Saabumine uude koju

Siin me nüüd siis oleme – Vaikse ookeani kaldal asuvas Inglite linnas, nagu hispaania keeles Los Angelest võiks tõlkida. Sellest Kalifornia osariigis asuvast suurlinnast saab järgnevaks paariks-kolmeks aastaks meie kodu. Püüame siin teha nii head teadust, kui ka palju ringi reisida ja tutvuda siinse kultuuriga. Jõudsime siia juba paar nädalat tagasi, kuid tänusisseelamisele võttis blogi alustamine aega. Nüüd oleme juba natuke kohanenud, oleme saanud õigesse ajarütmi ja viimane aeg on hakata oma esimesi muljeid kirja panema. Muidu tulevad uued peale ja vanad hakkavad juba ununema.

Kõigepealt paari sõnaga kohale jõudmisest. Nagu enamik teist teavad, sõitis Tõnis paar kuud varem siia, et meile elamine leida ja auto muretseda. Los Angelest võib nimetada mega-linnaks, kus linnas endas elab ligi 4 miljonit inimestr, kuid koos eeslinnadega kokku ca 18 miljonit inimest. Linn ise on hajutatud väga suurele maa-alale piltlikult öeldes võib ette kujutada linna suurust, mis asuks Tartust Viljandini. Seega siinseks eluks üks vajalikemaid asju on auto. Sellega muretsemisega sai Tõnis kenasti hakkama, ostes meile piisavalt suure auto, kus peale meie pere saab vajadusel veel 4 inimest sõidutada (pagasiruumi põrandast käib välja 2 istet ja ees saab istuda 3 inimest) ja mis veelgi olulisem- auto on piisavalt mahukas kraami vedamiseks. Alustasime oma elu ju siin täiesti nullist ja viimased paar nädalat ongi möödunud kodu sisustamisega. Sellest aga hiljem natuke pikemalt.

Ühesõnaga jõudsime lastega siia 9 jaanuar 2011. Selleks, et kahe väikse lapsega pikk lend ilusti üle elada ja siia kenasti kohale jõuda, palusin appi oma ema. Sõitsime siia läbi Amsterdami, kust otselend LA-sse oli 11 tundi. Lapsed pidasid reisi minu meelest väga hästi vastu. Eliisbet nagu noorele naisterahvale kohane, võlus lennukis kõiki meesterahvaid ja eriti mees-stjuuardeid, kes teda seepeale sülle tahtsid võtta. Vintsutada saime reisil aga küll. Meie halvaks õnneks võib esmalt pidada seda, et Amsterdamis lennukile minnes veetsime 1.5 tundi leti taga, kus lennujaama töötajad täitsid käsitsi kogu meie pere ankeete. Selgus, et Ameerika ja Euroopa vaheline turvasüsteem oli maas ning kõikidel mitte-Ameerika kodanikel täideti uuesti mingid blanketid. Kõige pikemalt läks Eliisbeti andmete sisestamine, see võttis aega nii 45 min! Selle tulemusel lend hilines nii 3 tundi. Teine tõsine katsumus oli aga turvakontroll USAsse jõudes. Siin jäi küll mulje, et oled kriminaal, kes proovib oma perega paradiisi sisse murda. Ma muidugi olin unustanud täiesti Tõnise seiklused LA-sse saabudes, see kuidas ta 2 banaani pärast pidi tollis seiklema. Mina aga olin võtnud kaasa lennukisse lastele õunu ja võileiva. Kohale jõudes ründas väljaõpetatud koer me kotte ja kuna ma olin täitnud tollipaberid ja oma võileva ja õunad jätnud deklareerimata, siis võeti mind kohe letti. Minult võeti ära pass, millest tehti koopia, kanti mind kuskile registrisse sisse ja loomulikult võeti ära kotist õunad ja visati minema vorstiga võileib. Ise ma nüüd mõtlen, et kas mulle ikka siin tööviisat hiljem antakse, kuna ma olen tõenäoliselt nende õunte pärast kuskil kriminaalses registris kirjas? Aga nali oli sellest, et mul oli suures kohvris 2 pikka suitsuvorsti latti, mida ükski koer ei tuvastanud ega ka kaamera ja mida me mõnuga hiljem kodus sõime. Ning veelgi kummalisem- samast kotist, kust õunad ära korjati, leidsime kodus veel 2 punast õuna! Väga puudulik läbiotsimine! Vaatamata nendele vintsutustele jõudsime lõpuks kenasti piirist üle ja kohtusime üle pika aja Tõnisega. Oskari rõõm oli piiritu ja Eliisbet vaatas ainult oma suurte silmadega ega osanud aru saada, miks kõik ümberringi äkki keset ööd nii rõõmsad on.

