1. Päev. Põrutasime loomulikult kohe hommikul vara randa (ajavahe LA-ga on 3 tundi). Ilm oli muidugi mõnusalt soe (28C) ja helesinine ookeanivesi lausa kutsus ujuma. Hawaiil pidi ilm terve aasta vältel ainult 5 C kõikuma ja ookeanivesi on samuti aastaringi soe. Olime tegelikult plaaninud Honolulu linnas väikse tiiru teha ja hommikukohvi kuskil juua, kuid nagu me ookeani äärde jõudsime ja vee temperatuuri katsusime, siis ei saanud meid kedagi enam veest eemale. Ikka kohutavalt mõnus on 25 C ookeanivees ujuda! Veetsime kogu hommikupooliku vees ja kui lapsed said hotelli magama viidud, siis otsustasime Tõnisega kohe surfamise ära proovida.
Võtsime endale kahe peale õpetaja, kelleks osutus mõnusalt pruuniks päevitunud, pikkade hallide juustega kohalik käheda häälega küpses eas (umbes 70 aastane) naisterahvas! Itsitasin algul korralikult aga Tõnis arvas, et pole siin naerda midagi, küll tädi kindlasti oskab hästi õpetada, oli tal ju üle 30 aasta kogemust seljataga. Honolulus Waikiki rannas pidi olema kõige kergem surfamist õppida. Nimelt on siin lained mõnusalt laiad ja pikalt liuglevad, mis lubab algajal kenasti surfilaua peal püsti saada ja pikka sõitu nautida. Rannas liiva peal näidati meile siis põhijoontes vajaminevad oskused kätte, anti hirmus pirakas surfilaud kätte ja viidati keset ookeani- sõudke aga sinna ja hakkame pihta! Kõige hullem pidigi olema lauaga läbi lainete ookeanile ujumine ja see ostus ka tõeks. Ujumisoskus ja hea ülakeha treening kuluvad siin hädasti ära: pead olema surfilaual pikali ja sõudma kätega üle lainete ikka kaugemale ja kaugemale. Mingil hetkel ütles meile õpetaja (nime kahjuks enam ei mäleta), et nüüd keerame lauad ranna poole ja oleme valmis lainet püüdma. Andis meile Tõnisega vaheldumisi korraldusi. Kui kuulsin käsku, hakka sõudma ja nüüd püsti, siis endalegi üllatuseks sain kohe esimese laine kätte ja juhhuu sõitsin lainel! Tunne oli ikka päris mõnus, kuigi Waikiki lainete jõud on poole väiksem võrreldes näiteks LA-s olevate lainetega (kõhulaua kogemuse põhjal). Aga see võimaldaski meil kogu selle kursuse jooksul tegelikult reaalselt lainel püsti sõita. Aga rannast stardipunkti jõdumine osutus mulle ikka väga raskeks. Peale 4 sõitu olin sõudmisest laineteni nii läbi, et panin pea lauale ja lihtsalt kätega sõudsin, aegajalt vaatasin, kuhu ma jõudnud olen. Kursus oli 2 tundi, kus esimene tund oli ette nähtud treeneriga ja teine tund sai omaette proovida. Ma olin peale esimest tundi nii väsinud, et mõtlesin, saaks ainult randa puhkama. Otsustasimegi vahepeal paar tundi puhata, koperdasime hotelli ja tulime õhtul tagasi tunnikeseks proovima. Ise oli muidugi lainetele saamine palju keerulisem. Kui päeval õpetaja karjus, millal mida teha tuleb, siis nüüd tuli ise jälgida, milline on õige laine ja leida õige ajastus. Kokkuvõttes aga jäime mõlemad rahule, et surfamine sai ära proovitud. Nüüd pole muud kui vaja varustus muretseda ja harjutada. LA-s muidugi see nii mõnus pole, sest ookanivesi on külm ja lained on palju järsemad.
