Malibu rand

Kuna esmaspäev, 17 jaanuar, oli siin vaba päev (usupüha) ja ilm oli endiselt suviselt soe, siis otsustasime teha esimese väljassõidu LA-st. Valisime välja Malibu, kuna see on kuulus oma ilusa ranna poolest. Malibu asub LA-st umbes 20 min autosõidu kaugusel. Linn ise asub piki Vaikse ookeani rannikut ja see on kuulus just oma randade tõttu. Meie Malibu linnakeskuses ei käinud, vaid sõitsime keskusest piki rannikut edasi ja jalutasime rannas. Siia on soetanud endale elamised mitmed Hollywoodi filmistaarid ja muud meelelahtusäris tegutsevad inimesed. Ka mina olin seda varem teadnud tänu Kroonikale kohana, kust paparatzod oma kaameratega on püüdnud tabada kuulsusi. Kahjuks meie silm ja kaamera seekord ei tuvastanud ühtegi kuulsust. Üldse meeldis mulle see rand seetõttu, et siin oli väga vähe inimesi, mis võis aga tuleneda sellest, et olime linnakeskusest natuke eemal.

Tegemist on väga huvitava ja omapärase rannaga. Piki randa asuvad kilomeetrite viisi üksteisega tihedasti külg-külje kõrval majad. Iga maja on erineva arhitektuuriga ja kui neid maju koos vaadata, siis jätaks nagu segasummasuvila mulje. Üksikuna vaadates on majad aga hästi vahvad. Kuna tegemist on otse ookeani kaldal asuvate elamutega, siis on majad alt tühjad, seisavad sammaste peal ja paljudel majadel on kindlustuseks alla pandud suured liivakotid. Suurema lainetuse korral ilmselt pritsib vett kuni esimese korruse akendeni.

Majja pääseb nii tänavalt kui ka loomulikult igast majast saab otse randa. Kõigil on suured rõdud või terassid ja võite vaid ette kujutada, milline mõnus tunne on istuda oma rõdul, vaatega otse ookeanile ning kuulata lainete rahustavat loksumist. Eliisbet kasutas seda võrratut lainete mühinat ära ja magas seal sügavalt pika une. Minu meelest valis ta parima paiga oma lõunaune pidamiseks! Ma saan täitsa aru, miks need filmitähed endale siia elamised on muretsenud.

Malibu on kuulus ka oma suurte lainete poolest, mida muidugi kasutavad ära surfajad. Seepärast on see ka tuntud kui surfiparadiis. Mu ema jälle ei suutnud vastu panna vette minekule ja nii ta siis võitles seal oma hirmuga lainete ees ja ootas parajat hetke sisse kastmiseks.

Sellel ajal kui Eliisbet nautis mõnusat lõunaund, siis meie pere mehed jalutasid piki randa ja nautisid lainete möllu!

Griffith Park

Pühapäeval otsustasime minna Griffith Parki, mis asub Santa Monica mägedes. Tegemist on LA kõige suurema linnapargiga ning seda peetakse samuti üheks suuremaks linnapargiks Põhja-Ameerikas, hõlmates enda alla 1700 ha suuruse maa-ala.

Pargi rajas kolonel Griffith 1882 aastal, kuhu ta esmalt tegi jaanalinnukasvatuse. Hiljem lasi ta sinna ehitada kuulsa observatooriumi ja planetaariumi. Tegemist ei ole silutud linnapargiga, vaid pargiga, kus on metsik loodus ja kus on palju matkaradasid. Minule tekitas hetkeks hirmujudinaid silt, mis hoiatas lõgismadude eest. Korraks käis isegi peast läbi mõte mitte edasi minna, kuid eemal seisev kohalik teatas, et lõgismadude jaoks on väljas veel liiga jahe. Park on tõesti kolossaalselt suur ja meie võtsime esialgu plaani käia vaatamas observatooriumi, mis asub mäe otsas ja kust pidi jällegi olema väga hea vaade Los Angelese linnale.

Meie planeeritud jalutuskäik aga osutus lõpuks tõsiseks matkaks. Nimelt oli tegemist ikka päris raske pideva mäkketõusuga. Endal üksi selle läbimisega raskusi poleks olnud, kuid Tõnisele oli see kindlasti arvestatav trenn, kuna ta lükkas lisaks ka lapsi kaksikutevankriga. Hiljem kohale jõudes selgus, et enamik inimesi läks üles autodega. Seda enam tundsime uhkust enda üle, et selle teekonna jalgsi ette võtsime. Väikese ülevaate meie matkarajast saab kõrvalolevalt pildilt.

