süüa edasi. Sellega meie karunägemine alles algas. Samal päeval teel koju nägime veel nii 4 karu.

Järgmisel päeval näiteks hüppas üks karu otse Krista auto ette, õnneks mõned meetrid varem! Viimasel päeval aga sõna otses mõttes juba jooksime karu eest ära! Olime väiksel matkal kui ühe laagripaiga lähedal nägime suurt musta värvi karu. Mingil hetkel hakkas karu meie poole jooksma. Hetkeks võttis jalad päris nõrgaks. Haarasime lapsed sülle, jätsime vankid maha ja proovisime tasasel sammul eemale kõndida. Õnnkes karu läks oma teed ja meile jäi sellest seiklusest film, mida Tõnis sai teha. Filmist saab näha, et ka operaatoril oli väike hirm nahas, sest kaamera värises päris korralikult. Päris kõhe oli mõelda, et eelmine päev käisime sealsamas ema ja lastega üksi jalutamas. Viimane kohtumine mesikäpaga oli aga pool tundi hiljem, kui üks väiksem pruunkaru meie ees teed ületas, mäest üles ronis ja hopsti puu otsa tammetõrusid otsima läks. Teadsin, et karud oskavad hästi ronida, kuid et nad oma kehamassiga nii osavad on, nägin esimest korda. Peale meie esimest karuga silmast-silma kohtumist proovis Tõnis kui kiirelt ta suudaks karu eest puu otsa ronida. Hiljem aga nägime, et sellest poleks küll mitte mingit kasu. Minul õnnestus ka näha tarantlit, kes ühel päeval otse mu jalgade eest üle tee kõndis. Kitsed olid aga päris julged ja neid oli ikka suuremates kogustes. Ainus, kes meil seekord nägemata jäid olid lõgismaod, kellest olid igal pool üleval hoiatavad sildid. Ilmselt oli nende jaoks juba liiga jahe aeg. Õnneks.

Tagasiteel koju sõitsime mööda suurtest istanduste rajoonist. Kilomeetrite viisi oli nii apelsini, sidruni, mandarini, õuna, viinamarja ja ploomi istandusi. Ja kõik kandsid küpseid vilju! Teeäärest oli võimalik ka endale saaki kaasa osta. Ostsime vist enam-vähem kogu sularaha eest, mis meil kaasas oli, auto värsket kraami täis, sest kõik viljad olid väga maitsvad ja veel palju odavamad kui LA-s. Oskar isegi teatas ploomi süües, et see on parem kui komm! Lapsesuu ju ei valeta!

Selline vahva esimene tänupüha tähistamine meie perel. Sõime ära kamba peale 10 kg kalkuni, mis oli Angela perel väga hästi välja tulnud ja nautisime mõnusat eestlaste seltskonda.

Pilte: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157628175526033/

Aloha, Hawaii!

3-11 novembril olime puhkusreisil Hawaiil, Oahu saarel. Ootasime seda reisi juba pikka aega ja muidugi jäime kogu reisiga väga rahule. Külastasime ainult Oahu saart, kus esimesed 3 päeva peatusime Honolulus ja järgmised 5 päeva saare läänekaldal Kailuas. Pika hilinemisega panen kirja meie reisist väikese kokkuvõtte.

1. Päev. Põrutasime loomulikult kohe hommikul vara randa (ajavahe LA-ga on 3 tundi). Ilm oli muidugi mõnusalt soe (28C) ja helesinine ookeanivesi lausa kutsus ujuma. Hawaiil pidi ilm terve aasta vältel ainult 5 C kõikuma ja ookeanivesi on samuti aastaringi soe. Olime tegelikult plaaninud Honolulu linnas väikse tiiru teha ja hommikukohvi kuskil juua, kuid nagu me ookeani äärde jõudsime ja vee temperatuuri katsusime, siis ei saanud meid kedagi enam veest eemale. Ikka kohutavalt mõnus on 25 C ookeanivees ujuda! Veetsime kogu hommikupooliku vees ja kui lapsed said hotelli magama viidud, siis otsustasime Tõnisega kohe surfamise ära proovida.