2. Päev. Et olla oma reisi ajal ka natuke kultuursed, siis otsustasime võtta oma hotellist terve päeva kestva tuuri ja külastada Polüneesia kultuurikeskust, mis asub saare Põhjaosas. Sinna viis meid kenasti buss koos giidiga, kes meile terve 1.5 tunni jooksul saare ajalugu ja vaatamisväärsusi tutvustas. Lastele bussisõit meeldis ja meile ka, kuna lapsed jäid giidi naljade peale kohe kiiresti magama. Pealegi saime palju huvitavat saare kohta kuulda.
Polüneesia kultuurikeskuses on võimalik tutvuda Polüneesi saarestikus olevate erinevate saarte (Hawaii, Tonga, Samoa, Tahiti, Fiji ja New Zealand, Marquesase saared) elu ja kultuuriga. Keskust läbis jõgi ja iga saare jaoks oli tekitatud oma küla, kuhu sai siis kas kanuuga sõita või siis maismaad kaudu minna. Igas sellises troopilises külas oli võimalik näha millised on seal tüüpilised elamud nii seest kui väljast, millega saareelanikud tegelevad ja milline on nende kultuur. Sai väga korraliku ülevaate ja oli tõesti hästi põnev ja hariv koht. Kogu aeg toimusid nn. õpitoad, kus õpetati erinevatele polüneesia saartele iseloomulikke asju. Näiteks saime õppida Hawaiile omast hula-hula tantsu, Tahiti kookospiimast tehtud leiva tegemist, Samoa saarel sai Tõnis selgeks kuidas kookospalmi otsa ronida ja endale toit sealt alla tuua. Peab ütlema, et Tõnis oli väga osav õppija ja sai palju kiita. Juba teise katsetusega oli ta hüpetega palmi otsas.
Meile meeldis iseäranis selle keskuse kontseptsioon. Nimelt igat saart ja selle kultuuri tutvustasid kohalikud Hawaii ülikooli üliõpilased, kes olid ise pärit neilt saartelt. Turistidelt saadud raha aga pidi peamiselt minema nende üliõpilaste toetuseks. Väga leidlik idee minu meelest.
Saime seal osa ka kohalikust Hawaii õhtusöögist, kus pakuti vardas küpsetatud põrsast, lillat leiba, magusat kartulit ja veel muid Hawaiile iseloomulikke toite. Lisaks söögile saime nautida hula-hula tantsu. Toitu hinnates pean ma ütlema, et kõige maitsvam kogu menüüst oli mulle ananass. Muidu oli enamik toitu kuidagi maitsetu või vähemasti meile harjumatud kombinatsioonid. Õhtu lõpetas aga suur 1.5 tunnine show, kus läbi lavastuse tutvustati kõikide seal keskuses esindatud polüneesia saarte kultuuri. Jällegi osalesid seal üliõpilased ja see oli üsna vägev etteaste, kus sai hea ettekujutuse polüneeslaste kultuurist. Lapsed vaatasid kogu 1.5 tundi kestnud etendust pingsalt, kuigi seljataga oli pikk ja väsitav päev.
3. Päev- Tõnise sünnipäev. Rentisime auto ja sõitsime saare teise külge, Kailua randa, kus meil järgmiseks 5 päevaks oli renditud väike majake.Teel teise saare külge ronisime Diamond Head'i kaatri tippu.Tegemist on kunagise vulkaanikaatri servas asuva kõrge mäega. Kuna selle vulkaani põhjast olla kunagi teemante leitud, siis ka selline nimi. Mäe otsa oli päris tõsine ronimine, kuid sealt avanesid päris kenad vaated nii Honolulu linnale kui ka ookenile.
Meie renditud maja asus Kailu rannas. Tegemist oli väikse armsa Hawaii stiilis majakesega, kus oli 2 magamistuba ja 2 vannituba, elutuba ja köök ning väike armas aed. Maja kõrval asuv postkast annab ilmselt edasi meie mõnusa elamise miljöö.
