Rukkileib

Selle nädala alguses leidsime Santa Monicast üles Ukraina poeketi, kus müüdi ka palju Leedu kaupa. Teadsime, et seal on müüa musta leiba ja seepärast me ka selle poe lõpuks üles otsisime. Pood nimega "Ukraine Deli" oli selline pisike poeke nagu meil Tartus Tiigi tänaval olev nn. SOS poeke ühikate vastas. Peale selle, et see pood oli sama väike, oli seal mu meelest müügil ka sama kaup. Ka Tiigi tänava poes on pigem Ukraina vms sellise maa kaup- kommid, küpsised jne. Ka müüa enda võis ilmeksimatult selle rahva liikmeks arvata. Poes oligi müügil Vilniuse rukkileib ja veel palju "kodumaist" kaupa. Saime sealt endale lõpuks osta tatart, lapsed said üle hulga aja "Karums'i" kohukesi, isetehtud kanamaksa pasteeti ja heeringat. Heeringapakilt võis lausa eesti keeles lugeda "pidupäeva soolatud heeringas"! Tulime siis võidukalt oma kaubaga autosse ja Oskar nõudis autos kohe leiba. Murdsin siis mõlemale lapsele tüki rukkileiba ja peale esimest ampsu teatas Oskar hüüdes "Mmm, see on nagu shokolaad"! Näete siis, milliseid emotsioone võib lapses üks rukkileib tekitada, olles kodust ainult 6 kuud eemal olnud! Sel õhtul saime siis kodus kogu perega maitsta tuttavaid toite ja mõnulesime pasteedileiba süües täiega.

Putukate näitus Loodusmuuseumis

Nagu eelmises sissekandes lubatud käisime eelmisel laupäeval Loodusmuusemis putukate näitusel. Tõnis ootas seda juba nädal aega ja valmistas selleks Oskarit ette. Ühel päeval Oskar aga küsis Tõniselt: "issi, kas sa oled natuke rumal, et sa hakkad putukaid sööma?"Nagu öeldakse, lapsesuu ei valeta...

Meile anti nõu, et hea oleks kohale saabuda näitusele hommikupoole, sest see näitus on korra aastas ja lpäeval on tungelmine suur. Muidugi jõudisme me oma asjatoimetustega ühele poole alles lõunaks ja kui kohale saime oli kaugelt näha suurt rahvamassi. Kuid peale esialgset ehmatust seisis äkitselt meie juures üks organiseerija, kes küsis ega meil pole liikmekaarti. Õnneks olime selle eelmisel nädalavahetusel soetanud ja edasi läks kõik väga libedalt (valge inimese moodi nagu Tõnis mainis). Meid suunati kohe kõrvale teise sissekäigu juurde ja olime ilma järjekorrata sees. Peale selle, et võime käia kõigil üritustel terve aasta tasuta, on ka liikmekaardiga väga mugavad muud eelised.

Näitus ise aga oli pigem selline messilaadne üritus, kus kõik ruumid olid täis nii elus putukate, kui ka igasuguste muude putukatest valmistatud toodete müüjaid. Sealt oleks endale saanud väga ilusa putukate ja liblikate kogu. Samuti oleks võinud endale näiteks muretseda lemmikloomaks prussakad või hoopis tarantli. Mulle eriti meeldisid liblikad! Aga peale müügiala oli ka muidugi eraldi näitus putukatest, kus võis näha igasuguseid elukaid. Putukate foobia on ju väga laialt levinud, eriti kardetakse millegipärast ämblike. Minule pole aga kunagi mingit kõhedust putukad ja ämblikud valmistanud. Ka lapsed vaatasid neid suure elevusega. Tore oli see, et osasid näituse eksponaate lasti ka kenasti katsuda.

Näiteks oli võimalik käes hoida tarantlit ja skorpionit. Tarantlid on küll väga armasad ja kuidagi kummaline, et neid keegi võib karta.

Sellel pildil siis kaks skorpionit...

Muidugi kõige suuremat elevust pakkus putukatest valmistatud toitude show. Kui me näitusele saabusime, siis kohe esimese asjana saime ära maitsta putukatest valmistatud shokolaadi küpsised.

Oskar sõi küpsist seni isuga, kui me talle teatasime, et siin sees on ka putukad. Peale seda ta enam rohkem ei soovinud. Tüdruk muidugi oma suures apluses ei lasnud sellest faktist ennast häirida ja sõi ära päris mitu küpsist.

