Tõnise mõtted treeningutest ja maratonist

Nüüd on see siis tehtud – elu esimene maraton :)

Mõte maratoni joosta oli mu peas mõlkunud juba pikemat aega. Kuna esimeseks maratoniks soovitavad spetsialistid rahvarohkeid linnamaratone, siis tundus LA maraton oma ca 20 000 osavõtjaga igati sobiv olevat. Peale LA-sse tulekut hakkasingi tasapisi jooksmas käima. Aja kokkuhoiu huvides koosnes minu treening enamasti töölt koju jooksmises. Vaid ühel korral tegin Detsembris piki ookeni rannikut pikema otsa - ca 25km. Ilm oli ilus, rannaäärt palistasid erinevat värvi väikesed lilled, võimsad ookeanilained ja taamal olevad mäed pakkusid võimsaid vaateid ning ookeanilt tulev tuul jahutas mõnusalt, nii et ma nautisin iga joostud meetrit:) ja LA tundus ka palju parema paigana. Peale pere LA-sse saabumist muutusid ka treeningud pisut hektilisemaks. Kuigi ma jooksin endiselt tööjuurest koju, elasime nüüd uues korteris Culver Citys, kuhu oli UCLA kämpusest 6km, mida on võrreldes endise Santa Monica elukohaga 1,5km vähem. Nädalavahetustel polnud enam üldse mahti trenni teha ja nii muutus ka minu plaan maratoni joosta järjest kahtlasemaks, kuigi päris maha ma seda mõtet ka ei matnud. Üheks põhjuseks oli muidugi ka asjaolu, et ma olin kõigile laia suuga kuulutanud, et mul selline suurejooneline plaan on. Osalemist ei soosinud ka suhteliselt kõrge osalustasu, mis oli kohalikele 145 ja välismaalastele 175 dollarit (seetõttu võib mind finishiprotokollis leida Los Angelese elanike hulgast). 20 Märts tuli iga päevaga lähemale, minu treeningmahud polnud sugugi maratonitreeningu väärilised, aga sellegi poolest polnud ma ikkagi veel suutnud mõttest maraton läbi teha loobuda ja seetõttu hakkasin Veebruari lõpus ka tööle joostes minema. Nii et nüüd jooksin päevas juba tõsised 12km. Järgmise ränga hoobi sai minu osalemissoov siis, kui ma sain teada, et maratoni start on hommikul kell 7.20. Bladi hell, miks ometi nii vara? Mõte, otse soojast voodist 42 km liduma minna ei tundunud just kõige isuäratavamana. Pealegi olid minu hommikused jooksuotsad alati kordi raskemad kui õhtune mõnus kojusilkamine. Siis aga teatas üks laborikaaslane, et ta plaanib joosta 1.Mail Orange County maakonna maratoni ja mulle turgatas pähe, et kui jookseks hoopis seda, aga see mõte hääbus kiiresti, kui sain teada, et selle maratoni start on veelgi varem - kell kuus, sweet jesus. Lõpuks sai maratonist osavõtmise kasuks otsustamisel määravaks kius - nimelt kui ma küsisin oma kalli naise käest kas minna, arvas tema, et ei ole ikka mõtet. Lisaks maalis ka mu ema süngeid pilte kuidas inimesed maratonil loogu langevad nagu tihlofossi täis toas kärbsed. Tutkit, juba selle vastuseisu kiuste otsustasin, et teen selle triki ära – ja nii paningi ennast 28. Veebruar maratonile kirja – nüüd enam taganemisteed ei olnud.

Kuna maraton on ikkagi suhteliselt pikk ja minu igapäevased jooksuotsad olid napid 6km, otsustasin, et on viimane aeg teha ka üks pikem jooksuots. Nii saigi nädalavahetusel joostud piki rannikut elu pikimad 18miili ehk ca 28km. Joosta oli päris mõnus nii et eesootavad 42km ei tundunudki väga hirmutavana. Hiljem kodus, uurides pisut maratoniks ettevalmistavaid treeningplaane sain aru, et ma olin oma ettevalmistusega pisut hiljaks jäänud ja kaks nädalat enne suurt sündmust enam nii pikki otsi ei soovitatagi. Väidetavalt pidi igast miilist jooksust puhkamiseks kuluma üks päev. Ei tea kas sellest teadmisest tingituna, aga terve järgmise nädala tundsin ennast kuidagi väsinuna ja järgmisel nädalavahetusel otsustasin puhata ja ei jooksnud sammugi. Ka viimase nädala treeningplaan koosnes peaasjalikult logelemisest.

