Tuesday, April 26, 2011

Väike meenutus lihavõttepühadest

Minu suureks üllatuseks selgus paar kuud tagasi, et ülestõusmispühad pole siin riigipühad ja selleks ei anta ainsatki vaba päeva. Olin tõsiselt üllatunud, sest mujal Euroopas on peale 1. ülastõusmispüha ka 2. ülestõusmispüha ehk esmaspäev tavaliselt vaba päev. Seega oli meil Suur Reede nagu iga teine tööpäev. Pühapäeval aga tähistati siingi kevadpühasid, mis seisnes minu meelest peamiselt selles, et üksteisele kingiti shokolaadist mune.

Meie tegime kevadpühadeks juba varakult ettevalmistusi, ostisme koju hulga mune, mida lapsed saaksid värvida ja korvid, kuhu nad saaksid jänkude poolt peidetud shokolaadist mune panna.
Lapsed muudavad sellised pühad kuidagi väga toredaks, sest nende lõputu entusiasm ja rõõm nakatab ennastki. Mõlemad lapsed värvisid väga innukalt mune ja järgmisel päeval käis üks suur võistlus munade kopsimises. Eriti meeleolukas oli muidugi Oskari shokolaadist munade otsimine. Terve pühadele eelneva nädala me mängisime Oskariga peitusemängu, et ta õigel päeval oskaks ikka korralikult igalt poolt otsida. See õpetamine läks asjaette, sest Oskar leidis enamik peidetud munad kenasti üles ja oli muidugi iga muna leidmisel siiralt õnnelik.

Eliisbet jälgis seda muidugi suure huviga ja iga kord kui Oskar kuskilt muna leidis, siis Eliisbet igaks juhuks kontrollis üle, kas samas kohas veel miskit ei leidu. Tema suureks õnneks leidus osades peidupaikades rohkem mune ja Eliisbeti rõõm oli muidugi piiritu!!!



Eelmisel nädalavahetusel leidsime ka ühe väga vahva pargi Beverly Hillsist. Leidsime selle raamatust, kus on soovitused koeraomanikele LA-s ja selle ümbruses oma lemmikutega jalutamiseks. Ilmselt on selline raamat ka lastevanematele välja antud (ümbruskonna lastesõbalikud paigad, söögikohad jne.), kuid üks ungari naine andis mulle selle raamatu vaadata, sest nemad olid sealt leidnud väga mõnusaid jalutamiskohti.













Meie leitud park oli tõesti armas, kus oli mõnus mänguväljak lastele ja samuti väga kenasti haljastatud ümbrus. Meie lastele pakkus seal muidugi kõige enam huvi purskkaev ja sealt välja minev väike ehitatud ojake, kus Oskar sai laevatada väiksed puutükke ja kus sai mõnusalt paljajalu ringi joosta.

Kevad tuli aga mulle siin Kalifornias sel aastal kuidagi väga märkamatult. Kui Eestis ootad seda aastaaega pikalt ja paned tähele erinevaid looduse märke nagu pungade puhkemist ja esimesi väikseid lehekesi puudel, siis siin ei osanud seda kuidagi tähele panna. Ühel hetkel lihtsalt nägid, et puud, mis siia tulles olid raagus on suurte uute lehtedega. Ainus, mis siin on kindlasti erinev on suur õitemeri- kõik põõsad on lopsakate õitega ja väga värvirikkad. Kevad on siin ka kindlasti lühemat aega ja viimase aja südasuviselt soojad ilmad annavad märku, et käes on uus aastaaeg.

Monday, April 11, 2011

Aprillikuu teine nädalavahetus

Eelmine laupäeval käisime jalutamas Marina Del Rey's. See LA linnaosa külgneb Venice'ga ja asub samuti otse ookeani kaldal. Tegemist on kunagise kalurikülaga, kuid praegu asub seal jahisadam, mis pidi olema üks maailma suuremaid tehislikult kaevatud sadamaid.
Kui vaadata aerofotolt, siis see sadama ala kujutab endast puud, mille harudeks on erinevad kanalid. Kokku on 19 jahisadamat, mis kokku mahutavad 5300 paati. Meie jalutasime seal ainult kolme haru juures ja vaatasime ankurdatud jahte, purjekaid ja muid vee-aluseid. Oskar tegi mulle kohe ka selgeks, mis vahe on purjekal ja kaatril. Vee-aluseid oli seal tõesti seinast-seina. Küll väga suuri ja luksuslikke, kuid ka tagasihoidlikumaid väikseid ja armsaid. Mõned muidugi äratasid erilist tähelepanu oma sisustuse poolest. Päris mitmetes sõidukites olid sees ka inimesed, kes ilmselt ei mõelnudki ookeanile seilama minna, vaid veetsid lihtsalt mõnusalt aega- jõid shampust või võtsid niisama päikest.

