Wednesday, March 23, 2011

Tõnise mõtted treeningutest ja maratonist

Nüüd on see siis tehtud – elu esimene maraton :)

Mõte maratoni joosta oli mu peas mõlkunud juba pikemat aega. Kuna esimeseks maratoniks soovitavad spetsialistid rahvarohkeid linnamaratone, siis tundus LA maraton oma ca 20 000 osavõtjaga igati sobiv olevat. Peale LA-sse tulekut hakkasingi tasapisi jooksmas käima. Aja kokkuhoiu huvides koosnes minu treening enamasti töölt koju jooksmises. Vaid ühel korral tegin Detsembris piki ookeni rannikut pikema otsa - ca 25km. Ilm oli ilus, rannaäärt palistasid erinevat värvi väikesed lilled, võimsad ookeanilained ja taamal olevad mäed pakkusid võimsaid vaateid ning ookeanilt tulev tuul jahutas mõnusalt, nii et ma nautisin iga joostud meetrit:) ja LA tundus ka palju parema paigana. Peale pere LA-sse saabumist muutusid ka treeningud pisut hektilisemaks. Kuigi ma jooksin endiselt tööjuurest koju, elasime nüüd uues korteris Culver Citys, kuhu oli UCLA kämpusest 6km, mida on võrreldes endise Santa Monica elukohaga 1,5km vähem. Nädalavahetustel polnud enam üldse mahti trenni teha ja nii muutus ka minu plaan maratoni joosta järjest kahtlasemaks, kuigi päris maha ma seda mõtet ka ei matnud. Üheks põhjuseks oli muidugi ka asjaolu, et ma olin kõigile laia suuga kuulutanud, et mul selline suurejooneline plaan on. Osalemist ei soosinud ka suhteliselt kõrge osalustasu, mis oli kohalikele 145 ja välismaalastele 175 dollarit (seetõttu võib mind finishiprotokollis leida Los Angelese elanike hulgast). 20 Märts tuli iga päevaga lähemale, minu treeningmahud polnud sugugi maratonitreeningu väärilised, aga sellegi poolest polnud ma ikkagi veel suutnud mõttest maraton läbi teha loobuda ja seetõttu hakkasin Veebruari lõpus ka tööle joostes minema. Nii et nüüd jooksin päevas juba tõsised 12km. Järgmise ränga hoobi sai minu osalemissoov siis, kui ma sain teada, et maratoni start on hommikul kell 7.20. Bladi hell, miks ometi nii vara? Mõte, otse soojast voodist 42 km liduma minna ei tundunud just kõige isuäratavamana. Pealegi olid minu hommikused jooksuotsad alati kordi raskemad kui õhtune mõnus kojusilkamine. Siis aga teatas üks laborikaaslane, et ta plaanib joosta 1.Mail Orange County maakonna maratoni ja mulle turgatas pähe, et kui jookseks hoopis seda, aga see mõte hääbus kiiresti, kui sain teada, et selle maratoni start on veelgi varem - kell kuus, sweet jesus. Lõpuks sai maratonist osavõtmise kasuks otsustamisel määravaks kius - nimelt kui ma küsisin oma kalli naise käest kas minna, arvas tema, et ei ole ikka mõtet. Lisaks maalis ka mu ema süngeid pilte kuidas inimesed maratonil loogu langevad nagu tihlofossi täis toas kärbsed. Tutkit, juba selle vastuseisu kiuste otsustasin, et teen selle triki ära – ja nii paningi ennast 28. Veebruar maratonile kirja – nüüd enam taganemisteed ei olnud.

Kuna maraton on ikkagi suhteliselt pikk ja minu igapäevased jooksuotsad olid napid 6km, otsustasin, et on viimane aeg teha ka üks pikem jooksuots. Nii saigi nädalavahetusel joostud piki rannikut elu pikimad 18miili ehk ca 28km. Joosta oli päris mõnus nii et eesootavad 42km ei tundunudki väga hirmutavana. Hiljem kodus, uurides pisut maratoniks ettevalmistavaid treeningplaane sain aru, et ma olin oma ettevalmistusega pisut hiljaks jäänud ja kaks nädalat enne suurt sündmust enam nii pikki otsi ei soovitatagi. Väidetavalt pidi igast miilist jooksust puhkamiseks kuluma üks päev. Ei tea kas sellest teadmisest tingituna, aga terve järgmise nädala tundsin ennast kuidagi väsinuna ja järgmisel nädalavahetusel otsustasin puhata ja ei jooksnud sammugi. Ka viimase nädala treeningplaan koosnes peaasjalikult logelemisest.