Aga see kokkamise show oli paras vaatemäng. Kõrvuti võistlesid 2 kokka ja vaatajatest moodustati 3 liikmeline zürii, kes pidid siis tehtud toite proovima ja omapoolse hinnangu andma. Samuti anti aeg-ajalt ka tehtud roogasid maitsta publikule. Üks zürii liikmetest oli umbes 12-14 aastane poiss, kes oli teiste zürii liikmetega võrreldes ikka väga aus. Ütles ilma keerutamata välja, et mõned palad on lausa vastikud. Teised üritasid ikka kuidagi miskit positiivset leida.

Päris naljakas oli vaadata, kuidas toite näiteks maitsestati sipelgapulbriga jne.

Pärast jagati ka pealtvaatajatele karpide sees "snäkke", kus sees olid erinevad kuivatatud putukad. Proovisin ise ka mõned putukad ära ja ütleme nii, et ega ma neist ei toituks. Selleks, et kõht täis saada peab neid ikka palju sööma ja mis neist kitiinkestadest ikka närida. Tõnis avaldas ka arvamust, et vaglad oleks ilmselt palju toitvamad. Neid ma ilmselt ei ole suuteline isegi proovima!

Veel oli võimalik näitusel ka ise putukaid nõelastada ja need siis endaga kaasa saada. Oskar ja Eliisbet said mõlemad endale putukad ja need võeti järgmised paar päeva õhtul voodisse kenasti kaasa.

Igaljuhul oleme me nüüd kogu perega ka putukad ära proovinud.

Lühike ülevaade ka selle nädala teisipäevastest uudistest: nimelt kui kuulasin TVst päeva põhiuudiseid siis need olid seekord sellises järjekorras: 1) nimelt tuli ilmsiks Arnold Swarcernegeri 20-aasta tagune armuafäär, mille tulemusena on tal ka armukesega 14 aastane abieluväline poeg; 2) teisipäeva hommikul sadas VIHMA; 3) peale 25-aastast tegevust lõpetab Oprah Winfrey oma kurikuulsa talk-show; 4) Inglismaa Kuninganna käis oma ajaloolisel riigivisiidil Iirmaal jne. Nagu näete, on uudised siin ikka Hollywoodile omaselt õiges järjekorras. Kuninganna riigivisiit oli peale reklaamipausi B bloki uudis. Mulle aga tegi endale kõige rohkem nalja uudis vihmasajust! Nimelt tuli tõesti teisipäeva hommikul tunnikene õrna vihmasabinat. Aga sellest oli tehtud päris pikk uudisteklipp, kus tänaval küsitleti inimestelt nende arvamust vihmasest ilmast. Eriti ägedad oli kaks elevil vanemat prouat, kes teatasid "we love rain!!!". Vaat millist elevust võib siin Kalifornias üks pisike vihmasadu tekitada, ületades isegi uudisekünnise! Kahjuks aga säras juba õige pea taas päikene ja kuivatas need väiksed veeloigud meie laste kurvastuseks kiiresti ära.

Oskari 3 aasta sünnipäev

See oli nüüd Oskari esimene sünnipäev, mida ta oskas juba oodata ja mis võib olla ka juba meelde võib jääda. Kuigi õige sünnipäev oli laupäeval, siis juba nädal varem saabusid meile kaardid ja kingipakid vanavanematelt. Suur tänu kõigile! Meie Tõnisega otsustasime kinkida Oskarile seekord raudtee ja rongid. Maad uurides saime teada, et 3 aastased poisid pidid sellest juba väga vaimustuses olema. Peab ütlema, et Tõnis ilmselt ootas seda sünnipäeva sama palju kui Oskar, laadis hilisõhtuti ronge ja tahtis kangesti raudteed pakist lahti võtta. Rongide valimine on tänapäeval ikka päris keeruline. Selleks on tehtud lausa mitu internetilehekülge, kus antakse nõu, milliseid ronge on olemas, mis on eelised, mis omavahel klapivad jne. Kuna esimesteks rongideks soovitati puust ronge ja raudteed, siis tegime oma valiku 130 osalise Melissa ja Doug raudtee komplekti kasuks. Praeguse seisuga peab aga ütlema, et selleks oleks vaja lausa eraldi tuba, kuna hetkel on kogu meie elutoa põrand muutunud raudteeks. Rongide üle oli Oskaril muidugi hea meel ja sellega on viimastel päevadel mänginud kõik meie pereliikmed.