Võtsime endale kahe peale õpetaja, kelleks osutus mõnusalt pruuniks päevitunud, pikkade hallide juustega kohalik käheda häälega küpses eas (umbes 70 aastane) naisterahvas! Itsitasin algul korralikult aga Tõnis arvas, et pole siin naerda midagi, küll tädi kindlasti oskab hästi õpetada, oli tal ju üle 30 aasta kogemust seljataga. Honolulus Waikiki rannas pidi olema kõige kergem surfamist õppida. Nimelt on siin lained mõnusalt laiad ja pikalt liuglevad, mis lubab algajal kenasti surfilaua peal püsti saada ja pikka sõitu nautida. Rannas liiva peal näidati meile siis põhijoontes vajaminevad oskused kätte, anti hirmus pirakas surfilaud kätte ja viidati keset ookeani- sõudke aga sinna ja hakkame pihta! Kõige hullem pidigi olema lauaga läbi lainete ookeanile ujumine ja see ostus ka tõeks. Ujumisoskus ja hea ülakeha treening kuluvad siin hädasti ära: pead olema surfilaual pikali ja sõudma kätega üle lainete ikka kaugemale ja kaugemale. Mingil hetkel ütles meile õpetaja (nime kahjuks enam ei mäleta), et nüüd keerame lauad ranna poole ja oleme valmis lainet püüdma. Andis meile Tõnisega vaheldumisi korraldusi. Kui kuulsin käsku, hakka sõudma ja nüüd püsti, siis endalegi üllatuseks sain kohe esimese laine kätte ja juhhuu sõitsin lainel! Tunne oli ikka päris mõnus, kuigi Waikiki lainete jõud on poole väiksem võrreldes näiteks LA-s olevate lainetega (kõhulaua kogemuse põhjal). Aga see võimaldaski meil kogu selle kursuse jooksul tegelikult reaalselt lainel püsti sõita. Aga rannast stardipunkti jõdumine osutus mulle ikka väga raskeks. Peale 4 sõitu olin sõudmisest laineteni nii läbi, et panin pea lauale ja lihtsalt kätega sõudsin, aegajalt vaatasin, kuhu ma jõudnud olen. Kursus oli 2 tundi, kus esimene tund oli ette nähtud treeneriga ja teine tund sai omaette proovida. Ma olin peale esimest tundi nii väsinud, et mõtlesin, saaks ainult randa puhkama. Otsustasimegi vahepeal paar tundi puhata, koperdasime hotelli ja tulime õhtul tagasi tunnikeseks proovima. Ise oli muidugi lainetele saamine palju keerulisem. Kui päeval õpetaja karjus, millal mida teha tuleb, siis nüüd tuli ise jälgida, milline on õige laine ja leida õige ajastus. Kokkuvõttes aga jäime mõlemad rahule, et surfamine sai ära proovitud. Nüüd pole muud kui vaja varustus muretseda ja harjutada. LA-s muidugi see nii mõnus pole, sest ookanivesi on külm ja lained on palju järsemad.

2. Päev. Et olla oma reisi ajal ka natuke kultuursed, siis otsustasime võtta oma hotellist terve päeva kestva tuuri ja külastada Polüneesia kultuurikeskust, mis asub saare Põhjaosas. Sinna viis meid kenasti buss koos giidiga, kes meile terve 1.5 tunni jooksul saare ajalugu ja vaatamisväärsusi tutvustas. Lastele bussisõit meeldis ja meile ka, kuna lapsed jäid giidi naljade peale kohe kiiresti magama. Pealegi saime palju huvitavat saare kohta kuulda.

Polüneesia kultuurikeskuses on võimalik tutvuda Polüneesi saarestikus olevate erinevate saarte (Hawaii, Tonga, Samoa, Tahiti, Fiji ja New Zealand, Marquesase saared) elu ja kultuuriga. Keskust läbis jõgi ja iga saare jaoks oli tekitatud oma küla, kuhu sai siis kas kanuuga sõita või siis maismaad kaudu minna. Igas sellises troopilises külas oli võimalik näha millised on seal tüüpilised elamud nii seest kui väljast, millega saareelanikud tegelevad ja milline on nende kultuur. Sai väga korraliku ülevaate ja oli tõesti hästi põnev ja hariv koht. Kogu aeg toimusid nn. õpitoad, kus õpetati erinevatele polüneesia saartele iseloomulikke asju. Näiteks saime õppida Hawaiile omast hula-hula tantsu, Tahiti kookospiimast tehtud leiva tegemist, Samoa saarel sai Tõnis selgeks kuidas kookospalmi otsa ronida ja endale toit sealt alla tuua. Peab ütlema, et Tõnis oli väga osav õppija ja sai palju kiita. Juba teise katsetusega oli ta hüpetega palmi otsas.

Meile meeldis iseäranis selle keskuse kontseptsioon. Nimelt igat saart ja selle kultuuri tutvustasid kohalikud Hawaii ülikooli üliõpilased, kes olid ise pärit neilt saartelt. Turistidelt saadud raha aga pidi peamiselt minema nende üliõpilaste toetuseks. Väga leidlik idee minu meelest.

Saime seal osa ka kohalikust Hawaii õhtusöögist, kus pakuti vardas küpsetatud põrsast, lillat leiba, magusat kartulit ja veel muid Hawaiile iseloomulikke toite. Lisaks söögile saime nautida hula-hula tantsu. Toitu hinnates pean ma ütlema, et kõige maitsvam kogu menüüst oli mulle ananass. Muidu oli enamik toitu kuidagi maitsetu või vähemasti meile harjumatud kombinatsioonid. Õhtu lõpetas aga suur 1.5 tunnine show, kus läbi lavastuse tutvustati kõikide seal keskuses esindatud polüneesia saarte kultuuri. Jällegi osalesid seal üliõpilased ja see oli üsna vägev etteaste, kus sai hea ettekujutuse polüneeslaste kultuurist. Lapsed vaatasid kogu 1.5 tundi kestnud etendust pingsalt, kuigi seljataga oli pikk ja väsitav päev.

