Vahepalaks meie ringkäikudele kirjutan seekord natuke meie argielust. Ja nagu kombeks, kui pole millestki muust rääkida, siis alustatakse ikka ilmast...
Täna hommikul oli esimene päev, kus polnud väljas päikest! Kuidagi väga kodune tunne tuli korraga peale ja pidin selle siin blogis üles tähendama. Ma pole veel siiani väga ära harjunud sellega, et pidevalt on ilus ilm ja päike särab taevas. Eriti alguses, siis tahtsin alati kiiresti kodust välja minna kartes, et muidu läheb äkki ilm kehvaks. Tüüpiline mõte Eestis olles! Aga siis mõistsin, et siis peaksime terve päeva väljas viibima ja kodused toimetused jäävad nii tegemata. Ja pealegi, päike ei kao siit kuhugi, kui just ei looju.
Tänane sombune päev algas meil tegelikult juba öösel. Ma ei saanud esimese asjana aru, mis lahti on, sest seina tagant kostus kummalist krabisemist ja kohinat. Hommikul selgus, et öösel oli kõvemini vihma sadanud! Kummalisel kombel ka Tõnis arvas öösel, et miskit erilist on lahti ja selle peale ei tulnudki, et väljas võib hoopis sadada! Hommikuks oli vihm küll möödas, kuid ilm oli pilvine, kuid sellest hoolimata läksin lastega välja. Oli vahelduseks isegi väga mõnus ja kosutav. Muidugi olin ma seekord mänguväljakul ainus oma lastega. Kohtasin korraks ainult ühte ema, kes kiirelt tuppa tõttas teatades, et väljas on täna väga külm (+15C)! Minule aga tundus see kõige tavalisem Eesti ilm olevat ja mõtlesin omapäi, et kuidas kohalikele küll seletada, et Eestis on hetkel suur pakane ja elu polegi välja surnud! Pealelõunal aga hakkas ka sadama ja Oskar elavnes vihma nähes silmnähtavalt ning nõudis väljaminekut ja kummikute ostmist. Talle ilmselt meenusid Eestis pidevalt olevad suured poriloigud ja nendesse sissehüppamised!
Tegelikult tahtsin ka blogisse natuke kirjutada meie lastest, eriti vanavanematele lugemiseks, kes nüüd nende arengul silma enam kogu aeg peal hoida saa. Oskaril on tulnud viimase 2 kuu jooksul MIKS - küsimise aeg. Nii ta küsib hommikust-õhtuni kõikide asjade kohta "Ütle palun MIKS see või teine asi niimoodi on?" Või siis kasutab väljendit "millepärast, no palun ütle". Nii me siis Tõnisega oleme sunnitud seletama asju pikalt lahti aga tegelikult jõuame alati samasse kohta välja. Tõnis isegi oli püüdnud ükspäev Oskarile seletada asju väga teaduslikult (teemal miks me higistame), ilmselgelt lootes, et ajab poisi pea seletamisega piisavalt segi ja jutt ei lõpegi sealt kus algas. Aga ei mingit lootust, isegi kõige keerulisem seletamine lõppes nagu tavaliselt - meie teadmistel tuleb lihtsalt piir ette. Mulle endale kangesti meenutavad Oskari lihtsad MIKS küsimused ülikooliaegaset prof. Agu Laisa biofüüsika eksamit, kes küsis ka nagu 3 aastane laps jonnakalt iga vastuse järel edasi oma MIKS küsimusi.
Osakrist veel rääkidest meenub mulle üks nädalatagune juhtum siinsamas koduõel mänguväljakul. Seekord kohtas ta seal väga tumedanahalist tüdrukut Khanast (Nigeeriast). Oskar tuli minu juurde ja avaldas arvamust, et see tüdruk on ilmselt tehtud shokolaadist. Mõni päev hiljem sama tüdrukut kohates hakkas ta omal moel jälle filosofeerima ja rääkis, kuidas ta võtab pliiatsid ja värvib selle tüdruku sama värvi nagu oleme meie (roosaks) ja teeb talle ka karvad nagu meil. Ilmselt arvas ta, et ega shokolaadist tehtud lastel karvu saa ometi olla.
Oskar on meil ka suur kokk. Kalade praadimine,
taigna tegemine on näiteks eranditult tema teha. Siinkohal ka täna tehtud pannkoogitort, mis oli tagantjärgi Valentinipäevaks issile mõeldud (olime kahjuks õigel päeval tõbised).
Eliisbet äratab siin algusest peale tähelepanu oma kõndimise-jooksmisega. Kui saadakse teada, et ta pole veel aastanegi aga jookseb ringi ja ronib mänguväljakutel kõrgematesse punktidesse, siis vaadatakse teda kui imelast. Aga kuna ta hakkas käima 9 kuuselt, siis on tal olnud ka juba päris palju aega harjutada, et selline liikumisosavus saavutada. Ilmselt on ta ka juba piisavalt kaua aega kuulnud väljendit "EI TOHI", mis käib kaasas sõrmeviibutusega. Nüüd kui seda talle öelda, siis ta peatub, vaatab sulle otsa ja vibutab väikest sõrme peaga kaasa keerates aga sellegipoolest jätkab enamik juhtudel plaani võetud keelatud toimetustega.
Kui varem oli Eliisbeti söötmisega kerge, sõi kõike ja palju, siis nüüd on asi keerulisem. Süüa tahab ta ise ja võib arvata, et enamik toidust siis kõhtu ei jõua.
Lemmiksõnadeks on Eliisbetil muidugi EMME, mida ta suudab eestlasele kohaselt öelda rõhutatult kõigis 3 vältes ja pikalt, et sellele lihtsalt peab lõpuks reageerima. Pealse selle on ta omandanud selgelt välja ütlema sõnad "äitahh", "nina", "mõmmi" "amps". Verbaalsele arengule on aga jutust arusaamine märksa kiirem olnud. Kui öelda, et hakkame välja minema, siis ei too ta ainult oma riided-jalanõud kapist kohale, vaid ka venna omad. Üldse on ta suur Oskari fänn, kes aga kahjuks veel teda väga oma mängupartnerina ei hinda. Meie suureks rõõmuks võib aga juba kohata esimesi nendevahelisi mänguhetki, mis pigem on küll müramishetked ja eriti lõbusad on need jooksmised poes riiulite vahel. Kuna tegemist on siin väga lapsesõbraliku keskkonnaga, siis nende jooksmiste peale tavaliselt ainult lahkelt naeratatakse ja öeldakse õnnistatud olekuga "they are so cute" ("nad on nii armsad"). Nojah, mis sa siis selle peale ikka hakkad nende äsjase ringijooksmise eest vabandama.
Lõpetuseks, meil on siin alanud tõeline maasikahooaeg. Maasikad on väga maitsvad ja suured ning hetkel saanud meie igapäevasöögiks. Kas pole mitte isuäratavad?