Järgmiseks suuremaks peavaluks oli kohalesaamine, õnneks otsustas Elin tõelise naise kombel ohverdada oma ja laste heaolu ja mind ise kohale transportida. Liiklusummikutest Elin juba kirjutas, nii et ma jätkan sealt kus meie teed lahku läksid. Hüpasin autost välja ja hakkasin patrullivate politseinike ruuporist kostvaid hääli „te olete kiirteel pöörduge autosse tagasi“ trotsides autodevahelt edasi liikuma. Kiirteelt maha saades oli meid kogunenud väikene grupp, kes kõik staadionile teed otsisid. Mingil hetkel küsis keegi liiklust reguleerivalt politsinikult teed ja see näitas meile lahkesti suuna kätte, õnneks saime mõnesaja meeti järel aru et see tüüp ei teadnud ikka üldse mida ta rääkis ja tegelikult jääb staadion hoopis teisele poole. Nii sai kiirelt ots ümber pööratud. Nagu kiuste oli tee Dodgers staadiumile muidugi ülesmäge ja nii sai võetud kogu päeva järsemad tõusud kerge sörgi ja vandumisega. Staadionile jõudes kuulin kuidas kõlas sireen ja nägin et esimesed jooksjad hakkasid liikuma – tore küll. Varsti selgus, et start oli edasi lükatud ja ma olin äsja näinud, kuidas teele läkitati naiste eliit. See tähendas, et üldise stardini oli veel 20 min. See andis mulle parasjagu aega, et üldise kaose seast mitmete järelpärimiste abil leida koht kuhu oma kott asjadega jätta, et see finisisse transporditaks ja siis kusagilt aiavahelt suruda ennast 8 minutiga miili läbivate maratoonlaste sektsiooni. Nüüd sai hetkeks hinge tõmmata, fakk, sellist algust ma küll ei oodanud. Õnneks ei antud mulle palju aega põdeda, varsti kõlas sireen ja rong läkitati teele. Esiti tuli küll lihtsalt seista, siis sai vaikselt kõndima hakata ja stardijoone, mis käivitas minu individuaalse ajavõtusüsteemi ületasin juba sörkides. Andsin endale aru, et ees on ikkagi 42 km ja kõige rumalam mida teha saab on ennast alguses kinni joosta. Seetõttu alustasin endameelest hästi rahulikult ja poovisin joosa võimalikult lõdvestunult ning energiasäästilkult. Kuna mul ei olnud kella, siis polnud mul tükil ajal aimugi, mis mu tempo võiks olla. Võrreldes suurema osa massiga jooksin ma muidugi tunduvat kiiremini, aga paljud neist nägid välja ka nagu tahmanäo õlut armastav onu või hästisäilinud vanaema, nii et neilt ei saanudki suurema kiiruse arendamist oodata. Esimene pool distantsis oli hoolimata algavast vihmasajust päris kerge ja mõnus. Rada kulges mööda mitmetest vaatamisväärsustest, nagu hiinalinn ja selle draakoniväravad, LA raekoda, Väike Tokio ja Echo Park koos oma järvega. Lisaks oli teeääres hulganisti meelelahutust – erinevad esinejad, laulu, trummide, bändide ja mu sarnase näol. Algul üritasin internetist ammutatud info põhjal igas joogipunktis natuke juua, aga varsti sain aru, et külma ilma tõttu on ilmselt vedeliku kadu tunduvalt väiksem ja korrigeerisin oma joomisi üle ühe teeninduspunkti ja jõin ainult spordijooki. Pidevalt sai möödutud ka igasugustest värvikatest tegelastest – kes jooksis paljajalu, kes parukaga, kes kandikuga, mille peal sampanjapudel. Paljud nägid välja sellised, nagu oleks see nende esimene treening viimase kümne aasta jooksul. Sellest hoolimata, tundub, et enamus neist ikkagi lõpetas, nii et respekt! Umbes 12 miilil sain esmakordselt aimu oma tempost, kui möödusin suuremast grupist, mille keskel kõrgus lipp nmbritega 3.20. See mõjus julgustavalt, et ma liigun vähemalt oma väljakäidud 3.30 tempos. Miilid 12-16 olid suhteliselt talutav loksumine, sai kaasaelavatele inimestele naeratatud, lehvitatud. Alates 17 miilist hakkas väsimus vaikselt peale tulema. Kuna tempo ei olnud teab mis tugev, siis hingata oli kerge, aga jalad hakkasid vaikselt teatama, et kütus hakkab otsa saama. Seda oli eriti tunda kui mõni lõik tuli joosta ülesmäge. Õnneks oli raja profiil suures osas ikkagi langev. Alates 20 miilist läks järjest raskemaks, tundsin, et jalad on energiast täiesti tühjad, aga vist inertsist liikusid ikka üksteise ette. Varsti märkasin veel ühte lipuga gruppi, seekord kirjaga 3.10. Korra mõtlesin väsimuse tõttu selle grupi sabasse jääda, aga mulle tundus, et selleks oleks tulnud oma rütmi muuta ja seda ma teha ei tahtnud, nii et mul tuli nendestki mööduda. Selleks ajaks oli ilm läinud päris pööraseks – varasem vihmasadu muutus kallamiseks ja kohatised tuuleiilid olid sellised, mis panid otsima varju mõne eesjooksja selja taha. Seda aga mitte kauaks, sest tundus, et enamus tüüpe oli veel rohkem läbi ja kippusid vägisi jalgu jääma. Viimastel miidel polnud küll enam isu naeratada, peas oli ainult mõte, et oleks see asi juba läbi. Jalad muutusid kangemaks ja tudus, et tempo langeb. Hiljem selgus, et see oli siiski ainult tunne, sest ma olin kogu maratoni läbinud hämmastavalt ühtlase tempoga 4.20-4.25 minutiga km. Lõpus innustaski edasi liikuma soov, et mida kiiremini sa oma jalgu liigutad, seda kiiremini see asi läbi saab, ja mis sa kostad, mingil hetkel saigi. Jooksust sai kõndimine, kõlasid õnnesoovid, medal riputati kaela, spordijook ja banaan pihku. Lahkelt tehti pilti. Võiks arvata, et peale sellist lõpetamist hakkab parem, napilt vastupidi, jalad olid ikka ropult väsinud ja kuigi igale lõpetajale anti ümber foolium-tekk, hakkas jalutades (asjade kättesaamiskohani tuli ca 1km kõnida) ropult külm. Õnneks sain ma oma asjad kätte ja sooja bussi riideid vahetama ning juba Elin helistaski et ootab mind. Orienteerusin komberdades läbi vihmasaju autosse ja vurasime koju – nagu peale iga teist rahvaspordiüritust. Täna on teine päev peale maratoni ja enesetunne on üllatavalt hea. Isegi trepist allaminek ei valmista enam suuremaid raskusi. Mine või veel maratoni jooksma!