3. Päev- Tõnise sünnipäev. Rentisime auto ja sõitsime saare teise külge, Kailua randa, kus meil järgmiseks 5 päevaks oli renditud väike majake.Teel teise saare külge ronisime Diamond Head'i kaatri tippu.Tegemist on kunagise vulkaanikaatri servas asuva kõrge mäega. Kuna selle vulkaani põhjast olla kunagi teemante leitud, siis ka selline nimi. Mäe otsa oli päris tõsine ronimine, kuid sealt avanesid päris kenad vaated nii Honolulu linnale kui ka ookenile.

Meie renditud maja asus Kailu rannas. Tegemist oli väikse armsa Hawaii stiilis majakesega, kus oli 2 magamistuba ja 2 vannituba, elutuba ja köök ning väike armas aed. Maja kõrval asuv postkast annab ilmselt edasi meie mõnusa elamise miljöö.

Randa oli ainult mõni minut minna ja nii saime me seal hommikut kohe alustada ujumisega. Kui tavaliselt olen harjunud, et hommikuti on vesi jahedam, siis siin polnud vesi küll ööga maha jahtunud ja mõnus oli kohe sooja ookeanivette hüpata. Meie rannas olid aga lained üsna suured ja nii tegelesime peamiselt lainetes hüppamisega. Aga väga kosutav hommikune veevann.

4. Päev. Sõitsime autoga lõunapoole ja käisime Hanuma Bay's snorgeldamas. Hanuma Bay on kõige populaarsem snorgeldamise rand ja tavaliselt on seal kohutavalt palju turiste. Enne kui inimesi alla randa lubatakse, peab vaatama ära nn õppefilmi. Korallidest polnud seal enam praktilselt midagi järgi jäänud, kuid kalu nägime päris palju. Meie õnneks polnud ka seal palju inimesi ja ilmselt seetõttu nägime päris palju liike.

Lapsed rannast ühe surfilaua ja Tõnis sai mõned vahvad pildid neist.

5. Päev. Veetsime päeva kodurandades- Lanikai ja Kailua randades. Lainkai rand on kuskil 3 km meie elamisest eemal ja seda peetakse maailma üheks kaunimaks rannaks. Kui võtta arvesse vee värvust ja valget liiva- siis on see siiani tõesti kaunemaid randu, kus mina käinud olen. Lastele tõeline paradiis, kuna siin pole suuri laineid ja saab täie mõnuga kogu päeva vees veeta. Kailua rand asus aga otse meie majakese ääres, sinna oli minna ainult kuskil 100 m. Selles rannas saime nautida kõhulauaga sõitmist. Meie elamises oli olemas rannavarustus, milleks oli hunnik rannatoole, mänguasju, snorgeldamise varustus ja kõhulauad. Õnneks polnud meil surfilauda, jäime terveks!

6. Päev. Otsustasime saare põhjakaldas ära käia. Hakkasime hommikul mööda rannikut ülespoole sõitma, peatades vahepeal mitmes ilusas rannas. Ühes peatuses saabus Tõnis palmisalust tagasi saagiga- tema palmiotsa õppimise oskused kandsid vilja ja nii oli ta vahepeal osavalt ühe kookospalmi otsa roninud ja seal saagiga alla tulnud. Õhtul kodus sõime ka selle kookospähkli ära, väga mõnus maitsev oli ja Tõnisega võib üksikule saarele minna küll!

Vaatasime praktiliselt kogu Lääneranniku rannad üle ja ühes rannas peatusime pikemalt. See ostus täiesti inimtühjaks rannaks, tekkis tunne nagu oleks sattunud üksikule saarele. Saare ühest otsast teise on ca 1.5 tunni tee autoga.

Põhjakaldal (North Shore's) on kuulsad rannad oma hiiglaslike lainetega ja kus võib näha osavaid surfareid. Nendes randades olevat ka tehtud enamus filme surfajatest.

Lained saavutavad oma maksimumkõrguse talvel, kus on ligi 10 meetrised. Kuid juba praegu võis Sunset rannas näha võrreldes teiste randadega vahet. Siin hakkasid lained rulluma ja surfarid olid ka hoopis teisest klassist, näidates trikitades oma osavust. Meie jaoks oli muidugi tipp see, kui Tõnis fotokaga pilte tehes zoomis sisse ühe surfari, kelleks osutus üks naine, kes sõitis keset ookeani oma lapsega. Minu jaoks jääb siiani arusaamatuks, kuidas ta selle lapsega siina ookeani peale lainet püüdma sai, sest nagu eespool kirjutasin on läbi lainete lauaga sõudmine ikka paras tegevus ja rääkimata sellistest lainetest, mis siin olid! Uhhh.