Meie elamine on UCLA (University Caliornia Los Angeles) ülikooli peredele mõeldud elurajoonis Culver City’s. Elamine on väga mõnus, koosneb 3 korruselistest majadest, vahel on rohelised aiad ja mänguväljakud. Kogu ala on piiratud aiaga, mis teeb elu lastega väga turvaliseks. Elame nagu botaanikaaias- rikkalik lopsakas taimestik ning ringi liiguvad aednikud, kes kõige selle eest hoolitsevad .

Olgu kohe öeldud, et kliima on siin super, eriti veel Eesti talvest tulles! Hetkel on siin ka “talv”, kus väljas on päeval nagu parimal Eesti suveilmal nii 20-25 C sooja. Pidevalt sinine taevas, päike paistab, õhk on mõnusalt värske tänu ookeanile. Meie elamine on 3 toaline, kus köök oli täissisustusega, kuid muu sisustus tuli endal muretseda. Elame esimesel korrusel, mis lastega liikumiseks on väga mugav. Võrreldes Eesti paksu lumega ja kolmanda korrusega on elu väga mugav. Välja minnes on tarvis lastele ainult jalanõud panna ja ei mingit riietamist, vankrite ja laste tassimist mööda treppe. See on tõeline luksus, kes ise seda omal nahal läbi elanud, see oskab seda ette kujutada ja sellest rõõmu tunda. Kuna tegemist on peredele mõeldud elamisega, siis on siin väga palju mänguväljakuid. Meie kompleksis on 2 ja kõrval, mis jääb nii 300 m kaugusele järgmised jne. Ja lapsi on siin ka kõvasti, elaks nagu lasteaias. Eile teatas mulle üks Indiast pärit naine, et temaga samal ajal oli 7 kuud tagasi sünnitanud 6 naist! Olen saanud siin tuttavaks rida erinevatest rahvustest peredega ja lastega, kuid nimed on veel peas täitsa segi. Meie pere lapsed on aga väga erinevad. Kui Oskar on individualist, kes pigem mängiks üksi kui kellegagi koos, siis Eliisbet vastupidi topib oma nina igale poole. Tal peab silma peal hoidma, et ta suuremate laste mängu ei segaks või kellegi võõraga kaasa ei läheks. Kuna siin on lapsi palju, siis vanemad on moodustanud hoidmiste süsteeme, kus ühevanuselisi lapsi hoitakse üksteise alla nädalas nii 3 päeva mõned tunnid. See tundub väga mõnus süsteem olevat, mida tulevikus võiks kasutama hakata. Lapsed saavad koos mängida ja ise saab vajalikku aega. Samuti on siin kompleksis ka 2 ülikooli lasteaeda.

Peale mõnusa kliima on siin harjumatu, et kõik su lapsi tähele panevad ja neid imetlevad. Kummaline, et isegi noored meesterahvad hõikavad, et küll on armsad lapsed. Kui sul on lapsed, siis oled kohe kuidagi eriline ja vahel isegi tundub selline imetlemine kuidagi kummaline. Eriti kui lapsed parasjagu jonnivad ja siis möödaminevad inimesed neid väga armsateks peavad. Aga eks võtab veel aega, et sellise tähelepanuga kohaneda, sest Eestis pole küll ükski võõras inimene mulle seni laste kohta tähelepanekuid teinud. Üldse on lastega siin ringi liikumine kordi kergem kui Eestis, sest peale kiiduavalduste pakutakse igal pool ka abi.

Kodu sisutamisest. Kes on Ameerikas elanud, see teab, et siin kodu sisustamine pole väga suur probleem, pigem on probleemiks see, et ühel hetkel liiga palju asju koju ei jõuaks. Kui Tõnis siia ülikooli elmisse kolis, siis sai ta kaasa päris suure koguse varandust. Tema endine korteri peremees andis kaasa hunniku mööblit ning lisaks oli küsinud oma tuttavatelt, kas keegi tahab millestki lahti saada. Näitkes on meile antud 2 kompleti 12 osalist Hiina portselanist lõuna-serviisi. Mu ema ütles siin olles, et tal pole kunagi nii palju nõusid olnud ja igapäevaselt selliste nõudega söönud. Kuna meil on sees nõudepesumasin, siis võime lahkelt oma taldrikuid kasutada ja jääb veel paras ports üle lõhkumisekski. Siinse kultuuri juurde käib ka see, et kui inimesed soovivad millestki lahti saada, siis tõstetakse asjad lihtsalt tänavale, kust need uued omanikud leiavad. Teine võimalus, et tehakse nn garaazimüügid, kus kõik müüakse maha imeodavalt (mõne dollariga). Nii oleme meiegi märkamatult kahe nädalaga omale hea hunniku varandust kokku ajanud. Eks siit kunagi ära minnes tuleb teistpidi need asjad tänavale tõsta või siis üritada maha müüa.