Halloween

Kuigi Halloweenist on möödas varsti pea kuu, pole ma jõudnud siia oma postitust üles riputada. Suure hilinemisega aga saate osa meie selle aasta Halloweenist. Nimelt sel aastal oskasid lapsed juba Halloweeni oodata ja ka meie pere tegi selleks tähtpäevaks aegsasti ettevalmistusi. Oskar mäletas täpselt, et see on päev, kus kõik, kelle ukse taga koputada annavad kommi. Eliisbet ilmselt seda ei mäletanud, kuid silmad läksid tal särama paljast mõttest, et ühel õhtul võib süüa niipalju kommi kui süda ihkab.  Muidugi ka lasteaias käimine aitas kõvasti kaasa Halloweeni hullusele, sest ettevalmistused Halloweeniks algavad juba alates septembri kuust. Nimelt käis kogu lasteaed septembris linnasr väljas asuvat farmi külastamas, kus kõik lapsed said endale ise põllu pealt valida kaasa kõrvitad. Kuna mul juhtus sel päeval olema lasteaias co-op päev, siis tassisime koju lausa 3 kõrvitsat. Lapsed käivad meiel kodu kõrval ülikooli lasteaias, kuid selleks, et saada  väiksema kuutasuga lasteaiakohta, peame Tõnisega nii Oskari kui Eliisbeti rühmas kaks hommikut kuus käima abis. Nimelt maksab ühe lapse täiskoht siin UCLA lasteaias 1600 dollarit kuus ja 2 lapse eest tuleb lasteaeda makstav summa  päris korralik. Lastevanemate poolse abiga suudetakse kuutasu natuke madalamal hoida ja meile on see tegelikult ainumõledav võimalus. Vahel ikka mõtlen, et Eestis maksis lasteaiakoht kuus 300 EEK, mille sees oli ka soe söök. Mina pean keetma igal õhtul lastele järgmiseks päevaks söögi kaasa ja see on igal õhtul päris korralik lisakohustus. Olen selle sügise jooksul aru saanud, et enamik vanemaid toob oma lapsed aeda ainult mõnel päeval ja peamiselt pooleks päevaks, sest tavaliselt on üks vanem kodune. Lasteaia aega kasutatakse oma asjatoimetusteks. Meil on aga välja kujunenud juba rutiin: kes viib lapsed hommikul, see saab õhtul kauem tööl olla ja vastupidi ja need päevad, kus peame hommikul 4 h lasteias olema lähevad tööl hilisõhtuni välja. Kapitalism. 

Tagasi Halloweeni juurde. Ka meil oli kokku sel aastal päris mitu Halloweeni teemalist pidu ja vahepeal tundus, et kostüümides olemine on igapäevasem kui ilma kostüümideta.  Kuna pidusid olid mitu, siis ka kostüüme oli erinevaid. Halloweeni ajaks on siin tehtud ju suured poed, kus on võimalik endale osta mis iganes kostüümi mis iganes eale. Kostüümipoodi mines Eliisbet muidugi esimese asjana tahtis saada printsessi kleiti ja nii ei saanud me ka poest ilma ühe sellise kleidita tulema. Oskarile muidugi meeldisid igasugu kangelased ja draakonid. Oskaril maskeeris ennast kord Tähesõdalaseks ja rüütliks. Rüütlikostüüm oli eriti uhke ja selle saime laenata ühe siinse eestlase käest. Kui Oskar selles kostüümis hommikul lasteaeda läks, siis tüdrukud, kes olid peamiselt endid printsessideks teinud ainult hüüdsid ahhetades “Oskar is so cute” (“Oskar on nii armas”)! Aga ta nägi selles kostüümis tõesti uhke välja. Tõnis meisterdas talle ka ise mõõga ja mis seal salata, ka mulle avaldas Oskar selles komplektis muljet. 



Eliisbet aga sai ühelt naabrinaiselt laenuks väikse tibukostüümi, mis oli talle kui valatud ja selles kostüümis sai ta pidudel suure tähelepanu osaliseks - selline armas paksu kõhuga tibupoeg, kes ka kogu aeg midagi sõi.

