Konverents koos elamisega oli Claremont hotell-spaas, mis on üks kuulsamaid spasid Ameerikas. Claremonti lasi ehitada üks Kansase farmer, kes soovis oma perele Inglise stiilis lossi. Loss ehitati Berkeley mäele, keset kaunist loodust, kust avanes imeline vaade San Fransisco linnale ja lahele. Ühel 1901 aasta kuival ja tuulisel päeval põles loss maani maha ning 1915 aastal rajati sinna Claremonti lukshotell-spa. Hotelli ajaloos on teada ka üks vahva seik. Nimelt 1936 keelati Kalifonia osariigis alkoholi müük 1 miili kaugusel ülikoolist. Kuna Berkeleys asub ka ülikool, siis oli Claremont üks väheseid hotelle Ameerikas, kus sel ajal polnud baari ja alkoholi osta ei saanud. Ilmselt seetõttu hakati ka rohkem rõhku panema spa tegevusele... Asjaolud muutusid aga tänu kolmele naistudengile (!), kes mõõtsid täpselt ära vahemaa ülikoolist hotellini ja selgus, et see on mõned meetrid kaugemal kui 1 miil. Selle koha peale loodi hotellis asuv kuulus Paragoni nimeline baar ning tänutäheks sai see tudengineiu õiguse elulõpuni hotellis tasuta alkoholi juua. Paragoni baaril on tohutu suur terass, kus avanevad väga ilusad vaated San Fransisco linnale.
Hotell oli muidugi ilus ja suurejooneline ning eriti luksuslikud olid minu meelest hotelli fuajeed ja lobi. Selles hotellis on olnud mitmed kuulsused, näiteks on seal olnud sagedane külaline Ameerika presidendi Theodore Roosevelti abikaasa. Nüüd siis pikenes see kuulsuste nimekiri kahe eestist pärit teadlasega...
Esimesel päeval hotellis olles tundus mulle, et olen sattunud Kalifornia pensinäride oaasi. Nimelt hommikul hotelli spas ujudes olin julgelt teistest külastajatest mitu aastakümmet noorem. Keskmine vanus oli vast 75 aastat. Kõrges eas daamid nägid basseinis väga peened välja: kinnised varukatega ujumiskostüümid, kübarad päiksevarjuks peas ja tulipunased-roosad huuled. Nii nad seal basseinis üksteisega vestlesid, peamiselt teemadel, kes millisele kruiisile plaanib Tänupühade ajal minna. Pole just paha elu, või mis!
San Fransisco linn aga avaldas mulle veelgi enam muljet. Olin kuulnud ainult kiidusõnu sellest linnast ja need vastasid ka tõele. Jõudsin ise San Fransiscosse õhtul pimedas ja kui ma lennujaamast linna poole sõitsin ja esimest korda linna siluetti nägin, siis olin juba linnast lummatud. Esimese muljena meenutas linn mulle New Yorki oma kõrghoonetega, aga tänu oma geograafiale on San Fransisco palju huvitavam. San Fnasisco linn on ehitatud poolsaarele ja küngaste peale, kokku üle 50 künka (kõrgem ligi 300m) ja selline üles-alla liikumine teebki selle linna eriti huvitavaks. Küngaste otsast avanesid väga lahedad vaated. Lisaks muidugi sillad, mis rabavad oma pikkustega. Kõige kuulsam sild on muidugi Golden Gate, millest hiljem natuke lähemalt kirjutan. Bay Bridge, mis viis San Fransiscost Berkeley'sse ja Oaklandi on kõige pikem sild, millel mina kunagi sõitnud olen (üle 6 km). Selles linnas ringi liikudes tekkis meil pidevalt mõte, et miks küll see linn geograafiliselt nii keerulisse kohta ehitati?
Hiljem linnas ringi liikudes meenutas see linn mulle oma madalate (2-3 korruseliste) tihedalt üksteise kõrval olevate kitsaste majadega Brüsselit või Londonit. San Fransiscos elab kuskil 7 miljonit elanikku, mis ongi peale New Yorgi Ameerikas inimeste tiheduselt järgmine linn.
San Fransisco on aga palju külmema kliimaga kui LA. Meile öeldi jube enne reisi, et kaasa tuleb võtta kõvasti sooje riideid. Mina isegi ostsin selle reisi tarvis endale soojemaid riideid, kuna ma polnud Eestist neid endale kaasa võtnud. Kuna San Fransisco asub poolsaarel, ümbritsetuna 3 küljest kas Vaikse ookeani või San Fransisco lahega, siis seetõttu on seal ka kliima palju külmem. Kõige soojemad kuud pididki olema august ja september, kus tempereatuur on ligi 20-25C. Meil vedas tegelikult ilmaga väga, sest kõik päevad oli haruldaselt soe ilm (kuni 25 C sooja päeval). Õhtuti läks aga ilm ikka jahedaks ja kõik kaasavõetud riided läksid asja ette.
Olime nagu korralikud turistid, kes nägid linnas ära peamised vaatamisväärused. Sõitsime kuulsa cabel car'ga (kaablitel sõitev tramm), käisime ära Hiinalinnas, Fisherman Warfis ja jalutasime Golden Gate pargis ja nägime oma täies hiilguses Golden Gate silda.
Üks suuremaid vaatamisväärsusi San Fransiscos on Hiinalinn. Seal elab väljaspool Aasiat kõige suurem hiinlaste kogukond. Laupäeval oli seal ka mingi festival ja kohti olime selles linnaosas vist ainsad valge rassi esindajad, ümbritsetuna hiinlastest ja nende kultuurile omasest atribuutikast.
Arvetsades sealset kliimat on tavaliselt San Fransisco mattunud udu sisse. Udu on ka üks asi, miks see linn mulle kuidagi väga lummav ja eriline kohe alguses tundus. Eemalt vaadates on õhtuti udu laskunud alla ja üle paksu udu paistavad pilvelõhkujate tipud. Avanev pilt tekitab kuidagi ebareaalse tunde ja mõjub kuidagi maagiliselt. Kui meil konverentsil korraldati õhtusöök laevakruiisil mööda San Fransisco lahte, siis tänu suurele udule ei näinud me Golden Gate silda üldse.
Laupäeva õhtul oli udu väiksem ja saime mõned pildid teha. Aga kuna pühapäeval oli üle pika aja väga selge päikesepaisteline ilm, siis läksime silla juurde tagasi ja nägime silda täies oma hiilguses. Golden Gate sild on tehtud nn. Kuldsete Väravate kohale, mille kaudu on otsetee Vaiksele ookeanile. Sild ise jätab tõesti väga graatsilise mulje, arhitektuur on kuidagi väga hästi õnnestunud ja punane värv annab veel erilise värvingu sellele sillale.
Jäime oma reisiga rahule ja see on üks kohtades, kuhu tahaks kindlasti tulevikus veelkord minna.
No comments:
Post a Comment