Ühe sellise rajatud kanali äärde oli tehtud ka mõnus liivarand ja laste mänguväljak, mis oli väga temaatiline- suure puust laevaga, kus lapsed said ronida ja mereteemalisi mänge mängida. Randa liivale aga oli veest tee leidnud suur hüljes, kes üritas seal silma looja lasta. Kahjuks aga vares tal uinakut teha ei lubanud ja karjus ning hüppas hülge juures niikaua, et teine pidi uuesti vette põgenema.

Marina Del Rey linnaosa on ka oma arhitektuurilt hoopis teistsugune, kuidagi Euroopalikum. Majad on palju kõrgemad, huvitava arhitektuuriga ja väga mõnusate siseaedadega. Tundub, et siin on majad ehitatud mingi kindla plaani järgi, sest iga kahe tänava järelt on majade vahel väiksed siseaiad lopsaka taimestikuga.


Laupäeva pealelõunal oli siin ülikooli elamises asuvas lasteaias perepäev, kus me ka korraks käisime. Lastele oli siin kõikvõimalikke üritusi, täispuhutvad suured batuudid, joonistuslauad ja ansambel laulu-ja tansuhuvilistele. Mina sain aga vaadata, milline see lasteaed seest välja näeb. See asub samal territooriumil, kus me elame. Tahaks lapsed siia küll kunagi panna, kui rahakott sellele aga vastu peab. Nimelt maksab ühe lapse hoid (terve päev ja 5 päeva nädalas) kokku 1500 dollarit kuus, mis on rohkem kui me 3 toalise korteri üür. Kahe lapse peale siis peab juba päris palju teenima. Huvitaval kombel on see lastead mõeldud ülikooli töötajate ja üliõpilaste lastele aga kui vaadata nende sissetulekuid siis jääb mulje, et pigem võiks siia oma lapsed tuua Holliwoodi näitlejad. Muude ümbruskaudsete lasteaedade tasud jäävad nii 800-1000 dollarit kuus. Nad küll ise reklaamivad, et neil on tegemist teadusele ja laste loovusele orienteeritud lasteaiaga, ei tea kas nii kõrge kuumaksu juures peab kasvatajatel olema vähemalt doktorikraad? Samas kuulsin ka seda, et täis maksu maksavad vähesed ja võimalik on kandideerida stipendiumile (mis hetkel küll pidi olema keeruline tänu majanduse langusele) ja sellisel juhul võiks koht maksta nagu teistes lasteaedades. Eks siis näis, vähemalt me lapsed sinna järjekorda paneme. Samas on järjekorrad pikad nagu Tartu lasteaedades, üks elanikest ootab seda juba 3 aastat! Ka laste järjekorda panemise eest soovitakse raha, 50 dollarit, mida hiljem ei tagastata. Seega peab väga kaaluma, kuhu lasteaeda ennast järjekorda panna, sest iga järjekorda panek maksab raha.


Pühapäeval aga otsustasime lõpuks ära vaadata Hollywood Bulvaril oleva allee, kus iga tänava plaadi peal on suur täht, millele graveeritud kuulsuse nimi. Selline allee jookseb mõlemal pool tänavat ja ikka väga pikalt. Esialgu me ei tundunud Tõnisega küll ühtegi nime, kuid lähedenes Holliwoodi vahakujude muuseumile ja Kodak Teatrile (kus toimuvad iga aastased Oscari Gala etendused) olid ka nimed ühe tuttavamad. Kodak Teatri sissekäigu juurs olid väljas ka erinevaid filmitegelasi kujutavad kostüümeeritud tegelased.

