Suusareis China Peak'i

Märtsi alguses võtsime 2 vaba päeva ja  sõitsime China Peaki suusatama. Tavaliselt korraldab Eesti Maja täiendkool igal aastal lastele suusareisi. Eelmisel aastal käisime kooliga Big Bearis suusatamas, sel aastal  plaaniti see reis ühendada aga Eesti suusaklubi reisiga China Peak'i. Samasse kohta on Eesti Suusaklubi teinud suusareise  juba 52 aastat, kuhu tulevad kokku eestlased erinevatest Kalifornia piirkondadest. Lapsed ootasid seda reisi muidugi väga,  sest nädal varem olid nad lasteaias saanud juba väikese lumes möllamise kogemuse ning nüüd teadsid mida oodata. Ja mis seal salata, ka endal oli soov lumele saada. 

China Peak asub Sierra Nevada mägedes, Sequoia Rahvuspargist põhja pool, kuhu LA-st on  4.5 tundi sõitu. Viimane tund sõitu on aga mööda kurvilist mägiteed ja ma tõdesin jällegi, et minule pole sellised teed ette nähtud (nagu ka karusellid lõbustusparkides). Saime õnneks kenasti kohale ja ei pidanud isegi lumekette alla panama. Lund oli mägedes aga väga palju ja sadas järjest juurde. Meie Ford aga sõitis ilma kettideta kenasti ära, hiljem kuulsime, et peenemad masinad olid külje ikka teel ette keeranud. Ilmad olid super- meetrikõrgused värske lumega hanged ja päeval väljas särav päike, mis lubas suusatada õhukeste riietega. Pole midagi öelda, päris mõnus on nautida lumes möllamist, kui väljas on samal ajal päike ja soe!


Kuna China Peak on üsna varjatud suusakuurort, siis olid olud lausa super- väga head lumeolud ja suusatajaid väga vähe. Suusaliftid peaaegu tühjad ja harva oli mitu inimest ühel nõlval. Saime Tõnisega vaheldumisi suusatada ja panime ka lastele esimest korda suusad alla. Esimene mäest laskumine tundus mõlemale väga meeldivat, Eliisbet lausa keelas meil endast kinni hoidmast. Kui Oskar sai aru, et suustama peab ka õppima ja see võtab aega, siis vihastas ja võttis suusad alt ära - täpselt samamoodi oli Tõnis 3 aastaselt suusarajal vihastanud, suusad alt võtnud ja sokkides edasi marssinud. Seega lootust võiks ju ka Oskariga olla....

Eks järgmine aasta tuleb uus katse aga vähemalt said nad maitse suhu. 

Muidugi kelgutamine ja lumes niisama möllamine, lumememmede ja onnide ehitamine oli lastele suur rõõm. Lapsed olid päev läbi väljas ja parim osa meile oli päevast see, et õhtul magama võtmine võttis ainult 5 minutit aega tavalise 1h asemel! Kuna me Tõnisega pidime metsa all paksus lumes ise lastele kelgusõidu rajad sisse sõitma, siis olime õhtul sellest rinnuni lumes möllamisest + suusatamisest nii väsinud, et vajusime koos lastega magama.

Metsas kelgutamiseks õiget kohta otsides kohtusime ka shaakaliga, keda alguses hundiks pidasime. Eliisbet arvab siiani, et me nägime tüduk-hunti, kes oli teel oma emme-issi juurde. Kuna meie muinasjuttude repertuaari kuuluvad peamiselt lood, kus peategelaseks on “kuri hunt”, siis Eliisbet oli sellest kohtumisest nii erutatud, et öösel rääkis pidevalt hundist ja puges mulle kaissu. 

LA-sse tagasi sõites olime taas sügavas suves. Terve järgmine nädal on meil ligi + 30 C kuuma ja suusatamise asemel tuli trikood välja otsida ja ookeani äärde rannamõnusid nautima minna!

Sünnipäevad

Sünnipäevadest on jällegi päris pikalt aega möödas, kuid kirjutan sellest siiski mälestuseks mõned read. Eliisbet ei jõdnud oma sünnipäeva ära oodata ja kui jõudis kätte see kauaoodatud päev, siis ei jäänud see kellelegi teadmata, sest sel päeval teatas ta uhkusega kõigile “I have a birthday today!” Isegi kui  sünnipäevast oli möödas juba üle 2 nädala laulis Eliisbet ise endale veel sünnipäevalaulu ja soovis õnne! Lasteaias tähistasime sünnipäeva tordiga, mille lapsed kodus koos ise valmistasid. Otsustasime teha vana hea küpsisetordi ning õigete komponenti saamiseks tegime ekstra retke Vene poodi, kust saima klassikalisi küpsiseid ja kohupiima. Muidugi lasteaias, kui torti pakkusime kuulsin lapsi küsivat “where is a cupcake?” Nimelt ameeriklaste põhiline kook, mida igal ajal pakutakse cupcake'e (muffini sarnased koogikesed on kaetud värvilise paksu suhkruvõõbaga).  Kuigi meie kodune küpsisetort jäi suhkrukogusest kaugele maha kohalikest koogikestest, sai see siiski kiirelt otsa.