Ülevalt avanes aga järjekordselt vapustav vaade linnale.

Peab ütlema, et kuigi LA on väga suur linn ja suurel maa-alal, siis on see linn tegelikult väga loogiliselt üles ehitatud. Paljud tänavad jooksevad väga pikalt, mis teeb orinteerumise kergeks. Lihtsalt peab arvestama sellega, et kui on tarvis minna teatud tänavale, siis pead täpselt teadma, kus otsas vajalik koht asub, kuna tänav võib kulgeda praktiliselt läbi linna. Ühte sellist tänavat tabasime ka oma kaameraga (püüdke leida pildilt).

Griffith park on kuulus ka selle poolest, et seda on kasutatud palju ka filmitööstuses. Siin polevat kohta, mida pole filmides näidatud. Samuti paistab sealt ülevalt väga tuntuks saanud Hollywoodi silt. Nii meiegi pildistasime seal oma väikseid tulevasi filmistaare.

Veetsime jällegi väga toreda päeva ja saime kauneid vaateid nautida.

Esimesed tutvused linnaga

Oleme esimese kahe nädala jooksul külastanud juba mitmeid kohti nii LA-s kui selle ümbruses. Kuna ilmad on siin peale meie saabumist läinud väga suviseks, siis esimese laupäeva otsustasime kohe veeta ookeani kaldal Santa Monicas ja seal ka väikse pikniku teha.

Kuna mu ema on tuntud oma vee-armastuse poolest ja igal vähegi soojal ilmal kasutab võimalust ennast vette kasta, siis olin ma

kindel, et tema on ainus, kes meist ennast jahedas ookeanis turgutab. Aga esimesena sai karget ookeanivett tunda hoopis Oskar,

kes uljalt kohe vee äärde tormas ega osanud kartagi nii võimsat lainet, mis teda kohe

kummuli lükkas.Vee temperatuur on praegu vast 17 C ringi ja ega see väga soojaks ka suvel siin lähe, kuna tegemist on siin külma hoovusega, mis veel ei lase väga soojaks minna.

Lastele meeldis väga rannas liivas mängida.

Leidsime ka väga vahva mänguväljaku, mis nagu hiljem selgus kuulus ilmselt privaatklubile.

Mina vaatasin, et tegemist on paadikuuridega aga kui lähedale jõudsime, siis selgus, et iga "paadikuuri" ukse taga asub paadi asemel hoopis väike lux-toake, kus siis klubi liikmed saavad mõnusalt aega veeta, lebada sohval, juua kokteili ja vaadata ookeani. Ei tea kuna meie sellise toakse saaks endale võtta...

Kuna Eliisbet ilmselt oma eelmise suve rannamõnusid ei mäleta, siis nüüd võib ette kujutada kui palju rõõmu ta sellest tundis! Igaljuhul suutis ta endale suure koguse liiva nii pähe kui ka suhu toppida. Nagu pildil näha leidus rannas peale liiva ka midagi muud söödavat. Vaata, mida ookean kõik kaldale ei uhu, ole ainult mees ja kraba söök kinni!

Sama päeva pealelõunal otsustasime ka ära vaadata Getty Center'i (http://www.getty.edu/). Tegemist on 1997 aastal naftaärimees J. Paul Getty poolt rajatud kultuurikeskusega, mis asub LA-s mäe otsas. Keskus on kuulus nii oma arhitektuuri, aedade, sinna kogutud kunsti ning ka selle poolest, et sealt avaneb suurepärane vaade kogu LA linnale. Üles Getty keskusesse minnes tuleb auto jätta mäe all olevasse parklasse ja edasi viib mäe otsa väike rong.

Meie Tõnisega jätsime kunstikogude vaatamise järgmiseks korraks ning otsustasime lastega hoopis nautida jalutuskäike ümbritsevates aedades ja imetleda all paistvaid linnavaateid.

Nagu selgus läksime sinna täpselt

õigel ajal, ehk siis kuskil 4 paiku pealelõunal. Kuna kl 5 läheb juba pimedaks, siis nägime ära ka päikeseloojangu ja linna nii valges kui ka pimedas tuledes. Vaated olid uskumatult kaunid ja linnast sai väga hea ülevaate.

Saabumine uude koju

Siin me nüüd siis oleme – Vaikse ookeani kaldal asuvas Inglite linnas, nagu hispaania keeles Los Angelest võiks tõlkida. Sellest Kalifornia osariigis asuvast suurlinnast saab järgnevaks paariks-kolmeks aastaks meie kodu. Püüame siin teha nii head teadust, kui ka palju ringi reisida ja tutvuda siinse kultuuriga. Jõudsime siia juba paar nädalat tagasi, kuid tänusisseelamisele võttis blogi alustamine aega. Nüüd oleme juba natuke kohanenud, oleme saanud õigesse ajarütmi ja viimane aeg on hakata oma esimesi muljeid kirja panema. Muidu tulevad uued peale ja vanad hakkavad juba ununema.

