Maratoni starti minek oli aga paras peavalu ja kuni viimase hetkeni ei suutnud me otsustada, kuidas oleks kõige otstarbekam minna. Nimelt algas maraton LA kesklinnast ja lõppes ookeani ääres Santa Monicas. Maratoni algus tundus meile küll jube varane, kl 7.23 ning maratoni kodulehel soovitati kohal olla vähemalt kl 6 hommikul. Samuti soovitati minna Santa Monicasse (finishisse) ja sealt siis spetsiaalse bussiga starti, kuna oma autoga tulles võib jääda ummikutesse ja õigeks ajaks kohale jõudmine on keeruline. Probleem oli aga selles, et ainus vaba aeg oli Santa Monicast öösel kl 4-le bussile, mis omakorda tähendas seda, et oma kodust oleks pidanud välja minema k 1.45 öösel! Selline seiklemine ööl enne rasket jooksu tundus olevat ikka liig mis liig, seda enam, et Tõnis on oma bioloogilise kella poolest nn. õhtu inimene. Ma kujutasin ette, kui väsinud ma sellest seiklemisest ise oleksin kui ma sinna stardipaika lõpuks oleks kohale jõudnud. Nii me siis alguses planeerisime, et ma viin öösel kl 3 Tõnise autoga Santa Monicasse ja sealt läheb ta edasi bussiga starti. Lastega öine minek aga tundus igaljuhul paras ettevõtmine olevat. Õhtul aga selgus, et oodata on järgmiseks päevaks LA-s selle aasta kõige hullemat ilma- suur tuul ja tugev vihmasadu! Öösel hakkaski sadama ja ikka tõesti korralikult. Paljalt mõte sellest, et Tõnis peab hakkama startima öösel kella 2 paiku suures vihmas maratonile, tundus mulle üsna hullumeesena. Nii me siis otsustasime, et lähme oma autoga starti ja lahkume kodust öösel kl 5. Kui kodust staadionile minek autoga tavaliselt võtaks aega 25 min, siis meile tundus 2.5 tundi piisav aeg, et õigeks ajaks kohale jõuda. Une pealt autosse tõstetud lastele tundus see öine seiklus piisavalt põnev olevat, igaljuhul jälgisid nad pärani silmi ja ilma igasuguse hääleta ümberringi toimuvat.
Sõit kulges alguses kenasti, võrreldes päevase ajaga autosid praktiliselt kiirteedel polnud. Kuid 4 miili enne staadioni olimegi ähvardatud ummikus kinni. Edasi liikusime 2 miili tunni jooksul 1 miili. Meile tundus juba algusest peale, et kohalejõudmine on LA maratonil väga halvasti korraldatud. Nimelt on Dodger staadion väga suur ja seal on kokku nii 4-5 värvat. Maratonipäeval aga lasti sisse kõik saabujad ainult ühest värvast, mistõttu tekkisidki ummikud. Kui 23 min enne stardi algust oli kindel, et me kuidagi õigeks ajaks staadionile ei jõua (veel oli läbida ligi 3 miili), siis otsustas Tõnis kiirteel autost välja minna ja staadionile joosta. Tõnis polnud ainus, kes sellise otsuse tegi, mööda kiirteeääri oli hulganisti jooksvaid sportlasi, kes kõik tahtsid õigeks ajaks starti jõuda. Eriti kahju hakkas mul nendest autodest, kus ka roolis istusid jooksule minejad. Nemad ei saanud muud, kui lihtalt oodata ummikus ja ilmselt stratida kunagi palju hiljem. Kiirtee ääres olevaid jooksjaid ajas taga politsei, kes ruuporist pidevalt hõikas, et kiirteel viibimine on keelatud! Ma ise natuke kartsin, et Tõnis ei jõuagi strati, vaid ennem korjatakse ta sealt teelt politseiautosse. Hiljem selgus, et see starti jooks oli kogu 42 km maratoni kõige raskem osa, sest staadion asus üsna kõrge mäe otsas. Igaljuhul sai Tõnis enne starti teha korraliku soojenduse ja kogu päeva distantsi pikkus oli kokku vähemalt 45 km!
Kui ma läbi suure vihma tagasi koju sõitsin lastega, siis mõtelsin küll, et mis asi neid inimesi sellise ilmaga sellist pingutust läbi tegema ajab? Ka Oskar teatas pidevalt, et vaene issi, peab vihmas jooksma ja küsis korduvalt, miks kõik maratoni jooksevad. Kuna ilm oli tõesti jube, siis ma ei saanud lastega finishis Tõnist oodata ja lõpus ergutada, vaid sõitsime talle vastu selleks ettenähtud alale. Õnneks leidsime üksteist selles inimassis ilma suurema probleemita üles ja korjasime oma läbi ligunenud, kuid õnneliku issi üles.
No comments:
Post a Comment