Tõnise labors tähistatakse ka Halloweeni täie tõsidusega ja seekord oli teemakse siin väga populaarne lastesaade “Seesam Street” ning kõigile laboriliikmetele anti kätte juhised, kelleks nad peavad ennast maskeerima. Tõnis pidi olema Count von Count, kes on vampiiri välimusega tegelane. Mina olin siis meie perest ainus, kellel jäi kostüüm muretsemata aga ilmselt järgmised aastad nii kergelt ei pääse, sest kooli minnes on siin suured Halloweeni peod, kus ka kõik vanemad peavad olema kostümeeritud.

Halloweeni õhtul olid siis meie ülikooli elamises elanike ukse avatud, et kostüümides lapsed saaksid omale komme koguda. Kes ei viitsinud kogu aeg ukse juurde tulla, olid pannud suure kommikausi ukse taha. Põhimõtteliselt on see Halloweeni õhtul ukse taga käimine ju nagu Eestis Mardipäev, kuid selle erinevusega, et siin ei pea lapsed kommi saamiseks miskit tegema peale kostüümides olemise ja "trick or treat" lause ütlemise. Poole tunniga olid meil lastel kotid komme täis ja kodus hakkas suur kommisöömise pidu!  Eliisbeti kommikotis valitseb juba pikka aega puhas tühjus kui Oskari kott on veel päris palju komme täis. Oskar on isegi paar korda lahkelt oma komme jaganud Eliisbetile, kuid ka need on juba väikse maiasmoka kõhus. Eks laulusõnadki ju ütlevad, millist on tehtud väikesed tüdrukud!

Ja vahepeal sai meil ju ka Tõnis aasta vanemaks ja sel puhul saime torti süüa! 

Vihm

Ka meile saabus sügis! Eile hommikul kardinaid akna eest tõmmates tekkis hetkeks ärevus, et kas olen liiga vara tõusnud, kus on päike! Täpsemalt vaadates nägin, et akna all oleva puu lehed on märjad ja siis taipasin, et ilmselt on vihma sadanud! Kui edasi hoolikalt vaadata, siis isegi tundus, et sajab uduvihma. Meil on nimelt olnud viimased 2 kuud siin rekordiliselt soe. Päevane temperatuur on kaugelt üle +30C ja päris pikalt oli lausa +40C. Õnneks elame ookeani läheduses, kuid sisemaal elavad inimesed  pidid ikka päris kõva kuumust taluma. See suvi oli kohalike sõnul olnud viimase paarikümne aasta kuumim. Selliste kuumade ilmade juures on aga kõige mõnusamad õhtud ja ööd, kui väljas oli mõnusalt soe ja pole sääski ega muid putukaid. Ja muidugi kõige parem oli see, et ookeni vesi läks täitsa soojaks. Käisime igal nädalavahetusel rannas ja Oskar nakatus kõhulauaga sõitmise pisikuga. Vahel sai ta juba päris pikki sõite lainete peal ja mul on väike lootus, et äkki saan veel koos temaga minna siin surfikursustele...
Pean aga tunnistama, et praegune sügisilm (+24C) on üle pika aja päris mõnus. Kõige rohkem rõõmu tundsid eilsest uduvihmasest hommikust aga lapsed. Eliisbet sai esimest korda jalga panna kummikud ja lasteaeda kaasa võtta oma uhiuue Hello Kitty vihmavarju! Peab küll tunnistama, et seda rõõmu neil kauaks ei jätkunud ainult, sest kummikud olid üleliigsed ja vihmavari oli pigem päiksevarju eest,  sest vahepeal oli päike välja tulnud. Ah jaa, peale temperatuuri languse on ka muid sügismärke. Töölt koju joostes leidisin siinsete vahtra moodi puude alt esimesi punaseid lehti!