Järgmiseks suuremaks peavaluks oli kohalesaamine, õnneks otsustas Elin tõelise naise kombel ohverdada oma ja laste heaolu ja mind ise kohale transportida. Liiklusummikutest Elin juba kirjutas, nii et ma jätkan sealt kus meie teed lahku läksid. Hüpasin autost välja ja hakkasin patrullivate politseinike ruuporist kostvaid hääli „te olete kiirteel pöörduge autosse tagasi“ trotsides autodevahelt edasi liikuma. Kiirteelt maha saades oli meid kogunenud väikene grupp, kes kõik staadionile teed otsisid. Mingil hetkel küsis keegi liiklust reguleerivalt politsinikult teed ja see näitas meile lahkesti suuna kätte, õnneks saime mõnesaja meeti järel aru et see tüüp ei teadnud ikka üldse mida ta rääkis ja tegelikult jääb staadion hoopis teisele poole. Nii sai kiirelt ots ümber pööratud. Nagu kiuste oli tee Dodgers staadiumile muidugi ülesmäge ja nii sai võetud kogu päeva järsemad tõusud kerge sörgi ja vandumisega. Staadionile jõudes kuulin kuidas kõlas sireen ja nägin et esimesed jooksjad hakkasid liikuma – tore küll. Varsti selgus, et start oli edasi lükatud ja ma olin äsja näinud, kuidas teele läkitati naiste eliit. See tähendas, et üldise stardini oli veel 20 min. See andis mulle parasjagu aega, et üldise kaose seast mitmete järelpärimiste abil leida koht kuhu oma kott asjadega jätta, et see finisisse transporditaks ja siis kusagilt aiavahelt suruda ennast 8 minutiga miili läbivate maratoonlaste sektsiooni. Nüüd sai hetkeks hinge tõmmata, fakk, sellist algust ma küll ei oodanud. Õnneks ei antud mulle palju aega põdeda, varsti kõlas sireen ja rong läkitati teele. Esiti tuli küll lihtsalt seista, siis sai vaikselt kõndima hakata ja stardijoone, mis käivitas minu individuaalse ajavõtusüsteemi ületasin juba sörkides. Andsin endale aru, et ees on ikkagi 42 km ja kõige rumalam mida teha saab on ennast alguses kinni joosta. Seetõttu alustasin endameelest hästi rahulikult ja poovisin joosa võimalikult lõdvestunult ning energiasäästilkult. Kuna mul ei olnud kella, siis polnud mul tükil ajal aimugi, mis mu tempo võiks olla. Võrreldes suurema osa massiga jooksin ma muidugi tunduvat kiiremini, aga paljud neist nägid välja ka nagu tahmanäo õlut armastav onu või hästisäilinud vanaema, nii et neilt ei saanudki suurema kiiruse arendamist oodata. Esimene pool distantsis oli hoolimata algavast vihmasajust päris kerge ja mõnus. Rada kulges mööda mitmetest vaatamisväärsustest, nagu hiinalinn ja selle draakoniväravad, LA raekoda, Väike Tokio ja Echo Park koos oma järvega. Lisaks oli teeääres hulganisti meelelahutust – erinevad esinejad, laulu, trummide, bändide ja mu sarnase näol. Algul üritasin internetist ammutatud info põhjal igas joogipunktis natuke juua, aga varsti sain aru, et külma ilma tõttu on ilmselt vedeliku kadu tunduvalt väiksem ja korrigeerisin oma joomisi üle ühe teeninduspunkti ja jõin ainult spordijooki. Pidevalt sai möödutud ka igasugustest värvikatest tegelastest – kes jooksis paljajalu, kes parukaga, kes kandikuga, mille peal sampanjapudel. Paljud nägid välja sellised, nagu oleks see nende esimene treening viimase kümne aasta jooksul. Sellest hoolimata, tundub, et enamus neist ikkagi lõpetas, nii et respekt! Umbes 12 miilil sain esmakordselt aimu oma tempost, kui möödusin suuremast grupist, mille keskel kõrgus lipp nmbritega 3.20. See mõjus julgustavalt, et ma liigun vähemalt oma väljakäidud 3.30 tempos. Miilid 12-16 olid suhteliselt talutav loksumine, sai kaasaelavatele inimestele naeratatud, lehvitatud. Alates 17 miilist hakkas väsimus vaikselt peale tulema. Kuna tempo ei olnud teab mis tugev, siis hingata oli kerge, aga jalad hakkasid vaikselt teatama, et kütus hakkab otsa saama. Seda oli eriti tunda kui mõni lõik tuli joosta ülesmäge. Õnneks oli raja profiil suures osas ikkagi langev. Alates 20 miilist läks järjest raskemaks, tundsin, et jalad on energiast täiesti tühjad, aga vist inertsist liikusid ikka üksteise ette. Varsti märkasin veel ühte lipuga gruppi, seekord kirjaga 3.10. Korra mõtlesin väsimuse tõttu selle grupi sabasse jääda, aga mulle tundus, et selleks oleks tulnud oma rütmi muuta ja seda ma teha ei tahtnud, nii et mul tuli nendestki mööduda. Selleks ajaks oli ilm läinud päris pööraseks – varasem vihmasadu muutus kallamiseks ja kohatised tuuleiilid olid sellised, mis panid otsima varju mõne eesjooksja selja taha. Seda aga mitte kauaks, sest tundus, et enamus tüüpe oli veel rohkem läbi ja kippusid vägisi jalgu jääma. Viimastel miidel polnud küll enam isu naeratada, peas oli ainult mõte, et oleks see asi juba läbi. Jalad muutusid kangemaks ja tudus, et tempo langeb. Hiljem selgus, et see oli siiski ainult tunne, sest ma olin kogu maratoni läbinud hämmastavalt ühtlase tempoga 4.20-4.25 minutiga km. Lõpus innustaski edasi liikuma soov, et mida kiiremini sa oma jalgu liigutad, seda kiiremini see asi läbi saab, ja mis sa kostad, mingil hetkel saigi. Jooksust sai kõndimine, kõlasid õnnesoovid, medal riputati kaela, spordijook ja banaan pihku. Lahkelt tehti pilti. Võiks arvata, et peale sellist lõpetamist hakkab parem, napilt vastupidi, jalad olid ikka ropult väsinud ja kuigi igale lõpetajale anti ümber foolium-tekk, hakkas jalutades (asjade kättesaamiskohani tuli ca 1km kõnida) ropult külm. Õnneks sain ma oma asjad kätte ja sooja bussi riideid vahetama ning juba Elin helistaski et ootab mind. Orienteerusin komberdades läbi vihmasaju autosse ja vurasime koju – nagu peale iga teist rahvaspordiüritust. Täna on teine päev peale maratoni ja enesetunne on üllatavalt hea. Isegi trepist allaminek ei valmista enam suuremaid raskusi. Mine või veel maratoni jooksma!