Üks selline kostüümis meesterahvas tuli kohe meiega ka pikemalt juttu rääkima. Tegemist oli erk-punasesse ülikonda riietanud meesterahvaga, kel peas parukas ja suured prillid. Peale naljakat vestlus küsis tegelane, kas me tunneme ka ära, keda ta kehastab.
Mina ütlesin seepeale, et Elton Johni (mõtlesin küll hoopis Benny Hilli, kellega ta minu meelest väga sarnanes), kuid tuli hoopis välja, et tegemist on Austin Powersiga! Mine veel sellisesse kohta nii puudulike teadmistega! Aga ma ei tundnud ennast sugugi kehvasti, sest ta ise küsis eelnevalt meie lapsi vankris kõrvuti istumas nähes, et kas tegemist on kaksikutega!!!! See polnud siin muide esimene kord ja peamiselt küsisid sedasi näiteks koeraomanikud, kellele võiks ju ka nende ebakompetentsuse andeks anda. Aga seekord ma vastasin: "yes, identical" (jah, ühemunaraku kaksikud). Selle peale julges kostümeeritud meesterahavas aga vastu vaielda ja osutades Eliisbeti peale ütles: " see poiss tundub noorem olevat". Ühesõnaga meie roosaid riideid ja klambreid peas kandev tütar ilmselt tema enda riietust arvestades ei kvalifitseerinud tüdrukuks. Selline vahejuhtum siis otse Holliwood Bulvarilt. Aga tegelikult me sinna kõige turismimasse kohta ei saanudki (kus pidid olema ka staaride jala või käejäljed) seekord ligi, sest edasi oli tänav kinni. Suur rahvamass ja hulgaliselt fotograafe viitasid sellele, et tegemist on ilmselgelt mingi üritusega. Lähenevad limusiinid ja karjumised seda ka tõestasid. Tõnis käis korrkas rahvamassis luuret tegemas. Selgus, et tegemist oli animafilmi Rio esilinastusega, kuhu siis saabusid ka kohale näitlejad. Korraks kaotasin ka ise pea ja tahtsin minna rahvamassi kuulsusi kiikama, kuid siis ikka tuli mõistus kohale ja lahkusime sealt lastega.
Uued pildid: http://www.flickr.com/photos/59175543@N08/sets/72157626506104518/

Wednesday, April 6, 2011

Igapäevaelust

On tore kuulda, et meie blogi ikka loetakse ja isegi oodatakse uusi sissekandeid. Me pole tõesti viimasel ajal sissekandeid kuigi tihti teinud, kuna oleme elanud üsna vaikselt igapäevaelu ja pole kuskil kaugemal ringi sõitmas käinud. Osalt on see seepärast, et olen ise viimase nädalavahetuse ja nädala sees õhtuti kui Tõnis koju tuleb, tegelenud uue projekti kirjutamisega. Ma hakkan ise UCLA ülikoolis järeldoktorit tegema augustis ja teema on väga huvitav. Tegemist on metaboliidiga, mis tekib organismis letsitiini söömisel ja mille kõrgenenud tase rakkudes soodustab kardiovaskulaarhaiguste teket. Selle teema kohta avaldati artikkel tänases Nature's, kus ka minu tulevane ülemus on üks kaasautoritest. Projekti kirjutamine aitab mul kenasti teemaga ennast kurssi viia, kuid kuna ma olen olnud pikka aega teadusest eemal ja vaja on kirjutada projekt täiesti uuest teemast, siis kulgeb see kõik kuidagi aegalaselt. Õnneks on tähtaeg lähedal ja venitamiseks pole lihtsalt aega.

Vahepeal olid meil väga suvised ilmad, kus sooja isegi päeval üle 30C. Siis veetsime lastega aega basseinis. Selles ülikooli elamises on ka 2 basseini, üks suurem ja teine väiksem lastele. Lastele oli sellest muidugi rõõmu kui palju. Ookeani vesi on muidugi veel jahe ja ega ta ka suvel väga soojaks ei pidanud minema. Vee temperatuur pidi olema nagu Põhja-Eestis merevesi suvel, kuskil 18-20C. Eelmine aasta kuumade ilmadega tõusis Pärnu rannas veetemperatuur isegi 26C-ni, sellist mõnu siin avaookeani lähedal pole. Samuti on siin suured lained ja ruttu läheb sügavaks, mistõttu on lastega tunduvalt mugavam ujuda basseinides. Aga ookeani ääres meeldib neile sellegipoolest hirmsasti, sest seal saab ju liiva ja veega möllata.

Meil on Oskaril saabunud aeg, kus ta mõtleb pidevalt välja uusi lollusi. Ei oska kohe järgmist tema ettevõtmist kuidagi ette oodata. Tavaliselt, kui vähegi võimalik, kaasab ta nendesse ka Eliisbeti, kes rumaluke kõike järgi tahab teha.
Mõned Oskari viimase aja "trikid" tahaks kohe siin üles märkida.

