Kultuurielu

Viimasel ajal on meie elus olnud hulgaliselt kultuurisündmusi. Kui varem polnud mingi eriline sündmus, kui sai käia teatris, kinos või kontserditel, siis viimastel aastatel on see saanud pigem luksusasjaks ja suursündmuseks. Mulle just hetkel meenus minu kunagise õpetaja, legendaarse Tamme Gümnaasiumi kirjanduse õpetaja Proua Irene Leisneri ütles, et "inimene on kultuurne, kui käib nädalas vähemalt ühel kurtuurisündmusel või loeb läbi ühe raamatu". Võib öelda, et viimastel aastatel on meie enda kultuurne harimine asendunud laste kasvatamisega. Ühesõnaga eelmistel nädalatel saime endale ammutada vaimutoitu.

Sündmuste jada algas veebruari lõpus Los Angeleses toimunud Eesti-El Salvadori vahelise jalgpallimatsiga. Mina olin sel nädalal komandeeringus Colorados, kus nautisin lumesadu ja hommikusi jäiseid tänavaid. Tõnis aga otsustas viimasel hetkel ühineda siinsete eestlastega ja minna Eesti meeskonnale kaasa elama. Mäng lõppes suure võiduga, 2:0 eestlaste kasuks! Staadionil oli fännide osakaal: 60 meie ja 20 000 vastase meeskonna fänni. Järgmisel päeval Tõnisel häält polnud.

Märtsi esimesel pühapäeval olid Los Angelese Eesti Maja külalisteks Andrus Kivirähk, Andrus Vaarik ja Egon Nuter, kes andsid siin etenduse "Meri ja Orav". Ilmselt on enamik eestlasi selle etendusega kursis, vähemalt etenduse tegelaskujudega. Kuigi ma olin lugenud Ivan Oravast mitmeid kirjutisi, siis polnud ma seda etendust varem näinud. Etendus sai sooja vastuvõtu, vaatama oli tulnud ligikaudu 100 inimest. Sai nautida väga head näitlejatetööd ja

naerda sai ka omajagu.

Pärast etendust sai puhuda juttu nii kirjanikuhärra kui näitlejatega.Neil oli pikem turnee siin Läänerannikul. Etendusi oli antud enne juba San Fransiscos ja isegi Vancuveris. Mõnus, kui saab emakeelselt teatrit ja meisterilikku mängu siit kaugelt nautida.

Eelmisel nädalal käisime Tõnisega ka esimest korda kohalikus teatris. Saime endale piletid moderntanstu etendusele Ahmanson tearisse. Teater asub all-linnas ja meilt teatrisse ilma suurema liikluseta on kuskil 30 min. Kuna etendus oli reede õhtul, siis hakkasime aegsasti varem kodust liikuma. Sõit võttis meil aega kodust 1.5 tundi ja jõudsime kohale väga täpselt, 5 min enne algust. Tõdesime, et küll oli Tiigi tänavalt ikka mõnus Väikese Vanemuise teatrisse minna, võis lausa esimese kellaga kodust astuma hakata ja olid kindel, et jõuad õigeks ajaks kohale. Sellist lõbu siin pole, alustad sõitu aegsasti, kuid ikka on närvid pingul, kas ikka õigeks ajaks kohale saad.

Tanstuetendus ise oli päris huvitav, koosnes 3-st erinevast osast. Kokku oli trupis ligi 10 tantsijat ja nendest oli ainult 1 meestantsija mitte mustanahaline. Tantsijate tase oli super ja imestasime korduvalt, kuidas on võimalik selline koregraafia meelde jätta ja nii sünkroonis tantsida. Huvitav oli ka saalis inimesi jälgida, kõik mustanahalised hakkasid muusikat kuuldes oma kehadega väga loomulikult muusika rütmis kaasa liikuma, seda oli sama nautitav vaadata kui laval toimuvat. Eestis sellist pilti naljalt publikus ei näe.

Meie tihedale kultuurielule paneb ilusa punkti ema, kes sai selleks pühapäevaks endale piletid Neeme Järvi juhatavale kontserdile Los Angelese Filarmoonias. Tsellofestivali raames juhatab Neeme Järvi siin lausa 3 kontserti. Piletite saamine oli üsna raske, kuna juba paar nädalat tagasi olid saadaval ainult üksikud kohad. Los Angele klassikalise muusika kontserid toimuvad kuulsas Disney Hallis, mis on oma nii oma futuristliku disaini kui ka akustika poolest väga kuulsad. Loodan väga, et jõuan ka ise sinna mõnele kontserdile.

Kui saaks veel läbi lugeda ammu lugemist ootavad raamatud, siis oleks juba päris mõnus olemine!