Monday, March 21, 2011

Maratonist pikemalt

Nüüdseks on Tõnisel esimene jooksumaraton edukalt läbitud ja ennem kui värsked emotsioonid ununevad paneme kirja jooksule eelnenud sündmused. Ma pean ikka uhkusega tunnistama, et Tõnis on ikka super jooksja. Sellise ettevalmistusega nagu tal oli nii head kohta välja joosta tundub minule siiani üsna uskumatuna. Kui siia veel lisada maratoni päeval valitsenud ilmastikuolud, siis selline super tulemus tundub mulle veelgi kaalukam! Treeningutest ja jooksust kirjutab Tõnis lõpus ise pikemalt. Mina ikka kartsin küll, et sellise vähese ettevalmistusega nii rasket jooksu tegema minna on üsna riskantne. Seda ma ei kartnud, et Tõnis seda distantsi ära ei jookseks, pigem kartsin hoopis seda, et vana sprotlasena võtab ta seda jooksu väga tõsiselt ning kuna tal kogemus nii pika jooksuga puudub, siis ei oska oma jõuvarusid õigesti kasutada ja pingutab üle. Täna on aga maratonist möödas 2. päev ja hommikul Tõnis juba teatas, et enesetunne on nii hea, et võiks nädalalõpus uue maratoni ära joosta. Vot sellised on need Eesti mehed!