Üheks meie sooviks Hawaiil oli ka ära näha merikilpkonni ning üheks selliseks kohaks pidi olema just saare põhjakallas. Ühe kohalikuga juttut tehes nimetati meile lähedal asuvat randa, kus on võimalik kilpkonni kohata. Tegimegi seal peatuse ja meil vedas! 4 kilpkonna olid paar tundi tagasi tulnud veest välja randa puhkama. Alguses me isegi ei näinud neid. Aga kuna inimesed seal midagi vaatasid, siis läksime lähedale ja alles siis nägime, et selles rannas polegi kõik suured kivid, vaid osad neist olid hoopis kilpkonnad. Kuidagimoodi saavad nad aru, kus on täpselt selline rand, kuhu välja puhkama tulla ja kus neid ei nähta. Mõned meetrid eemal enam kive polnud ja sinna nad enam loomulikult ei pidavat minema. Tavaliselt pidi selline "puhkamine" olema kusil 3-5 tundi ja peale päikseloojangut lähevad nad vette tagasi.

Sellel õhtul õnnestus meil ka saada seni Hawaiil kõige paremat toitu. Nimelt peatusime ühe teeäärse söögiputka juures, et peamiselt lastele miskit süüa võtta. Kuna selles saare osas on väga palju krevetikasvatusi, siis võtsime prooviks krevette. See toit aga osutus nii maitsvaks, et kokkuvõttes tellisime laua toitu täis ja nautisime seda täiega. Koha omanik oli põline saare elanik ning tegemist oli perefirmaga. Väljanägemiselt meenutas see koht pigem Tartus olevat Ciriuse hamburgeriputkat, kuid üllatus oli super! Äratulles pakkis meile omanik suure pätsi omatehtud saia kaasa ja andis ka visiitkaardi, et oskaksime tagasi tulla!

7. Päev- Kuna see oli meie reisi viimane täispäev, siis otsustasime selle veeta mõnusalt ja kuskile kaugemale sõitmata. Hommikupoolikul käisime oma lemmikrannas Lanikail ja õhtupoole kodurannas veel ujumas ja kõhulauaga sõitmas. Väga mõnus oli niisama ka vedeleda, koduaias hääd sööki nautida ja veinil hea lasta. Tõeline puhkus!

8. Päev- kojusõit

Oskar küsis juba hommikul, kas me peame ikka Hawailt ära minema. Kui aus olla, poleks isegi tahtnud sealt ära sõita. Kalifornia ilma üle ei saa ju ka nuriseda, kuid kui troopilise kliimaga Hawaiil temperatuur kõigub aastaringi ainult 5 C (keskmine 28 C) ja ookeanis on vesi külmemal aastaajal 25 C, siis paremat ei oskaksi ju tahta! Ma ei tea, kas ma seal aga töötada üldse tahakski. Kuidagi siis seletasime lastele, et peame ikka kahjuks sellelt saarelt seekord lahkuma.

Enne lennujaama sõitu käisime vaatamas Byodo-In templit, mis asub TempliteOru Mälestuspargis. See tempel rajati 1968 aastal mälestamaks esimesi Jaapani immigrante, kes tulid Hawaiile. Selle templi eeskujuks võeti 900 aastat tagasi rajatud Uji Jaapani tempel ja väidetavalt pole selle ehitamise juures kasutatud ühtegi naela. Kujult peaks see tempel aga meenutama müütilist fööniksit. Templi kõrval oli suur pronksist kell, mille löömine pidi sisemiselt puhastama. Templis sees aga oli suur Buddha kuju.

Samal päeval kogunes Hawaiile 15 riigi presidendid majanduskonverentsile sh Obama, Medvedev jne. Kohalikud lugesid sõnad peale, et varem lennujaama läheksime, sest näiteks eelmisel päeval saabunud Hiina presidendi pärast oli terve üks kiirtee kinni pandud. Tagasilend läks viperusteta ja meie ilus puhkus sai seekord läbi.

Valitud pilte meie reisist võib vaadata: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157628121919040/

Halloween

Meie esimene Halloween on nüüd möödas! Halloweeni peetakse siin Ameerikas ikka korralikult ja sellest ei saa ei üle ega ümber. Juba kuu varem on kõik enda kodud nii seest kui väljast vastava atribuutikaga ära kaunistanud ja põhipäevaks (oktoobri viimasel päeval) valmistutakse ikka täie tõsidusega. Mina arvasin, et seda tähtpäeva peetakse ikka pigem laste rõõmuks nagu meil on Mardipäev, kuid tuli välja, et ka suured inimesed võtavad selle tähistamist täie tõsidusega. Isegi Tõnis saabus koju teatega, et peab olema tööl kostümeeritult. Selleks ajaks on isegi tehtud spetsiaalsed poed, mis on päev enne Halloweeni pilgeni rahvast täis. Meiegi kodus lõikasime kõrvitsale nägusid ja põletasime sees küünlaid.