Kuna Oskari soov oli saada sünnipäevaks shokolaadikook, siis nii me Tõnisega panime oma fantaasiad tööle ja meisterdasime reede öösel küpsistest rongikujulise shokolaaditordi.

Teine Oskari soov oli, et läheksime tema sünnipäeval ookeani äärde. See on ilmselgelt siin tema meelispaigaks. Seetõttu ma arvan, et Oskar võis oma sünnipäevaga igati rahule jääda, sest veetsime väga toreda päeva koos perega Malibu rannas. Sellest rannast ma kunagi alguses oma blogis juba kirjutasin.

Ilm oli väga mõnus, nii 25 C ümber sooja ja rannas peale meie kedagi polnud, kuna olime üldrannast natuke eemal.

Oleksime olnud nagu üksikul saarel. Mina ja Eliisbet tegime seal väga kosutava lõunauinaku, kuulates suurte lainete loksumist, Oskar tegutses rannas, hüppas üle suurte lainete ja mängis vee ja liivaga ning me jalutasime kõik koos päris pikalt mööda randa.

Oskar on meil sedasorti poiss, kes ei pea väga lugu suurest seltskonnast ja pigem eelistab olla lähedastega ja mängida omaette. Jalutasime ka Malibu väikses linnakeses ja käisime ära Malibu kail.

Pühapäeval tulid meile hommikul ka külalised, Angela ja tema 6 aastane poeg Kristjan. Angela teeb samuti UCLAs oma posdoki ja temast oli ka saade sarjas Püramiid. Kuna Angela sõitis paariks päevaks konverentsile, siis võtsime selleks ajaks Kristjani enda hoolde. Hommikul pidasime kõik koos natuke Oskari sünnipäeva ja emadepäeva. Lõuna ajal aga läksime Loodusmuusemumi. Tõnis oli oma töökaaslastelt kuulnud, et see on väga tore koht, kuhu tasub osta lausa aastapääse, sest seal korraldatakse pidevalt erinevaid vaatemänge.

Kogu muuseum on väga hästi tehtud, kus loomade topised ei seisa lihtsalt nurgas, vaid kõik loomad on pandud nende enda keskkonda ja näevad välja väga ehedad. Loomad on klaaside

taga ning ringi jalutades satuks nagu pidevalt erinevatesse paikadesse.

Samuti on seal võimalik näha seda, kuidas teadlased muuseumis tööd teevad. Seekord käisime läbi ainult ühe korruse ja nägime lindude ja imetajate osakonda ning külastasime ka liblikamaja. Samuti nägime teadlaste töökohti, nende töövahendeid ja kuidas nad puhastavad klaasi taga erinevate dinosauruste luid. Muusemis oli ka lastele eraldi ruum, kus oli võimalik loomatopiseid oma käega katsuda, vaadata mikroskoobist erinevaid putukaid, algloomi jne. Sellest ruumist on ka siin lastest mõned pildid.

Sel pühapäeval oli võimalik muuseumis vaadata 2-te etteastet- jääaja loomadest ja dinosaurustest. Need oli väga ehedad ja vahvad. Tegemist oli lastele mõeldud etteastega, kus tutvustati loomi, kes liikusid ringi ja tegid häält. Tehtud olid elusuurused loomad, mida juhtisid sees inimesed. Mina arvasin esilagu, et tegemist on robotitega, kuna inimesi polnud üldse näha. Järgmine nädalavahetus pidi seal olema putukate show ja Tõnis tahab seda kindlasti vaatama tulla. See pidi siin väga kuulus olema ja juba ta uuris ka välja, et seal on võimalik erinevaid putukaid süüa....

Kokkuvõttes veetsime taaskord perega väga toreda nädalavahetuse.

Legomaa külastus

Saabuva Oskari sünnipäeva puhul tegime eelmisel nädalavahetusel seni pikema reisi, kahe päevase väljasõidu Legomaale. Kalifornia Legomaa asub Carlsbadi linnakeses, kuhu on LA-st umbes 1.5 tundi (140 km) autosõitu lõuna poole, asudes 50 km enne San Diegot. Carlsbad on väike linn (natuke üle 100 000 elaniku), mis asub ookeani kaldal ja haarab sisemaal enda alla mitmed mäed ja orud.