Maratoni starti minek oli aga paras peavalu ja kuni viimase hetkeni ei suutnud me otsustada, kuidas oleks kõige otstarbekam minna. Nimelt algas maraton LA kesklinnast ja lõppes ookeani ääres Santa Monicas. Maratoni algus tundus meile küll jube varane, kl 7.23 ning maratoni kodulehel soovitati kohal olla vähemalt kl 6 hommikul. Samuti soovitati minna Santa Monicasse (finishisse) ja sealt siis spetsiaalse bussiga starti, kuna oma autoga tulles võib jääda ummikutesse ja õigeks ajaks kohale jõudmine on keeruline. Probleem oli aga selles, et ainus vaba aeg oli Santa Monicast öösel kl 4-le bussile, mis omakorda tähendas seda, et oma kodust oleks pidanud välja minema k 1.45 öösel! Selline seiklemine ööl enne rasket jooksu tundus olevat ikka liig mis liig, seda enam, et Tõnis on oma bioloogilise kella poolest nn. õhtu inimene. Ma kujutasin ette, kui väsinud ma sellest seiklemisest ise oleksin kui ma sinna stardipaika lõpuks oleks kohale jõudnud. Nii me siis alguses planeerisime, et ma viin öösel kl 3 Tõnise autoga Santa Monicasse ja sealt läheb ta edasi bussiga starti. Lastega öine minek aga tundus igaljuhul paras ettevõtmine olevat. Õhtul aga selgus, et oodata on järgmiseks päevaks LA-s selle aasta kõige hullemat ilma- suur tuul ja tugev vihmasadu! Öösel hakkaski sadama ja ikka tõesti korralikult. Paljalt mõte sellest, et Tõnis peab hakkama startima öösel kella 2 paiku suures vihmas maratonile, tundus mulle üsna hullumeesena. Nii me siis otsustasime, et lähme oma autoga starti ja lahkume kodust öösel kl 5. Kui kodust staadionile minek autoga tavaliselt võtaks aega 25 min, siis meile tundus 2.5 tundi piisav aeg, et õigeks ajaks kohale jõuda. Une pealt autosse tõstetud lastele tundus see öine seiklus piisavalt põnev olevat, igaljuhul jälgisid nad pärani silmi ja ilma igasuguse hääleta ümberringi toimuvat.
Sõit kulges alguses kenasti, võrreldes päevase ajaga autosid praktiliselt kiirteedel polnud. Kuid 4 miili enne staadioni olimegi ähvardatud ummikus kinni. Edasi liikusime 2 miili tunni jooksul 1 miili. Meile tundus juba algusest peale, et kohalejõudmine on LA maratonil väga halvasti korraldatud. Nimelt on Dodger staadion väga suur ja seal on kokku nii 4-5 värvat. Maratonipäeval aga lasti sisse kõik saabujad ainult ühest värvast, mistõttu tekkisidki ummikud. Kui 23 min enne stardi algust oli kindel, et me kuidagi õigeks ajaks staadionile ei jõua (veel oli läbida ligi 3 miili), siis otsustas Tõnis kiirteel autost välja minna ja staadionile joosta. Tõnis polnud ainus, kes sellise otsuse tegi, mööda kiirteeääri oli hulganisti jooksvaid sportlasi, kes kõik tahtsid õigeks ajaks starti jõuda. Eriti kahju hakkas mul nendest autodest, kus ka roolis istusid jooksule minejad. Nemad ei saanud muud, kui lihtalt oodata ummikus ja ilmselt stratida kunagi palju hiljem. Kiirtee ääres olevaid jooksjaid ajas taga politsei, kes ruuporist pidevalt hõikas, et kiirteel viibimine on keelatud! Ma ise natuke kartsin, et Tõnis ei jõuagi strati, vaid ennem korjatakse ta sealt teelt politseiautosse. Hiljem selgus, et see starti jooks oli kogu 42 km maratoni kõige raskem osa, sest staadion asus üsna kõrge mäe otsas. Igaljuhul sai Tõnis enne starti teha korraliku soojenduse ja kogu päeva distantsi pikkus oli kokku vähemalt 45 km!
Kui ma läbi suure vihma tagasi koju sõitsin lastega, siis mõtelsin küll, et mis asi neid inimesi sellise ilmaga sellist pingutust läbi tegema ajab? Ka Oskar teatas pidevalt, et vaene issi, peab vihmas jooksma ja küsis korduvalt, miks kõik maratoni jooksevad. Kuna ilm oli tõesti jube, siis ma ei saanud lastega finishis Tõnist oodata ja lõpus ergutada, vaid sõitsime talle vastu selleks ettenähtud alale. Õnneks leidsime üksteist selles inimassis ilma suurema probleemita üles ja korjasime oma läbi ligunenud, kuid õnneliku issi üles.