Meil õnnestus kuu tagasi lapsed edukalt oma magamistoast välja saada ja nüüd magavad siis kenasti oma toas. Eliisbet jääb meil magama ruttu, kuid Oskaril võtab see tavaliselt ikka pikemalt aega. Peale unejutu lugemist (mis on endiselt viimased 3 kuud olnud Eno Raua "Sipsik") jääb ta üksi oma tuppa voodi "und ootama". Ilmselt on see paras aeg oma mõtteid koguda ja lollusi välja mõelda (vanemad ju silma alt ära...). Kui ma siis ühel õhtul enne ise voodisse minekut läksin lastetoast läbi, leidsin eest järgmise pildi: Oskar oli endal pidzaama seljast võtnud ja ennast vildikatega täiesti täis sodinud. Mulle meenutas see kangesti Ita Everi shows Urmas Kibuspuud, kes oli ennast enne matemaatika eksamit valemeid täis tätoveerinud. Aga vähe sellest, ilmselt jäi tema kehast ruumi väheks ja nii oli täis soditud ka kõik lastetoa mööbel (enda voodi, Eliisbeti voodi, laud- kõik varem olnud valged esemed!). Olime Tõnisega õnnelikud, et toa valged seinad oli seekord puutumata jäänud! Õnneks on tänapäeval vildikad pestavad ja nii me siis öösel küürisime seal lastetoas tagajärgi. Oskar käis aga mitu päeva "tätoveerituna" ringi.

Värskem Oskari väljamõeldis ootas mind ees täna hommikul, kui tulin peale Eliisbeti magama panemist tagasi elutuppa ja leidisin Oskari istumas diivanilt. Ta oli endal püksid jalast võtnud ja mõlemad jalad ning põsed-käed olid kaetud paksult valge kreemiga. Ma arvasingi esialgu, et tegemist on minu kreemiga, mida ta ilmselt endale oli ohtralt peale määrinud. Siis aga selgus, et tegemist on hoopis hamabapastaga, mis oli mõnusalt juba jõudnud ära kuivada. Kui ma siis pärisin selgituseks, et miks ta endale hamabapastat peale määris, sain vastuseks: "siis ei lähe jalad, nägu ja käed väljas päikese käes punaseks ja pealegi oli see väga hea maitsega!"

Ühesõnaga on meie elu kaugel igavusest! Ma siin ainult vahel mõtlen, mis nad koos Eliibetiga hakkavad korda saatma! Üritan küll mõelda sammukese ette ja vaadata kas käeulatuses pole asju, millega saaks midagi korda saata, kuid kahjuks minu fantaasia jääb selgelt laste omast alla!

Oskar teeb meil ka juba esimesi enda väljamõeldud eksperimente. Värvib paberid eri värvi, siis lõikab väikesteks tükkideks ja paneb need värvilised paberid veega tassi ja jälgib vee värvi muutmist. Samuti külvas ta maha esimese seemne, milleks oli apelsiniseeme. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ega see apelsiniseeme küll väga kasvama tahtnud minna. Aga äkki on siin kuidagi paremad tingimused selleks ja loodame, et midagi sellest katsest tal välja tuleb. Eliisbeti sõnavara täieneb ka pidevalt. Peale Mummude paki kohalejõudmist on tema põhisõnaks "kammi, kammi" (loe kommi). Üldse on tema sõnavaras põhirõhk toiduainetel (ape= apelsin; jogu=jogurt) ja Tõnise arvates on ta hetkel meie peres söömises 2. kohal. Oskar see-eest peab saledat joont ja heal juhul ei sööks eriti midagi. Tüdruk on aga õnnega koos, kui leiab Oskari pea puutumata toidutaldriku.


Lõpetuseks ka üks õpetlik lugu või siis hoopis nali meie endi kulul. Nimelt ootasime siin üle 2 kuu oma autole numbrimärki. Kui Tõnis ostis auto, siis pandi talle auto numbrimärgi kohale lihtsalt silt "California" ja öeldi, et õige märk saadetakse 2 kuu jooksul postiga koju. Kui 2 kuud oli möödas ja numbrimärki ikka polnud, siis Tõnis hakkas asja uurima. Helistades aga öeldi talle, et numbrimärk on ilmselt autopeal olemas, "California" sildi all! Ja meie suureks üllatuseks selguski, et selle papist sildi all oligi kogu aeg olnud meie auto numbrimärk! Igaljuhul olime me ikka täiesti lolliks tehtud ning meie õnn oli, et seda katvat silti meie eest politsei ära ei tõmmanud. Jäi vaid üle imestada, miks meile sellest ei teatatud või on kohalikud sellise asjade käiguga kursis.

Sellised on siis hetkel meie tegemised. Kuna mina enamik aega eelmisest nädalavahetusest veetsin arvuti taga, siis avanes Tõnisel võimalus veeta palju aega lastega. Nende ühistest tegemistest võib vaadata varsti uusi pilte.