Nagu arvata võib lastele see päev muidugi meeldis. Peale kostüümide on ju võimalik saada suurtes kogustes komme. Meie ülikooli elamises toimus ka Halloweeni tähitsamine. Kõik lapsed olid ennast ära kostümeerinud ning mänguplatsil tehti veel enne pimedaks minemist väike piknik.

Oskar sai oma sõbra Kristjani käest Ämblikmehe kostüümi ja ta elas sellesse rolli väga sisse. Kostüümi saime 3 päeva varem ja muidugi kandis ta seda mitte ainult Halloweeni päeval, vaid ka kõigil 3-l päeval enne seda! Ühesõnaga hüppas meil kodus päev otsa ringi üks Ämblikmees ja ma polnud päris kindel, kas peale Halloweeni Oskar veel muid riideid üldse tunnistab. Eliisbetiga läks kergemalt. Kuna talle meeldib kangesti igasugu kleite selga proovida, siis sai temast (nagu ühest tüdrukust ikka) tehtud väike printsess. Kui meigi tegemine meeldis talle suurepäraselt, siis printessi krooni ei lubanud ta endal aga peas hoida. Seega nägi ta lõpuks välja nagu ära värvitud väike tüdruk roosa kleidiga.

Tõnise kostümeerimisega olime alguses ka hädas. Kuna ta oleks pidanud terve päeva ülikoolis sellega olema, siis ei tahtnud väga hullusti ennast ka ära kostümeerida. Lõpuks kasutas ta nn "koduseid" vahendeid. Pani selga laboris valge kitli, millel oli silt "Dr. V. Agina, Gynaecologist", kammis oma pikaks kasvanud juuksed taha, värvis 2-päevase habeme mustaks ja pani prillid pähe. Igaljuhul kui me lõuna ajal ülikoolis kokku saime, siis esimese hetkega ei tundnud ka mina teda ära! Ülemus aga arvas, et ta võiks kaaluda lausa ameti vahetust, see roll pidi väga talle hästi sobima.

Kui hakkas pimedaks minema tuli aeg mööda korterite uksetaguseid käia ja küsida "Trick or Treat", mille peale lastele kommi anti. Saime läbi käia ainult 2 maja (ca 10 korterit), kui meie kotid olid pilgeni komme täis. Lapsed muidugi särasid õnnest ja koju tulles lugesid ja sorteerisid oma varanduse üle. Ka meie ukse taga käis palju kostümeeritud lapsi, mõned isegi mitu korda järjest ja osadel olid kommikottideks võetud padjapüürid pilgeni maiusid täis. Järgmised kaks päeva sai ka laboris kuhjaga komme süüa, mida vanemad laste eest ilmselt sinna tõid.

Külaskäik Kalifornia veiniistandustesse

Ühel oktoobrikuu nädalavahetusel otsustasime teha kahepäevase väljasõidu Santa Barbara lähedal asuvatesse Kalifornia veiniistandustesse. Olime külastamiseks välja vaadanud paar veinimõisat Santa Ynez'i orus. Sain töö juures oma Inglismaalt pärit töökaaslastelt selle piirkonna veinimõisatest hea ülevaate, sest nad olid sellel kevadel käinud endale välja valimas kohta, kus abielluda. Nimelt pole võimalik osadesse veinimõisatesse lastega minna ja seetõttu valisime välja sellised kohad, kus lapsi ikka sisse lastakse.

Santa Ynez'i orgu saab sõita Santa Barbarast kahte pidi, kas mööda ookeani rannikut või sõita teiselt poolt läbi mägede. Otsustasime minna mööda ookeani rannikut ja tagasi tulla läbi mägede. Kuna sel nädalavahetusel oli tohutult paks udu ookeani ääres, siis kahjuks mööda rannikut sõites me praktiliselt ookeani ei näinud. Aga nagu me kõrgemale mägedesse jõudnud, muutus ilm täiesti selgeks ja päikesepaisteliseks. Lisaks selgele ilmale oli ka temperatuur Santa Ynezi orus kordi kuumem.

Esimesse välja valitud veinimõisa, Gainey'sse, me aga laupäeval sisse ei saanudki, kuna seal olid parasjagu pulmad. See oli ka koht, kus minu töökaaslased otsustasid abieluranda astuda ja üldse pidi see väga populaarne koht abiellujate seas olema. Läksime laupäeval aga seal lähedses olevasse väiksemasse veiniistandusse, mille nime olen ma kahjuks juba unustanud. Saime seal kokku oma Tsiilist pärit tuttavatega, kes oma perega samuti hetkel LA-s elavad. Meie valitud veinimõisates olid väljas piknikualad, kus sai mõnusalt veini degusteerida ja kaasa võetud toitu nautida. Veetsime mõnusa laupäeva pärastlõuna sõpradega koos veine degusteerides. Degusteerida sai 10 dollari eest 10 veini: 4 valget veini, 4 punast veini ja 2 dessert veini. Ja ega palju rohkem ilmselt poleks ka jaksanud!

