Igapäevaelust

On tore kuulda, et meie blogi ikka loetakse ja isegi oodatakse uusi sissekandeid. Me pole tõesti viimasel ajal sissekandeid kuigi tihti teinud, kuna oleme elanud üsna vaikselt igapäevaelu ja pole kuskil kaugemal ringi sõitmas käinud. Osalt on see seepärast, et olen ise viimase nädalavahetuse ja nädala sees õhtuti kui Tõnis koju tuleb, tegelenud uue projekti kirjutamisega. Ma hakkan ise UCLA ülikoolis järeldoktorit tegema augustis ja teema on väga huvitav. Tegemist on metaboliidiga, mis tekib organismis letsitiini söömisel ja mille kõrgenenud tase rakkudes soodustab kardiovaskulaarhaiguste teket. Selle teema kohta avaldati artikkel tänases Nature's, kus ka minu tulevane ülemus on üks kaasautoritest. Projekti kirjutamine aitab mul kenasti teemaga ennast kurssi viia, kuid kuna ma olen olnud pikka aega teadusest eemal ja vaja on kirjutada projekt täiesti uuest teemast, siis kulgeb see kõik kuidagi aegalaselt. Õnneks on tähtaeg lähedal ja venitamiseks pole lihtsalt aega.

Vahepeal olid meil väga suvised ilmad, kus sooja isegi päeval üle 30C. Siis veetsime lastega aega basseinis. Selles ülikooli elamises on ka 2 basseini, üks suurem ja teine väiksem lastele. Lastele oli sellest muidugi rõõmu kui palju. Ookeani vesi on muidugi veel jahe ja ega ta ka suvel väga soojaks ei pidanud minema. Vee temperatuur pidi olema nagu Põhja-Eestis merevesi suvel, kuskil 18-20C. Eelmine aasta kuumade ilmadega tõusis Pärnu rannas veetemperatuur isegi 26C-ni, sellist mõnu siin avaookeani lähedal pole. Samuti on siin suured lained ja ruttu läheb sügavaks, mistõttu on lastega tunduvalt mugavam ujuda basseinides. Aga ookeani ääres meeldib neile sellegipoolest hirmsasti, sest seal saab ju liiva ja veega möllata.

Meil on Oskaril saabunud aeg, kus ta mõtleb pidevalt välja uusi lollusi. Ei oska kohe järgmist tema ettevõtmist kuidagi ette oodata. Tavaliselt, kui vähegi võimalik, kaasab ta nendesse ka Eliisbeti, kes rumaluke kõike järgi tahab teha.

Mõned Oskari viimase aja "trikid" tahaks kohe siin üles märkida.

Meil õnnestus kuu tagasi lapsed edukalt oma magamistoast välja saada ja nüüd magavad siis kenasti oma toas. Eliisbet jääb meil magama ruttu, kuid Oskaril võtab see tavaliselt ikka pikemalt aega. Peale unejutu lugemist (mis on endiselt viimased 3 kuud olnud Eno Raua "Sipsik") jääb ta üksi oma tuppa voodi "und ootama". Ilmselt on see paras aeg oma mõtteid koguda ja lollusi välja mõelda (vanemad ju silma alt ära...). Kui ma siis ühel õhtul enne ise voodisse minekut läksin lastetoast läbi, leidsin eest järgmise pildi: Oskar oli endal pidzaama seljast võtnud ja ennast vildikatega täiesti täis sodinud. Mulle meenutas see kangesti Ita Everi shows Urmas Kibuspuud, kes oli ennast enne matemaatika eksamit valemeid täis tätoveerinud. Aga vähe sellest, ilmselt jäi tema kehast ruumi väheks ja nii oli täis soditud ka kõik lastetoa mööbel (enda voodi, Eliisbeti voodi, laud- kõik varem olnud valged esemed!). Olime Tõnisega õnnelikud, et toa valged seinad oli seekord puutumata jäänud! Õnneks on tänapäeval vildikad pestavad ja nii me siis öösel küürisime seal lastetoas tagajärgi. Oskar käis aga mitu päeva "tätoveerituna" ringi.

Värskem Oskari väljamõeldis ootas mind ees täna hommikul, kui tulin peale Eliisbeti magama panemist tagasi elutuppa ja leidisin Oskari istumas diivanilt. Ta oli endal püksid jalast võtnud ja mõlemad jalad ning põsed-käed olid kaetud paksult valge kreemiga. Ma arvasingi esialgu, et tegemist on minu kreemiga, mida ta ilmselt endale oli ohtralt peale määrinud. Siis aga selgus, et tegemist on hoopis hamabapastaga, mis oli mõnusalt juba jõudnud ära kuivada. Kui ma siis pärisin selgituseks, et miks ta endale hamabapastat peale määris, sain vastuseks: "siis ei lähe jalad, nägu ja käed väljas päikese käes punaseks ja pealegi oli see väga hea maitsega!"

Ühesõnaga on meie elu kaugel igavusest! Ma siin ainult vahel mõtlen, mis nad koos Eliibetiga hakkavad korda saatma! Üritan küll mõelda sammukese ette ja vaadata kas käeulatuses pole asju, millega saaks midagi korda saata, kuid kahjuks minu fantaasia jääb selgelt laste omast alla!

Oskar teeb meil ka juba esimesi enda väljamõeldud eksperimente. Värvib paberid eri värvi, siis lõikab väikesteks tükkideks ja paneb need värvilised paberid veega tassi ja jälgib vee värvi muutmist. Samuti külvas ta maha esimese seemne, milleks oli apelsiniseeme. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ega see apelsiniseeme küll väga kasvama tahtnud minna. Aga äkki on siin kuidagi paremad tingimused selleks ja loodame, et midagi sellest katsest tal välja tuleb. Eliisbeti sõnavara täieneb ka pidevalt. Peale Mummude paki kohalejõudmist on tema põhisõnaks "kammi, kammi" (loe kommi). Üldse on tema sõnavaras põhirõhk toiduainetel (ape= apelsin; jogu=jogurt) ja Tõnise arvates on ta hetkel meie peres söömises 2. kohal. Oskar see-eest peab saledat joont ja heal juhul ei sööks eriti midagi. Tüdruk on aga õnnega koos, kui leiab Oskari pea puutumata toidutaldriku.

Lõpetuseks ka üks õpetlik lugu või siis hoopis nali meie endi kulul. Nimelt ootasime siin üle 2 kuu oma autole numbrimärki. Kui Tõnis ostis auto, siis pandi talle auto numbrimärgi kohale lihtsalt silt "California" ja öeldi, et õige märk saadetakse 2 kuu jooksul postiga koju. Kui 2 kuud oli möödas ja numbrimärki ikka polnud, siis Tõnis hakkas asja uurima. Helistades aga öeldi talle, et numbrimärk on ilmselt autopeal olemas, "California" sildi all! Ja meie suureks üllatuseks selguski, et selle papist sildi all oligi kogu aeg olnud meie auto numbrimärk! Igaljuhul olime me ikka täiesti lolliks tehtud ning meie õnn oli, et seda katvat silti meie eest politsei ära ei tõmmanud. Jäi vaid üle imestada, miks meile sellest ei teatatud või on kohalikud sellise asjade käiguga kursis.

Sellised on siis hetkel meie tegemised. Kuna mina enamik aega eelmisest nädalavahetusest veetsin arvuti taga, siis avanes Tõnisel võimalus veeta palju aega lastega. Nende ühistest tegemistest võib vaadata varsti uusi pilte.