Tänupühad Sequoia Rahvuspargis

Sõitsime oma esimesi Tänupühasid veetma Sequoia National Parki Sierra Nevada mägedesse. Üürisime majakese otse rahvuspargi piiril. Lisaks meie perele tuli Los Angelesest meiega kaasa Angela ja tema mehe venna pere (olid Eestist külaskäigul) ning San Fransiscost Krista, Saul ja Rebecca. Seega oli meid kokku päris suur hulk eestlasi. Maja üürimisega meil ka vedas, sest enamik kohti olla Tänupühadeks juba 3 kuud varem välja üüritud. Selle maja broneering aga tühistati just enne meie kõnet. Maja asus otse rahvuspargi piiril ja oli meile paraja suurusega. Sequoia Parki sõidab autoga Los Angelesest ca 3.5 tundi. Hakkasime hommikul kell 6 juba startima, et vältida teel Tänupühadele iseloomulikke ummikuid. Tänupühade ajal pidi kogu USAs olema kõige hullemad ummikud ja kui "valel" ajal startida, siis võib tavaline 3 tundi kestev tee võtta aega kogu päeva.

Jõudsime kohale lõuna paiku ja küsisime pargi kohta infot külastuskeskusest. Sequoia park on 1.635 km2 suurune ja kõrguste vahe ulatub peaaegu 4000 m-ni. Sequoia rahvuspark ühildub Kings Canyon rahvuspargiga. Kings Canyoni me minna seekord ei saanudki, kuna läbimatutele teedele on see talveperioodiks suletud.

Nagu Sequoia pargi nimi ütleb asuvad seal gigantsed sekvoiad (Sequoiadendron giganteum). Kui võtta arvesse sekvoiade massi, siis on tegemist maailma suuremate puudega. Tee pargi külastuskeskusest üles esimestesse Sequoia metsadesse oli umbes 50 km pikkune, kuid kuna tuli pidevalt mööda väga käänulist mägiteed üles sõita, siis võttis see aega 1.5 tundi. Parki lubati ainult autosid, millel on kaasas lumeketid. Ülespoole tõustes nägime ka üle pika aja lund. Kuna ilm oli tegelikult soe, siis lumi sulas ka üsna kiiresti. Aga väikese lumememme ikkagi lastele meisterdasime.

Rahvuspargis asub ka maailma kõige suurem puu, mida nimetatakse General Sherman Tree'ks (nimetati Ameerika kindrali William Tecumseh Shermani auks). Tegemist pole küll maailma kõige jämedama, pikema või vanema puuga, kuid arvestades selle puu massi, on see maailma suurim teadaolev puu (kõrgus 83.3 m, diameeter 7.7 m ja tüve maht 1,487 m3 ja hinnanguline vanus kuskil 2300-2700 aastat). See puu oli vägev küll. kui ülejäänud Sequoiad olid alt hästi jämedad, kuid puu tüve poole läksid ikka peenemaks, siis see puu oli minu meelest ühtlaselt jäme algusest kuni lõpuni. Igaljuhul tundusid inimesed seal all nagu sipelgad.

Esimesel päeval pargist ööbimispaika sõites jäid järsku eesolevad autod seisma ja kõik jooksid välja miskit pildistama. Nii ka Tõnis. Autosse tagasi tulles kutsus meid välja vaatama, et kohe mäe jalamil kõnnib karu. Oligi kena pruun mesikäpp, kes suurele vaatajaskonnale vaatamata otsis rahulikult süüa edasi. Sellega meie karunägemine alles algas. Samal päeval teel koju nägime veel nii 4 karu.

Järgmisel päeval näiteks hüppas üks karu otse Krista auto ette, õnneks mõned meetrid varem! Viimasel päeval aga sõna otses mõttes juba jooksime karu eest ära! Olime väiksel matkal kui ühe laagripaiga lähedal nägime suurt musta värvi karu. Mingil hetkel hakkas karu meie poole jooksma. Hetkeks võttis jalad päris nõrgaks. Haarasime lapsed sülle, jätsime vankid maha ja proovisime tasasel sammul eemale kõndida. Õnnkes karu läks oma teed ja meile jäi sellest seiklusest film, mida Tõnis sai teha. Filmist saab näha, et ka operaatoril oli väike hirm nahas, sest kaamera värises päris korralikult. Päris kõhe oli mõelda, et eelmine päev käisime sealsamas ema ja lastega üksi jalutamas. Viimane kohtumine mesikäpaga oli aga pool tundi hiljem, kui üks väiksem pruunkaru meie ees teed ületas, mäest üles ronis ja hopsti puu otsa tammetõrusid otsima läks. Teadsin, et karud oskavad hästi ronida, kuid et nad oma kehamassiga nii osavad on, nägin esimest korda. Peale meie esimest karuga silmast-silma kohtumist proovis Tõnis kui kiirelt ta suudaks karu eest puu otsa ronida. Hiljem aga nägime, et sellest poleks küll mitte mingit kasu. Minul õnnestus ka näha tarantlit, kes ühel päeval otse mu jalgade eest üle tee kõndis. Kitsed olid aga päris julged ja neid oli ikka suuremates kogustes. Ainus, kes meil seekord nägemata jäid olid lõgismaod, kellest olid igal pool üleval hoiatavad sildid. Ilmselt oli nende jaoks juba liiga jahe aeg. Õnneks.

Tagasiteel koju sõitsime mööda suurtest istanduste rajoonist. Kilomeetrite viisi oli nii apelsini, sidruni, mandarini, õuna, viinamarja ja ploomi istandusi. Ja kõik kandsid küpseid vilju! Teeäärest oli võimalik ka endale saaki kaasa osta. Ostsime vist enam-vähem kogu sularaha eest, mis meil kaasas oli, auto värsket kraami täis, sest kõik viljad olid väga maitsvad ja veel palju odavamad kui LA-s. Oskar isegi teatas ploomi süües, et see on parem kui komm! Lapsesuu ju ei valeta!

Selline vahva esimene tänupüha tähistamine meie perel. Sõime ära kamba peale 10 kg kalkuni, mis oli Angela perel väga hästi välja tulnud ja nautisime mõnusat eestlaste seltskonda.

Pilte: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157628175526033/