Kui me linna sisse sõitsime, siis kohe otse meie hotelli vastas oleva mäe jalamil olid suured laiuvad värvilised lillepõllud. Hiljem saime teada, et Carlsbad ongi märtsist kuni maini kuulus oma üle 4046 m2 suuruste õitsvate lillepõldude poolest. Rohkem infot võib leida leheküljelt: http://www.theflowerfields.com/). Oma hea asukoha poolest on Carlsbad linn, kus keskmine perede sissetulek pidi olema üks Ameerika Ühendriikide kõrgemaid. Seda oli ka linnas ringi jalutades näha, kuna väikese linnakese kohta olid kesklinnas esindatud kõik kallimad poeketid. Ma veel mõtlesin seal jalutades, et kes sellistest poodidest siin jõuab küll osta. Siin ümbruskonnas asuvad mitmete kuulsate firmade peakontorid-esindused. Biotehnoloogidele on ilmselt tuttav selline firma nagu Life Science. Samuti asub siin Ameerika Vääriskivide Instituut, millest me ka teel Legomaale mööda jalutasime.

Võtsime Legomaale kahe päeva pääsme, et oleks piisavalt aega ringi käia ning külastada ka Legomaal asuvat akvaariumi ja veeparki. Ööbimiseks valisimse hotelli, kust oleks Legomaale jala lähedal minna (ca 1 km). Kuna Ameerikas inimesed reeglina jala ei käi, siis tundus ka selline distants neile ilmselgelt ülejõu käiv. Hotellist oli võimalik tellida auto, mis viis tasuta Legomaale. Meie aga otsustasime minna jala, et saaks natuke jalutada ja ümbrust vaadata. Hotelli retseptsioonist küsisime teed ja saime paberile täpsed instruktsioonid. Legomaa aga pidi olema hotelli ees asuva mäe otsas. Meile antud instruktsioone uurides mulle tundus teekond kuidagi pikavõitu ja küsisin veel ekstra üle, kas teiselt poolt mäge minne lühem tee poleks jala. Vastuseks sain, et sealt minna pole võimalik. Hakkasime siis instruktsioone jälgides minema ja üsna pea sai meile selgeks, et ilmselt oleme kas valel teel või on meid küll juhatatud mingi väga suure ringiga. Olime kõnniteel (need olid isegi millegipärast tee ääres olemas) ainsad liiklejad ja kui tahtsime üle tee minna, siis pidi valgusfoori taga vähemalt 5 minutit ootama (ülekäimiseks oli aga rohelist tuld sekundite jagu). Kõik see näitas veelkord, et jala käimine on siin ikka pigem erandkorras.

Kui me olime maha käinud vähemalt 3 km, siis nägime esimest teeviita, kus oli viide Legomaale. Vähemalt polnud me täiesti vales kohas, sest ümbruskonnas olid mitmed mäed ja orud ning ma juba kujutasin ette kuidas me peame neid oma kahese lapsekäruga hakkama ületama, juhul kui oleme vale mäe juures. Lõpuks jõudsime ikka kohale, olles päris kindlad, et teiseltpoolt mäge tulles oleks maa ikka mitmeid kordi lühem olnud ning tagasiteel otsustasime enda mõistust kasutada ja teist teed minna. Muidugi me ei eksinud ja tagasi jõudsime mitu korda kiiremini ja tee pikkuseks võis ollagi nii 1 km!

Lastele oli Legomaal tegemist ja vaatamist küllaga ja Oskari vanusele tundus see täitsa paras koht olevat. Seal oli hulgaliselt temavanustele lastele mõeldud atraktsioone - mitmeid karuselle, sai sõita autodega, suur piraadi maa-ala, kus olid igasugused vahvad meretemaatilised atraktsioonid, palju vett, purskaeva lastele ja väiksed piraadilaevad (millega sai sõita ja vett pritsida).

Nagu arvata võis oli mõlemale lapsele ilmselt kõige ligitõmbavamaks kohaks veepark. Seal oli väikestel lastel ideaalne olla, kuna vesi oli madal ja sai ilma hirmuta ringi joosta. Samas oli minu meelest vesi üsna jahe, kuid kui oleks neis basseinides olnud soojem vesi, siis ilmselt sealt ära poleks me saanudki. Suurematele olid veepargis ka mõned allalaskmistorud aga neis olid väga pikad sabad. Pikad järjekorrad olid ilmselt tingitud sellest, et kogu süsteem töötas seal nagu ajast ja arust. Üleval seisis üks töötaja ja all vees teine töötaja. Vees oleval töötajal oli käes suur pulk (ühest otsast punane ja teisest rohelin), mille vastava otsa üles tõstmisel lubas ülemine töötaja torust inimese alla lasta.