Kõigepealt paari sõnaga kohale jõudmisest. Nagu enamik teist teavad, sõitis Tõnis paar kuud varem siia, et meile elamine leida ja auto muretseda. Los Angelest võib nimetada mega-linnaks, kus linnas endas elab ligi 4 miljonit inimestr, kuid koos eeslinnadega kokku ca 18 miljonit inimest. Linn ise on hajutatud väga suurele maa-alale piltlikult öeldes võib ette kujutada linna suurust, mis asuks Tartust Viljandini. Seega siinseks eluks üks vajalikemaid asju on auto. Sellega muretsemisega sai Tõnis kenasti hakkama, ostes meile piisavalt suure auto, kus peale meie pere saab vajadusel veel 4 inimest sõidutada (pagasiruumi põrandast käib välja 2 istet ja ees saab istuda 3 inimest) ja mis veelgi olulisem- auto on piisavalt mahukas kraami vedamiseks. Alustasime oma elu ju siin täiesti nullist ja viimased paar nädalat ongi möödunud kodu sisustamisega. Sellest aga hiljem natuke pikemalt.

Ühesõnaga jõudsime lastega siia 9 jaanuar 2011. Selleks, et kahe väikse lapsega pikk lend ilusti üle elada ja siia kenasti kohale jõuda, palusin appi oma ema. Sõitsime siia läbi Amsterdami, kust otselend LA-sse oli 11 tundi. Lapsed pidasid reisi minu meelest väga hästi vastu. Eliisbet nagu noorele naisterahvale kohane, võlus lennukis kõiki meesterahvaid ja eriti mees-stjuuardeid, kes teda seepeale sülle tahtsid võtta. Vintsutada saime reisil aga küll. Meie halvaks õnneks võib esmalt pidada seda, et Amsterdamis lennukile minnes veetsime 1.5 tundi leti taga, kus lennujaama töötajad täitsid käsitsi kogu meie pere ankeete. Selgus, et Ameerika ja Euroopa vaheline turvasüsteem oli maas ning kõikidel mitte-Ameerika kodanikel täideti uuesti mingid blanketid. Kõige pikemalt läks Eliisbeti andmete sisestamine, see võttis aega nii 45 min! Selle tulemusel lend hilines nii 3 tundi. Teine tõsine katsumus oli aga turvakontroll USAsse jõudes. Siin jäi küll mulje, et oled kriminaal, kes proovib oma perega paradiisi sisse murda. Ma muidugi olin unustanud täiesti Tõnise seiklused LA-sse saabudes, see kuidas ta 2 banaani pärast pidi tollis seiklema. Mina aga olin võtnud kaasa lennukisse lastele õunu ja võileiva. Kohale jõudes ründas väljaõpetatud koer me kotte ja kuna ma olin täitnud tollipaberid ja oma võileva ja õunad jätnud deklareerimata, siis võeti mind kohe letti. Minult võeti ära pass, millest tehti koopia, kanti mind kuskile registrisse sisse ja loomulikult võeti ära kotist õunad ja visati minema vorstiga võileib. Ise ma nüüd mõtlen, et kas mulle ikka siin tööviisat hiljem antakse, kuna ma olen tõenäoliselt nende õunte pärast kuskil kriminaalses registris kirjas? Aga nali oli sellest, et mul oli suures kohvris 2 pikka suitsuvorsti latti, mida ükski koer ei tuvastanud ega ka kaamera ja mida me mõnuga hiljem kodus sõime. Ning veelgi kummalisem- samast kotist, kust õunad ära korjati, leidsime kodus veel 2 punast õuna! Väga puudulik läbiotsimine! Vaatamata nendele vintsutustele jõudsime lõpuks kenasti piirist üle ja kohtusime üle pika aja Tõnisega. Oskari rõõm oli piiritu ja Eliisbet vaatas ainult oma suurte silmadega ega osanud aru saada, miks kõik ümberringi äkki keset ööd nii rõõmsad on.

Meie elamine on UCLA (University Caliornia Los Angeles) ülikooli peredele mõeldud elurajoonis Culver City’s. Elamine on väga mõnus, koosneb 3 korruselistest majadest, vahel on rohelised aiad ja mänguväljakud. Kogu ala on piiratud aiaga, mis teeb elu lastega väga turvaliseks. Elame nagu botaanikaaias- rikkalik lopsakas taimestik ning ringi liiguvad aednikud, kes kõige selle eest hoolitsevad .