Augusti viimastel päevadel käisime taaskord väiksel väljasõidul. Otsus teha mõnepäevane väljasõit tuli tegelikult üsna viimasel hetkel ja selle tingis peamiselt asjaolu, et lasteaaias oli korraline puhkus ja seetõttu lahti ainult nädala alguses kahel päeval. Kolmapäeval saime lastehoidmise lükata Kärdi ja Jana hooleks, kuid neljapäevast olid nad ka endale San Fransisco reisi planeerinud ja nii oli meil kaks võimalust: kas Tõnisega vaheldumisi kodus lastega olla või siis võtta 2 päeva puhkust ja kuskile koos sõita. Olgem ausad, see viimane variant tundus meile palju meeldivam ja mõtlesime, et see oleks ka lastele hea vaheldus enne järgmist nädalat, kui tuleb hakata käima lasteaias pikki päevi. Kuna selgus, et järgmine esmaspäev (3 september) on ka püha (Labor Day ehk siinne töörahva püha), siis oleks meil olnud lausa 5 vaba päeva mida sisustada.
Meil on veel rida kohti nimekirjas, mida soovime siin Kalifornias külastada, kuid sellest nimekirjast tundus hetkel kõige mõistlikum olevat mööda ookeani rannikut sõita San Fransisco poole ja nautida sõitu mööda ajaloolist ja palju kiidetud Pascific Coast Highwayd (PCH1). Kuna ilmad on jätkuvalt augusti algusest olnud +30C, siis sisemaale minek oleks olnud tõeline katsumus ja ookeani rannikut mööda sõit tundus sellise kliimaga just kõige mõtekam. Planeerisime kokku 3 päevase (2 ööbimisega) reisi, et oleks veel aega kodus rahulikult reisist välja puhata ja teha ära vajalikud kodused toimetused.
Enamik inimesi võtab selle reisi ette sõitmiseks Los-Angelesest San Fransisconi, kuid meie plaanisime sõidu lõpetada umbes 2h enne San Fransiscot asuvas väikses rannikuäärses linnakeses Monterey (kaardil punkt E). Kaardilt vaadates andis sõidu pikkuseks umbes 680 miili (1100 km) ja sõiduajaks 13 tundi.

Esimesel päeval tegime esimese peatuse San Luis Obispo nimelises linnakeses (kaardil B). See linnake jäi mulle mällu, kui ma kunagi otsisin Ameerikas linnu, mida võiks külastada ja see oli üks kohtadest, mida soovitatakse vähemalt Kaliforniasse tulijatel külastada. Linna kodulehelt võis lugeda, et tegemist "The happiest place in Ameria", kõlab uhkelt! Muidugi tahtsime selle koha oma silmaga ära vaadata, milline on see ameeriklastele elamiseks õnnelikum paik. Tegemist on väga väikse linnakesega, mis ilmselt erinebki selle poolest teistest linnadest, et siin on vaikus, inimesed kulgevad omas rütmis, istustakse kohvikutes, autosid on vähe, käiakse jala või jalgratastega. Ilmselt sellises skaalas oleks enamik Eesti väikelinnasid parimad elupaigad. Aga siin USAs on selline asi muidugi haruldus, mis väärib kajastamist. Meie veetsime selles linnas suurema osa ajast (3h) aga lastemuuseumis ja see muuseum oli tõesti külastamist väärt. Meil oli tükk tegemist, et sealt lapsi hiljem välja meelitada ja ilmselt oleks nad hea meelega veetnud seal kogu ülejäänud reisi.

Muusem oli nagu hübriid Tartu Mänguasjade muuseumist oma mängutubadega ja AHA keskusest teaduslike eksponaatidega. Tegevust oli kõigile, Tõnis tegi seal ise multifilmi mäe otsa ronivast konnast ja dinosaurusest, Eliisbetile meeldis eriliselt askeldada suures kohvik-köögis ja Oskar oli huvitatud pea kõigest. Sellised kohad võiksid olla küll enamik linnades, pakuks rõõmu lastele ja ka vanematele.