Sünnipäeva meeleolu oli meil kodus pikalt, sest pea iga päev saabus postiga Eliisbetile kingipakke. Kuna Eliisbet ei saa ikka veel üle sellest mõttest, et sünnipäev on möödas, siis Oskar tuletab talle seda karmil viisil meelde teatades “Sina pead nüüd kaua ootama oma sünnipäeva ja järgmised pakid tulevad mulle!”

Sel aastal otsustasime ka väikese peo Eliisbetile korraldada oma kodu mänguväljakul. Kuna ilmad on siin aastaringi suvised, siis peetakse enamasti sünnipäevad parkides olevatel mänguväljakutel. Sünnipäevapeo peamisteks atraktsioonideks olid õhupallid. Tegime koos lastega õhupallidest loomi ja Tõnis täitis õhupalle heeliumiga, mistõttu oli kogu õu õhupalle täis. Eliisbet nautis oma pidu väga, särades ja teatas kõigile kui vanaks ta saab. Nüüd, juba pea 2 kuud peale sünnipäeva teatab ta aga uhkusega oma vanuseks 4 a! (ei saa ju ometi olla noorem kui vend). 

Oma sünnipäeva ma muidugi ei plaaninud blogis üldse kajastada, kuid kuna Tõnis lastega tegi mulle sünnipäevakingiga mõnusa tünga, siis otsustasin selle ka mälestuste raames üles kirjutada. Nimelt kui mulle hommikul kink üle anti, siis Eliisbet teatas kohe, et ma sain endale lõhnaõli. Pakki lahti tehes nägingi lõhnaõli karpi, kuid siis lapsed hakkasid naerma ja karpi teistpidi keerates selgus, et kingiks oli hoopis uus iPhone, mille karbile oli Tõnis kleepinud Diori lõhnaõli pakendi pildi. Sellist kingitust ei osanud küll oodata ja peab ütlema, et olen sellest telefonist täiesti sõltuvusse sattunud ja ilmselt nüüd jääb üle ainult ükspäev endale Facebooki konto teha!

Eliisbeti 3a sünnipäevapidu Los Angelese UCLA lasteaias

Emme 3a sünnipäevapidu Ilmatsalu lasteaias Tartumaal

Lumepäev

Et Kalifornia lapsed saaksid aimu ka lumest ja seda oma kätega katsuda, siis toimus eile lasteaias "lumepäev". Öö jooksul oli kogu lasteaia õu täitunud ilusa  lumega.  Selle päeva tegi aga eriliseks see, et väljas oli eile päeval +28 C sooja! Mõnus, kas pole! Saad sisuliselt pävitusriietega lumes hullata. Hommikul seisin nõutult laste riidekapi ees ja mõtlesin, et mida ma peaksin selga panema. Kasvatajad juba nädal aega rääkisid, et seljas peavad olema lumeriided, saapad-kindad jne. Minule mõistagi ei valmista sellise riietuse komplekteerimine miskit raskust, kuid mida teha, kui väljas on pakase asemel hoopis  +30C kuuma... võtab ikka nõutuks küll. Panin siis igaks juhuks Eestist kaasa võetud õhukesed vihmakombed kaasa (mida meil pole senini siin vaja läinud) ja selga suvised riided-plätad. Nii me siis läksime nagu randa, kus liiva asemel oli lumi.
Lastel oli muidugi lumest rõõmu kui palju. Eriti vahva oli vaadata kohalikke lapsi, kellest paljudele oli lume katsumine elu esimene kogemus. Jälgisin neid lapsi ja mõtlesin, et küll siin Kalifornias on mõnusalt soe kliima, kuid samas oli neist väikestest tegelastest ka natuke kahju- siin kliimas elades jäävad saamata meile Põhjamaalasetele nii omased talverõõmud igapäevase kelgutamise, suusatamise ja lumememmede ehitamise näol! Igaljuhul tekkis hommikul seal lumehunniku kõrval seistes korraks nii soe kodune tunne. Nautige siis kõik veel lund koduses Eestis!