Randa oli ainult mõni minut minna ja nii saime me seal hommikut kohe alustada ujumisega. Kui tavaliselt olen harjunud, et hommikuti on vesi jahedam, siis siin polnud vesi küll ööga maha jahtunud ja mõnus oli kohe sooja ookeanivette hüpata. Meie rannas olid aga lained üsna suured ja nii tegelesime peamiselt lainetes hüppamisega. Aga väga kosutav hommikune veevann.
4. Päev. Sõitsime autoga lõunapoole ja käisime Hanuma Bay's snorgeldamas. Hanuma Bay on kõige populaarsem snorgeldamise rand ja tavaliselt on seal kohutavalt palju turiste. Enne kui inimesi alla randa lubatakse, peab vaatama ära nn õppefilmi. Korallidest polnud seal enam praktilselt midagi järgi jäänud, kuid kalu nägime päris palju. Meie õnneks polnud ka seal palju inimesi ja ilmselt seetõttu nägime päris palju liike.
Lapsed rannast ühe surfilaua ja Tõnis sai mõned vahvad pildid neist.
5. Päev. Veetsime päeva kodurandades- Lanikai ja Kailua randades. Lainkai rand on kuskil 3 km meie elamisest eemal ja seda peetakse maailma üheks kaunimaks rannaks. Kui võtta arvesse vee värvust ja valget liiva- siis on see siiani tõesti kaunemaid randu, kus mina käinud olen. Lastele tõeline paradiis, kuna siin pole suuri laineid ja saab täie mõnuga kogu päeva vees veeta. Kailua rand asus aga otse meie majakese ääres, sinna oli minna ainult kuskil 100 m. Selles rannas saime nautida kõhulauaga sõitmist. Meie elamises oli olemas rannavarustus, milleks oli hunnik rannatoole, mänguasju, snorgeldamise varustus ja kõhulauad. Õnneks polnud meil surfilauda, jäime terveks!
6. Päev. Otsustasime saare põhjakaldas ära käia. Hakkasime hommikul mööda rannikut ülespoole sõitma, peatades vahepeal mitmes ilusas rannas. Ühes peatuses saabus Tõnis palmisalust tagasi saagiga- tema palmiotsa õppimise oskused kandsid vilja ja nii oli ta vahepeal osavalt ühe kookospalmi otsa roninud ja seal saagiga alla tulnud. Õhtul kodus sõime ka selle kookospähkli ära, väga mõnus maitsev oli ja Tõnisega võib üksikule saarele minna küll!
Vaatasime praktiliselt kogu Lääneranniku rannad üle ja ühes rannas peatusime pikemalt. See ostus täiesti inimtühjaks rannaks, tekkis tunne nagu oleks sattunud üksikule saarele. Saare ühest otsast teise on ca 1.5 tunni tee autoga.
Põhjakaldal (North Shore's) on kuulsad rannad oma hiiglaslike lainetega ja kus võib näha osavaid surfareid. Nendes randades olevat ka tehtud enamus filme surfajatest.
Lained saavutavad oma maksimumkõrguse talvel, kus on ligi 10 meetrised. Kuid juba praegu võis Sunset rannas näha võrreldes teiste randadega vahet. Siin hakkasid lained rulluma ja surfarid olid ka hoopis teisest klassist, näidates trikitades oma osavust. Meie jaoks oli muidugi tipp see, kui Tõnis fotokaga pilte tehes zoomis sisse ühe surfari, kelleks osutus üks naine, kes sõitis keset ookeani oma lapsega. Minu jaoks jääb siiani arusaamatuks, kuidas ta selle lapsega siina ookeani peale lainet püüdma sai, sest nagu eespool kirjutasin on läbi lainete lauaga sõudmine ikka paras tegevus ja rääkimata sellistest lainetest, mis siin olid! Uhhh.