Ööbimiskohaks olin meile välja vaadanud samas asuva väikse taanipärase linnakese nimega Solvang (taani keeles pidi see tähendama "päikeselisi põlde"). See linn asutati täpselt 100 aastat tagasi taanlaste poolt ja näeb välja nagu tükike Taanit keset Kaliforniat. Nimelt on kõik majad seal ehitatud Taani stiilis ja linnast ei puudu nii Väikese Merineitsi kuju kui ka tuuleveskid.

Me omavahel naljatasime, et oleks nagu sattunud omamoodi Disnylandi või kuskile filmiplatsile, sest kogu linn oli korraga hoopis teistsugune ja nägi välja väga stiilne. Õhtul jättis see kuidagi väga erilise mulje, sest siis polnud aru saada, et kõik majad polegi ehitatud puidust, vaid paljudel puhkudel oli tegelikult tegemist imitatsiooniga. Sellele vaatamata tundsime, et oleme sattunud järsku tagasi Euroopasse ja meil tekkis väga kodune tunne.

Linn on väike, ligi 5000 elanikku, ja iga teine pood kesklinnas oli kas pagaripood või kohvik, kus pakutakse kuulsaid Taani pagaritooteid. Ühes sellises väikses kohvikus oli meil ka pühapäeva homikusöök ja ilmselt olen terve Ameerikas oleku ajal saanud seal kõige maitsvamaid pagaritooteid! Linnas asus ka väike Hans Christian Anderseni raamatukogu, kus võis näha kõiki tema raamatuid erinevates trükkides.

Eliisbet leidis poekese, kust oli raske ilma sisse astumata mööda minna. Nimelt olid poe ülemised riiulid täis portselannukke, üks ilusama kleidiga kui teine. Allpool olid aga portsealanist nukuserviisid. See poeke avaldas ka kõigile meile sügavat muljet ja olime sattunud nagu muusemi. Isegi endal tekkis tahtmine nukkude mängima hakata...

Pühapäeval saime aga sisse ka Gainey veinimõisa, mis oli oma kuulsust väärt. See nägi välja juba nagu väike mõis ja siin olid ka pakutud veinid palju kallimad. Tõnis veetis enamuse aega kuskil viinamarjaistandustes pilte tehes ja mina nautisin aga uusi veine.

Santa Ynez'i orust tagasi Santa Barbara poole sõites tegime ka väikse peatuse Cachuma järve ääres. Lootsime, et saame seal ka kosutava ujumise teha, kuid ilmselt siin ikka igalepoole niisama vette hüpata ei tohi nagu Eestis. Järvele sai ligi ainult paarist kohast, kust pidi ostma sissesõidupääsme ja kus muidugi privaatselt olla polnud võimalik. Ilmselt vette hüpates oleks meile kohe vetelpääste kohale kutsutud. Aga päris mõnus oli vahelduseks ookeanile ka järve sillerdavat vett imetleda.

Mõned pildid sellest väljasõidust:

http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157627993980429/

Kodused nädalavahetused

Meie nädalavahetused mööduvad põhiliselt kas ookeani ääres liivas mängides ja lainetes möllates, erinevatel mänguväljakutel turnides või ratastega ringi kruiisides. Vahel võtame muidugi ette ka pikemaid käike, millest olen püüdnud ka tasapisi siin blogis kirjutada. Viimasel paaril nädalavahetusel oleme aga rahulikumalt võtnud ja kaardistanud erinevaid ümbruskonna parke ja mänguväljakuid. Lapsed käisid ka ühel laupäeval Eesti Majas toimuvas Eesti Koolis. Kui kohalikud lapsed käivad seal paar korda kuus selleks, et eesti keelt õppida, siis meie lapsed saavad nendes tundides inglise keele õpet. Igaljuhul on see tore ja lapsed saavad mängida kohalike eesti lastega.

Väike jooksuvõistlus Beverly Hillsi pargis.

Peale sportimist maitseb söök eriti hästi.

Eelmine nädalavahetus käisime kodu lähedal oleva suurema mäe, Baldwin Hill'i otsas.

Sellelt mäelt avaneb päris ilus vaade Los Angelesele ja tavaliselt käivad inimesed seal pilidstamas Downtowni ja selle taga olevaid mägesid. Kuna ilm oli seekord parajalt udune, siis kahjuks mägesid seekord praktiliselt näha polnud. Aga sellele vaatamata nautisime seal olemist täiega. Mäe otsas oli väga mõnus park ilusa väikese järvega ning muidugi mitu mänguväljakut lastele.