Olgu kohe öeldud, et kliima on siin super, eriti veel Eesti talvest tulles! Hetkel on siin ka “talv”, kus väljas on päeval nagu parimal Eesti suveilmal nii 20-25 C sooja. Pidevalt sinine taevas, päike paistab, õhk on mõnusalt värske tänu ookeanile. Meie elamine on 3 toaline, kus köök oli täissisustusega, kuid muu sisustus tuli endal muretseda. Elame esimesel korrusel, mis lastega liikumiseks on väga mugav. Võrreldes Eesti paksu lumega ja kolmanda korrusega on elu väga mugav. Välja minnes on tarvis lastele ainult jalanõud panna ja ei mingit riietamist, vankrite ja laste tassimist mööda treppe. See on tõeline luksus, kes ise seda omal nahal läbi elanud, see oskab seda ette kujutada ja sellest rõõmu tunda. Kuna tegemist on peredele mõeldud elamisega, siis on siin väga palju mänguväljakuid. Meie kompleksis on 2 ja kõrval, mis jääb nii 300 m kaugusele järgmised jne. Ja lapsi on siin ka kõvasti, elaks nagu lasteaias. Eile teatas mulle üks Indiast pärit naine, et temaga samal ajal oli 7 kuud tagasi sünnitanud 6 naist! Olen saanud siin tuttavaks rida erinevatest rahvustest peredega ja lastega, kuid nimed on veel peas täitsa segi. Meie pere lapsed on aga väga erinevad. Kui Oskar on individualist, kes pigem mängiks üksi kui kellegagi koos, siis Eliisbet vastupidi topib oma nina igale poole. Tal peab silma peal hoidma, et ta suuremate laste mängu ei segaks või kellegi võõraga kaasa ei läheks. Kuna siin on lapsi palju, siis vanemad on moodustanud hoidmiste süsteeme, kus ühevanuselisi lapsi hoitakse üksteise alla nädalas nii 3 päeva mõned tunnid. See tundub väga mõnus süsteem olevat, mida tulevikus võiks kasutama hakata. Lapsed saavad koos mängida ja ise saab vajalikku aega. Samuti on siin kompleksis ka 2 ülikooli lasteaeda.

Peale mõnusa kliima on siin harjumatu, et kõik su lapsi tähele panevad ja neid imetlevad. Kummaline, et isegi noored meesterahvad hõikavad, et küll on armsad lapsed. Kui sul on lapsed, siis oled kohe kuidagi eriline ja vahel isegi tundub selline imetlemine kuidagi kummaline. Eriti kui lapsed parasjagu jonnivad ja siis möödaminevad inimesed neid väga armsateks peavad. Aga eks võtab veel aega, et sellise tähelepanuga kohaneda, sest Eestis pole küll ükski võõras inimene mulle seni laste kohta tähelepanekuid teinud. Üldse on lastega siin ringi liikumine kordi kergem kui Eestis, sest peale kiiduavalduste pakutakse igal pool ka abi.

Kodu sisutamisest. Kes on Ameerikas elanud, see teab, et siin kodu sisustamine pole väga suur probleem, pigem on probleemiks see, et ühel hetkel liiga palju asju koju ei jõuaks. Kui Tõnis siia ülikooli elmisse kolis, siis sai ta kaasa päris suure koguse varandust. Tema endine korteri peremees andis kaasa hunniku mööblit ning lisaks oli küsinud oma tuttavatelt, kas keegi tahab millestki lahti saada. Näitkes on meile antud 2 kompleti 12 osalist Hiina portselanist lõuna-serviisi. Mu ema ütles siin olles, et tal pole kunagi nii palju nõusid olnud ja igapäevaselt selliste nõudega söönud. Kuna meil on sees nõudepesumasin, siis võime lahkelt oma taldrikuid kasutada ja jääb veel paras ports üle lõhkumisekski. Siinse kultuuri juurde käib ka see, et kui inimesed soovivad millestki lahti saada, siis tõstetakse asjad lihtsalt tänavale, kust need uued omanikud leiavad. Teine võimalus, et tehakse nn garaazimüügid, kus kõik müüakse maha imeodavalt (mõne dollariga). Nii oleme meiegi märkamatult kahe nädalaga omale hea hunniku varandust kokku ajanud. Eks siit kunagi ära minnes tuleb teistpidi need asjad tänavale tõsta või siis üritada maha müüa.