Sunday, March 20, 2011

LA maraton

Täna hommikul kl 7.24 (Eesti aja järgi 16.24) algas 26. LA jooksumaraton.

Tõnise jooksmisest saadetakse mulle meilile ajavõtupunktidest infot. Panen selle siia blogisse üles, et kaasaelajad saaksid jälgida Tõnise jooksmist. Kindlasti kirjutame maratonist hiljem pikema loo.

Maratonirada saab vaadata järgmisest lingist: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=pchZgDuzOCo

Siin siis info otse sündmuspaigast:

10 km: Tonis Org at 10K in 43:55 mins (NET). Pace: 7:04 min/mi. Predicted:

03:09:43 hrs.


20 km: Tonis Org at 20K in 01:26:57 hrs (NET). Pace: 6:59 min/mi. Predicted:

03:07:48 hrs.


30km: Tonis Org at 30K in 02:09:12 hrs (NET). Pace: 6:55 min/mi. Predicted:

02:19:32 hrs.


40 km: Tonis Org at 40K in 02:54:58 hrs (NET). Pace: 7:02 min/mi. Predicted:

03:08:57 hrs.


FINISH 42.2 km Tonis Org at FINISH in 03:04:54 hrs (NET). Pace: 7:03 min/mi.

Maratonist võttis osa üle 20 000 inimese.
Lõpetas 18914 inimest
Tõnis sai 03:04:54 ajaga 196. koha

Monday, March 14, 2011

Suveajale üleminek

Annan teada, et tänasest on meil Eestiga ajavahe kahanenud 1 tunni võrra ehk nüüd siis ainult 9 tundi! Nimelt sai meile lõuna paiku selgeks, et täna öösel mindi siin juba üle suveajale ja kellad keerati tund aeg ettepoole. Hakkasime hommikul minema Venicis pühapäeviti toimuvale turule kui vaatasime, et meie kodused kellad erinevad üksteisest. Peale mõnda aega peata olekut turgatas meile korraga pähe, et äkki keerati hoopis kella. Viimane aeg oligi siin kella keerata, kuna eelmine nädal läksid siin ilmad suviselt kuumaks. Temperatuur jõudis päevasel ajal tõusta juba 30 pügalani. Kuna meid oli täna lõunaks külla kutsutud, siis läks meil õnneks, et uuest ajast õigeaaegselt teada saime. Hea, et ikka kodus internet on ja saab ennast sõna otseses mõttes ajaga kurssi viia. Kes meiega soovib Skypis kontakti võtta peab nüüd peas uued rehkendused tegema!

Anname ka teada, et meil on ookean siiani üsna rahulik. Jaapanit tabanud kohutava katastroofi mõjud on siinpool Vaikset ookeani kõige enam puudutanud Santa Cruzi (ligi 500 km põhjapool asuv linn), kus suure lainetuse tõttu said kannatada ookeani kaldal olnud ligi 500 paati ja laeva. Lainetus oli küll reedel olnud ka siin märgatavalt suurem kui muidu, kuid õnneks oli tsunami teekond ikka piisavalt pikk, et see jõudis vahepeal ookeanis ära vaibuda. Meie veetsime selle nädalavahetuse ookeani kaldalt eemale hoides ja nautisime veemõnusid UCLA ülikooli väliujulates.