Me pole oma blogis ka kajastanud vahepealset kultuurisündmust. Nimelt andsid siin Los Angelese Eesti Majas nädalase vahega oktoobri alguses kontserdi ansambel Terminaator ja Tanel Padar. Meie jõudsime ainult Taneli kontserdile. Kontsert oli mõnusalt hubane, Tanel laulis üksi kitarriga pea 2 tundi peamiselt ballaade ja tegu oli nagu väikse privaat-kontserdiga. Lugesime kokku, et kohal oli vast 60 inimese ringis. Tõnis sai isegi endale autogrammi ning puhus Taneliga juttu. Ja ega minulgi halvemini läinud, sain Eesti ühelt tuntumalt rokkarilt lausa kallistuse! Tanel lubas juba jaanuaris siia tagasi tulla ning selleks ajaks peaks vist nagu fännile kohane endale mõned laulud selgeks õppima. Tõnis igaljuhul sai oma kena lauluhäält Tanelile juba demonstreerida!

San Diego SeaWorld

Septembrikuu viimasel laupäeval käisime San Diegos asuvas kuulsas SeaWorld's. Nagu nimi ütleb on seal võimalik näha kõikvõimalikke loomi, kelle elutegevus toimub peamiselt vees. Saime näha nii delfiinide kui ka mõõkvaalade showed,mis olid mõlemad väga võimsalt tehtud.

Istusime mõlemate showde ajal sellistes kohtades, kus oleks võinud täitsa märjaks saada. Vett lendas suurtes kogustes vaatajateni, kuid meil õnnestus mõlemate showde ajal täiesti kuivaks jääda.

Kaks võimsat mõõkvaala poseerimas.

Nagu Ameerikas sellistes kohtades kombeks on lisaks loomadele ka võimalik külastada muid atraktsioone. Nii ei puudu sellistest kohtadest ka Ameerika raudtee. Seekord vedasin ema endaga ühes, kuid selgus, et mina olin hoopis see kes kõigest kõrist hirmust kisas, kui ema kõrval üsna külma kõhuga kogu sõidu kaasa tegi. Iga kord ma mõtlen, et see on viimane selline sõit, kuid alati tekib ikka mingi närvikõdi ja soov ennast ületada. Seekord olid sellel sõidul lisaks ka vette laskumised.

Kosutav lõunauni peale atraktiivseid showsid.

Reis San Fransiscosse

Üleeelmisel nädalal oli mul konverents San Fransiscos, õigemini selle eeslinnas Berkeleys. Sõitsin konverentsile kolmapäeva õhtul, teised tulid mulle LA-st järgi reede õhtul ning saime 2 päeva San Fransiscos ringi vaadata.

Konverents koos elamisega oli Claremont hotell-spaas, mis on üks kuulsamaid spasid Ameerikas. Claremonti lasi ehitada üks Kansase farmer, kes soovis oma perele Inglise stiilis lossi. Loss ehitati Berkeley mäele, keset kaunist loodust, kust avanes imeline vaade San Fransisco linnale ja lahele. Ühel 1901 aasta kuival ja tuulisel päeval põles loss maani maha ning 1915 aastal rajati sinna Claremonti lukshotell-spa. Hotelli ajaloos on teada ka üks vahva seik. Nimelt 1936 keelati Kalifonia osariigis alkoholi müük 1 miili kaugusel ülikoolist. Kuna Berkeleys asub ka ülikool, siis oli Claremont üks väheseid hotelle Ameerikas, kus sel ajal polnud baari ja alkoholi osta ei saanud. Ilmselt seetõttu hakati ka rohkem rõhku panema spa tegevusele... Asjaolud muutusid aga tänu kolmele naistudengile (!), kes mõõtsid täpselt ära vahemaa ülikoolist hotellini ja selgus, et see on mõned meetrid kaugemal kui 1 miil. Selle koha peale loodi hotellis asuv kuulus Paragoni nimeline baar ning tänutäheks sai see tudengineiu õiguse elulõpuni hotellis tasuta alkoholi juua. Paragoni baaril on tohutu suur terass, kus avanevad väga ilusad vaated San Fransisco linnale.

Hotell oli muidugi ilus ja suurejooneline ning eriti luksuslikud olid minu meelest hotelli fuajeed ja lobi. Selles hotellis on olnud mitmed kuulsused, näiteks on seal olnud sagedane külaline Ameerika presidendi Theodore Roosevelti abikaasa. Nüüd siis pikenes see kuulsuste nimekiri kahe eestist pärit teadlasega...