Oskarile meeldis väga paadisõit, kus mööda jõge sõites möödusime legodest ehitatud erinevatest muinasjututegelastest. Seal olid tegelased muinasjuttudest "Hansuke ja Greteke", "Kolm põrsakest", "Punamütsike" jne. ning kõik need tegelased ka liigutasid. Ilmselt seetõttu, et ta kõiki neid lugusid oli varem kuulnud, avaldas see paadisõit talle just eriliselt muljet. Aeg-ajalt tulid vee-alt välja ka legodest ehitatud loomad või vetevana, kes vett pritsisid. Ühesõnaga lõbu kui palju. Mina sain elus esimest korda ära proovida sõidu Ameerika mägedel. Oli ikka hirmus küll. Vaatamata sellele, et istusin võõraste inimestega ühes autos, ei suutnud ma hirmukarjatust mäest otse loodis alla sõites tagasi hoida. Vahepeal lihtsalt sulgesin silmad ja hoidsin nii kõvasti kinni kui võimalik. Nali oli veel selles, et seisin alguses pikalt vale atraktsiooni järjekorras. Kui arvasin, et tegemist on Ameerika mägedesse mineva autoga, siis autosse sisse istudes mõistsin, et tegemist on hoopis õuduste lossi sõitva masinaga! Nii ma seal siis laserpüstolist tulistasin erinevaid koletisi, kes pihta saades tegid hirmsaid hääli... Minu üllatuseks ei kartnud Oskar ühtegi atraktsiooni. Ka tema proovis ära laste Ameerika raudteel sõitmise rongiga, mis oli ka parajalt kiire ja kurviline.

Üks vahvamaid asju oli seal legodest tehtud "mini-linn", kus olid ehitatud Ameerika suuremad linnad. See oli tõesti vahva ja päris peen kätetööd ning nägi välja väga ehtne.

Eliisbetiga oli seal tükk tegemist, et ta neid maju ja inimesi (legonukke) sealt üles ei korja. Tema ju mahtus kõikvõimalikest aedadest läbi ja ei saanud aru, et need ehitatud majad pole mängimiseks.

Legolandis olid ka kohad, kus sai klotsidest ise ehitada. Näiteks oli veepargis jõgi, millel sai sõita rõngaga ning millele sai sõidu ajal suurtest legoklotsidest peale ehitada. Klotse sai endale veest kogu aeg juurde võtta.

Akvaarium oli tilluke, kuid lastele külastamiseks täitsa paras. Oskar nägi ära haid, kes pea kohal vees ringi ujusid. Samuti sai paljusid kalu vees ise katsuda, mis lastele väga huvi pakkus.

Nii me veetsime Legomaal 2 pikka toredat päeva. Ühest päevast oleks ilmselgelt väheseks jäänud. Lastele reis väga meeldis ja peale Legomaal käigu oli ka hotellis ööbimine neile omaette elamus. Ilmselt tuleme siia veel teinekordki tagasi.

Viimased nädal aega on ilmad siin LAs olnud südasuviselt soojad, vahepeal näitas termomeeter üle 35 C kuuma. Eile, kui oli vähe jahedam ilm (27 C), käisin lastega hommikupoole ookeani ääres mängimas. Olime valinud väga mõnusa päeva, sest päike oli hommikupoole pilve taga ja liiv oli mõnusalt soe (mitte kõrvetavalt kuum). Kuna oli tegemist tööpäevaga, siis oli rand inimestest tühi, ainult mõned üksikud surfajad seilasid lainetel. Ehitasime lastega liivalosse, otsisime huvitavaid kive ja karpe ja kuulasime mõnusat suurte lainete loksumist. Ühel hetkel vaatasin, et otse minu ees on vees suured vaalad! Kaks suurt vaala mängisid rannast ca 3o m kaugusel meie ees, hüppasid veest välja ja tegid meile tõeliselt toreda etenduse. Nägin, et kaugemal oli veel hulgaliselt vaalu. Siin on võimalik teha laevaga ookeanile vaalade vaatamise väljasõite. Meil aga õnnestus lihtsalt rannas olles näha sellist etendust. Ilmselt oli mingi hoovus need vaalad kaugemalt ookeanilt nii lähedale rannale toonud, igaljuhul saime sel hommikul lastega väga toreda vaatemängu osaliseks. Kahjuks polnud mul aga fotoaparaati kaasas.