Üheks meie sooviks Hawaiil oli ka ära näha merikilpkonni ning üheks selliseks kohaks pidi olema just saare põhjakallas. Ühe kohalikuga juttut tehes nimetati meile lähedal asuvat randa, kus on võimalik kilpkonni kohata. Tegimegi seal peatuse ja meil vedas! 4 kilpkonna olid paar tundi tagasi tulnud veest välja randa puhkama. Alguses me isegi ei näinud neid. Aga kuna inimesed seal midagi vaatasid, siis läksime lähedale ja alles siis nägime, et selles rannas polegi kõik suured kivid, vaid osad neist olid hoopis kilpkonnad. Kuidagimoodi saavad nad aru, kus on täpselt selline rand, kuhu välja puhkama tulla ja kus neid ei nähta. Mõned meetrid eemal enam kive polnud ja sinna nad enam loomulikult ei pidavat minema. Tavaliselt pidi selline "puhkamine" olema kusil 3-5 tundi ja peale päikseloojangut lähevad nad vette tagasi.
Sellel õhtul õnnestus meil ka saada seni Hawaiil kõige paremat toitu. Nimelt peatusime ühe teeäärse söögiputka juures, et peamiselt lastele miskit süüa võtta. Kuna selles saare osas on väga palju krevetikasvatusi, siis võtsime prooviks krevette. See toit aga osutus nii maitsvaks, et kokkuvõttes tellisime laua toitu täis ja nautisime seda täiega. Koha omanik oli põline saare elanik ning tegemist oli perefirmaga. Väljanägemiselt meenutas see koht pigem Tartus olevat Ciriuse hamburgeriputkat, kuid üllatus oli super! Äratulles pakkis meile omanik suure pätsi omatehtud saia kaasa ja andis ka visiitkaardi, et oskaksime tagasi tulla!
7. Päev- Kuna see oli meie reisi viimane täispäev, siis otsustasime selle veeta mõnusalt ja kuskile kaugemale sõitmata. Hommikupoolikul käisime oma lemmikrannas Lanikail ja õhtupoole kodurannas veel ujumas ja kõhulauaga sõitmas. Väga mõnus oli niisama ka vedeleda, koduaias hääd sööki nautida ja veinil hea lasta. Tõeline puhkus!
8. Päev- kojusõit
Oskar küsis juba hommikul, kas me peame ikka Hawailt ära minema. Kui aus olla, poleks isegi tahtnud sealt ära sõita. Kalifornia ilma üle ei saa ju ka nuriseda, kuid kui troopilise kliimaga Hawaiil temperatuur kõigub aastaringi ainult 5 C (keskmine 28 C) ja ookeanis on vesi külmemal aastaajal 25 C, siis paremat ei oskaksi ju tahta! Ma ei tea, kas ma seal aga töötada üldse tahakski. Kuidagi siis seletasime lastele, et peame ikka kahjuks sellelt saarelt seekord lahkuma.
Enne lennujaama sõitu käisime vaatamas Byodo-In templit, mis asub TempliteOru Mälestuspargis. See tempel rajati 1968 aastal mälestamaks esimesi Jaapani immigrante, kes tulid Hawaiile. Selle templi eeskujuks võeti 900 aastat tagasi rajatud Uji Jaapani tempel ja väidetavalt pole selle ehitamise juures kasutatud ühtegi naela. Kujult peaks see tempel aga meenutama müütilist fööniksit. Templi kõrval oli suur pronksist kell, mille löömine pidi sisemiselt puhastama. Templis sees aga oli suur Buddha kuju.
Samal päeval kogunes Hawaiile 15 riigi presidendid majanduskonverentsile sh Obama, Medvedev jne. Kohalikud lugesid sõnad peale, et varem lennujaama läheksime, sest näiteks eelmisel päeval saabunud Hiina presidendi pärast oli terve üks kiirtee kinni pandud. Tagasilend läks viperusteta ja meie ilus puhkus sai seekord läbi.
Valitud pilte meie reisist võib vaadata: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157628121919040/
No comments:
Post a Comment