Esimesel päeval hotellis olles tundus mulle, et olen sattunud Kalifornia pensinäride oaasi. Nimelt hommikul hotelli spas ujudes olin julgelt teistest külastajatest mitu aastakümmet noorem. Keskmine vanus oli vast 75 aastat. Kõrges eas daamid nägid basseinis väga peened välja: kinnised varukatega ujumiskostüümid, kübarad päiksevarjuks peas ja tulipunased-roosad huuled. Nii nad seal basseinis üksteisega vestlesid, peamiselt teemadel, kes millisele kruiisile plaanib Tänupühade ajal minna. Pole just paha elu, või mis!

San Fransisco linn aga avaldas mulle veelgi enam muljet. Olin kuulnud ainult kiidusõnu sellest linnast ja need vastasid ka tõele. Jõudsin ise San Fransiscosse õhtul pimedas ja kui ma lennujaamast linna poole sõitsin ja esimest korda linna siluetti nägin, siis olin juba linnast lummatud. Esimese muljena meenutas linn mulle New Yorki oma kõrghoonetega, aga tänu oma geograafiale on San Fransisco palju huvitavam. San Fnasisco linn on ehitatud poolsaarele ja küngaste peale, kokku üle 50 künka (kõrgem ligi 300m) ja selline üles-alla liikumine teebki selle linna eriti huvitavaks. Küngaste otsast avanesid väga lahedad vaated. Lisaks muidugi sillad, mis rabavad oma pikkustega. Kõige kuulsam sild on muidugi Golden Gate, millest hiljem natuke lähemalt kirjutan. Bay Bridge, mis viis San Fransiscost Berkeley'sse ja Oaklandi on kõige pikem sild, millel mina kunagi sõitnud olen (üle 6 km). Selles linnas ringi liikudes tekkis meil pidevalt mõte, et miks küll see linn geograafiliselt nii keerulisse kohta ehitati?

Hiljem linnas ringi liikudes meenutas see linn mulle oma madalate (2-3 korruseliste) tihedalt üksteise kõrval olevate kitsaste majadega Brüsselit või Londonit. San Fransiscos elab kuskil 7 miljonit elanikku, mis ongi peale New Yorgi Ameerikas inimeste tiheduselt järgmine linn.

San Fransisco on aga palju külmema kliimaga kui LA. Meile öeldi jube enne reisi, et kaasa tuleb võtta kõvasti sooje riideid. Mina isegi ostsin selle reisi tarvis endale soojemaid riideid, kuna ma polnud Eestist neid endale kaasa võtnud. Kuna San Fransisco asub poolsaarel, ümbritsetuna 3 küljest kas Vaikse ookeani või San Fransisco lahega, siis seetõttu on seal ka kliima palju külmem. Kõige soojemad kuud pididki olema august ja september, kus tempereatuur on ligi 20-25C. Meil vedas tegelikult ilmaga väga, sest kõik päevad oli haruldaselt soe ilm (kuni 25 C sooja päeval). Õhtuti läks aga ilm ikka jahedaks ja kõik kaasavõetud riided läksid asja ette.

Olime nagu korralikud turistid, kes nägid linnas ära peamised vaatamisväärused. Sõitsime kuulsa cabel car'ga (kaablitel sõitev tramm), käisime ära Hiinalinnas, Fisherman Warfis ja jalutasime Golden Gate pargis ja nägime oma täies hiilguses Golden Gate silda.

Üks suuremaid vaatamisväärsusi San Fransiscos on Hiinalinn. Seal elab väljaspool Aasiat kõige suurem hiinlaste kogukond. Laupäeval oli seal ka mingi festival ja kohti olime selles linnaosas vist ainsad valge rassi esindajad, ümbritsetuna hiinlastest ja nende kultuurile omasest atribuutikast.

Arvetsades sealset kliimat on tavaliselt San Fransisco mattunud udu sisse. Udu on ka üks asi, miks see linn mulle kuidagi väga lummav ja eriline kohe alguses tundus. Eemalt vaadates on õhtuti udu laskunud alla ja üle paksu udu paistavad pilvelõhkujate tipud. Avanev pilt tekitab kuidagi ebareaalse tunde ja mõjub kuidagi maagiliselt. Kui meil konverentsil korraldati õhtusöök laevakruiisil mööda San Fransisco lahte, siis tänu suurele udule ei näinud me Golden Gate silda üldse.

Laupäeva õhtul oli udu väiksem ja saime mõned pildid teha. Aga kuna pühapäeval oli üle pika aja väga selge päikesepaisteline ilm, siis läksime silla juurde tagasi ja nägime silda täies oma hiilguses. Golden Gate sild on tehtud nn. Kuldsete Väravate kohale, mille kaudu on otsetee Vaiksele ookeanile. Sild ise jätab tõesti väga graatsilise mulje, arhitektuur on kuidagi väga hästi õnnestunud ja punane värv annab veel erilise värvingu sellele sillale.

Jäime oma reisiga rahule ja see on üks kohtades, kuhu tahaks kindlasti tulevikus veelkord minna.