Tuesday, March 1, 2011

Oscar Gala 2011

Eelmisel pühapäeval toimus Los Angeleses ilmselt üks aasta tippsündmusi- Ameerika filmiakadeemia auhinnagala. Kuna see on siin tõesti tähtis sündmus, siis arvasin, et peaksime sellest ka oma blogis kirjutama. Olen saanud ka vihjeid Eestist, et blogis võiks rohkem kajastada kohalikku kõmu ja glamuuri. Proovin seda viga siis selle sissekandega natuke parandada ja anda väikse ülevaate, kuidas ja mida siin selle sündmuse ajal kajastatakse.

Seekordne Oscarite jagamise Gala toimus 83-ndat korda ja peeti Holliwoodis Kodak teatris. Selleks puhuks on eraldi veebileht loodud, kus nüüdseks on võimalik näha ka kõiki selle aasta nominente (http://oscar.go.com/). Oscarite jagamisest hakati siin rääkima juba vähemalt kuu aega tagasi. Nädal enne üritust aga enamik telekanelitest muud ei tulnudki, kui saated, kus peamiselt arutati seda, mida staarid nn "Punasel vaibal" seekord kannavad ja sinna sekka ikka õnneks ka seda, kes võiksid olla sellel aastal Filmiakadeemia poolt pärjatud nominendid.

Galale eelneval nädalal võis näha saateid, kus näidati põhjalikult mida gala külalistele söögiks ja joogiks pakutakse, millised lilleseaded tehakse jne. Kui küsiti, palju miski asi ka maksma läheb, siis vastuseks oli ikka "this is a priceless event" (see on hindamatu üritus). Ühesõnaga millegagi kokku ei hoita ja glamuuri on küllaga. Siinkohal võib ära mainida, et üks siinsetest telekanalitest näitab pidevalt saadet "Showbusiness news", mida jälgides ilmselt võiks väga kursis olla staaride elu ja kõmuga. Sellele saatele tasakaaluks aga leidsin ka UCLA ülikooli kanali, kus on võimalik kuulata erinevaid loenguid. Ei peagi konverentsile minema, teadus tuuakse koju kenasti kätte...

Tagasi aga peasündmuse juurde. Oscari Gala üritus algab nn Punasel vaibal, mis on välja laotatud Hollywood Bulvarile. Sellel punasel vaibal käimine on vaat et kogu ürituse üks olulisemaid osasid. Seal staarid peatuvad, lasevad ennast pildistada ja annavad intervjuusid. Kui filmiauhindu hakatakse välja jagama õhtul 7 ajal, siis kogu üritus algas juba päeval kl 3 ja seda hakati ka kohe televiirorist üle kandma. Paljud telekanalid olid teinud selleks ajaks eraldi saated-showd ja mulle meenutas see kangesti meie vanaaasta õhtu programmi, kus saatejuhid joovad shampust, arutavad meeleolukalt stuudios peamiselt jälle moeteemadel või sellest, kes kellega seekord galale tuli. Stuudios toimuva vahele tulevad pidevalt klipid otse sündmuspaigalt. Kujutan ette kui pikalt selleks kõigeks ette valmistatakse, kindlasti on see programm ka kogu siinse televisiooni üks aasta tippsündmusi. Juba saatejuhid ise näevad välja väga glamuursed. Ma juhtusin nägema päev enne tähtsündmust õhtul ühte saadet, kus saatejuhid valisid välja endale riietust (disaineritelt nõu küsides) Oscari-gala ülekandeks.

Üldse on moe hindamine saanud sama tähtsaks sündmuseks kui filmide hindamine. Moekunstnikele on see ilmselt samuti aasta tippsündmus, sest suuremat reklaami oma moele on raske ette kujutada. Oscari Galaüritust oli kokku vaadanud üle 1 miljardi inimese üle maailma! Kui meie kodune pingviinideparaad on suures huviorbiidis tavaliselt järgmisel päeval või siis kuni järgmise Kroonika ilmumiseni, siis siin on Galast möödas juba pea nädal ning ükskõik mis kell telekas avada, ikka leidub paar kanalit, kus räägitakse endiselt kleidimoodidest ja nominentide tänukõnedest. Korraga võib näha eri kanalitelt saated, kus on kokku kutsutud nn moepolitsei, kes hindab punasel vaibal olnud kleite. Kõige kuulsam ja kaugelt kõige teravama keelega moehindaja on Joan Rives. Nendes saadetes võetakse iga päev ette kõik punsel vaibal käinud staarid ja valitakse välja kõige parem ja kõige halvem kleit/ülikond, soeng jne jne. Neil staaridel peab ikka päris paks nahk olema, et seda kõike nii pikalt kuulata ja taluda. No ilmselt neile meeldib ka huviorbiidis olla, see ju puhas reklaam.


Kui kellegil kunagi õnnestub Oscari galast osa võtta, siis selleks puhuks toon siin ära mõned näited, milline peaks sel õhtul ekspertide arvates kleit välja nägema ja milline mitte. Näiteks suuri kiidusõnu sai Hilari Swank, kes oma kleidis (Gucci) nägi välja just selline nagu üks Hollowoodi näitleja peaks Oscari-galal välja nägema.



Üheks huvitavamaks kleidiks loeti Mila Kunise lavendlivärvi Elie Saabi disainitud kleiti. Väga romantiline ja sekskikas kleit.








Parima kleidi tiitli pälvis paljude ekspertide arvates Natalie Portman, kes kandis Tiffani and Co disainitud kleiti. Natalie Portman sai ka parima naisnäitleja preemia oma rolli eest filmis "Black Swan" ("Must Luik").







Näiteks Amy Adamsy kleiti peeti aga üheks selle aasta ebaõnnestunumaks valikuks. Paljud moekunstnikud arvasid, et kui kääridega lõigata ülevalt õlad paljaks oleks tulemus kindlasti parem. Aga peamiselt heideti hoopis ette selle kleidi ja valitud ehete sobimatust. Nimelt kannab Amy Adams siin 60-karaadiseid Cartieri ehteid. Ilmselt armastas näitlejanna nii kleiti kui ehteid ja tahtis neid koos kanda.
Niipalju siis moest ja selle ümber olevast meediakärast.



Meie muidugi kogu üritust pingsalt ei jälginud. Hakkasime vaatama üsna lõpust, kui hakati välja andma parimate näitlejatööde auhindu. Selle aasta Galat on juba hinnatud üheks läbi aastate kehvemaks ja just õhtu programmi ja õhtujuhtide pärast. Seekordsed õhtujuhid olid kõigi aegade nooremad, näitlejad Anne Hathaway ja James Franco (oli ka ise üks Oscari nominente parima meesnäitleja kategoorias). Saatejuhtidele heideti ette liiga noortepäraste naljade tegemist, millest paljud saalisviibijad ilmselt aru ei saanud. Samuti tekitas seekordsel auhindade jagamisel furoori parima naiskõrvalosa saanud näitleja Melissa Leo, kes oma tänukõnes kasutas ebatsensuurseid sõnu. Näitlejatele nimelt loetakse sõnad peale, milline peaks olema tänukõne, ropendada ei tohi ja kõne peaks olema võimlikult lühike. No kui seda esimest ettekirjutist enamik ikka jälgib, siis viimane palve tundub küll enamikule üle jõu käivat. Meie Tõnisega olime seekord üsna halvas seisus, polnud näinud ühtegi nominentideks esitatud filmi! Lugesin just Eesti lehtedest, et seekord on eestlastel olnud võimalus juba näha peaaegu kõiki auhinnatud filme. Samuti oli seekordne Gala eestlastele oluline, oli ju nominentide seas esmakordselt eestlane Tanel Toom, kes esitati lühifilmide kategoorias Oscarile. Seekord eestlased triumfeerida ei saanud, kuid peaksime olema ikkagi uhked juba sellegi saavutuse üle, et "meie mees" nominentide sekka välja valiti. Kõige paremaks filmiks valiti ootuspäraselt "The King's Speech" ("Kuninga kõne").

Igaljuhul loodan, et saame ikka mõne pärjatud filmid ka ise ära vaadata!