Sama päeva pealelõunaks pidime me jõudma Hearst Castel (kaardil C), kuhu olin ennast eelmine päev juba internetis registreerinud, sest lossi saab ainult ametlike ekskursioonidega. Seda lossi olime me ka mitmetelt inimestelt kuulnud, kui üht suuremat vaatamisväärsust siin Kalifornia rannikul. Jällegi peab ütlema, et Eurooplastele, kes on näinud vanade Euroopa riikide losse pole üks loss mingi suur maailmaime. Siinses riigi ajaloo juures on aga see muidugi haruldus. See kõik aga ei vähendanud kaugeltki seda pompöössust, mis see loss pakkus.

Selle suurejoonelise mõisa lasi endale eelmise sajandi alguses ehitada Ameeriaka ajakirjamagnaat William Randolph Hearst. Peale mõisaomaniku surma 1957 aastal annetati loss koos valdustega Kalifornia osariigile. Loss on ehitatud ookenist vast kilomeeter maad sisemaa poole, mäe tippu. Selle maatüki ostis kunagi Randolfi isa ja lapsepõlves veetis ta seal palju aega koos perega matkates. Nii sai see paik armsaks ja kuna raha oli mehel palju, siis miks mitte ehitada midagi võimast. Lossi ehitas arhitekt Julia Morgan, kusjuures algselt oli olnud hoopis plaan ehitada bungalo. Sellest aga kasvas välja hoopis loss. Omanik leidis, et kuna jääb järjest vanemaks, siis soovib ehitada endale midagi vähe mugavamat! Lossis on kõigest 56 magamistuba, 62 vannituba, 19 olesklemise ruumi ja isegi täismõõdus suur kino. Lossi ümbritsevad tohutud aiad koos väikeste aiamajadega ja lossil oli ka oma loomaaed.

Kõige enam aga on pälvinud ilmselt tähelepanu lossis olevat 2 tohutu võimast basseini. Väljas on Neptuni bassein, mida ümbritsevad sambad, mis transporiditi kohale Rooma templitest.  Siseujula on aga tehtud väikest mosaiikidest, mis jätab samuti uskumatult kauni mulje. Poleks paha peale spad sellises ujulas mõnuleda. Neptuni basseinis ujudes avaneks vaade aga otse ookeanile.
Hearst armastas kino ja võõrustas seal pidevalt tolle aja Hollywoodi filmikuulsusi kui ka poliitilist eliiti, kes kõik olid meelsasti nõus lossis aega veetma. Nii olid näiteks sagedaseks külaliseks Chaplin, Cary Grant, Franklin Roosevelt, Winston Churchill jne. Ühesõnaga elu nagu lill! Igaljuhul teatas Oskar järgmine päev, et kui ta suureks saab ehitab ta endale lossi ja hakkab seal Eliisbetiga elama, ma sain aru, et ka meie Tõnisega oleme teretulnud :)

Esimeseks ööks olime kinni pannud hotelli väikses ookeani äärses kohas San Simeon, mis asus kohe Hearst Lossi lähedal. Hommikul hakkasime vaikselt liikuma mööda rannikut ülespoole, et õhtuks kohale jõuda Montery linna. Esimese peatuse tegime Piedras Blankas nimelises rannas,  mis on kuulus elevant-hüljeste peatuspaik. Oma nime on need tohutu suurusega hülged saanud seetõttu, et neil on lont. Meil tõenäoliselt vedas, et nägime ligi 30 isendit, kes olid ookeanist välja tulnud randa. Kuna tavaliselt nad sel ajal veest väljas polevat, vaid tulevad kaldale detsembrist-märtsini, kui on paaritumise aeg. Need on ikka tõesti suured hülged, sest kui kõrval olid nn tavalised hülged võis arvata, et kõrval lebab hülge asemel vaal. Samas rannas võib veebruaris näha ligi 7000 isendit ja sel ajal ei olevat vaba liiva üldse näha. See oleks ilmselt tõeline vaatamisväärsus ja tahaks isegi seda minna sel ajal vaatama.





Mööda rannikut edasi liikudes pidime iga natukese aja tagant peatuma, sest vaated olid tõesti vapustavad. Kogu sõit kulges mööda mägede nõlvasid, mis meenutas mulle natuke Hispaanias mööda Vahemere rannikut sõitu.









Kogu seda maa-ala alates San Simeonist kuni Montereyni kutsutakse Big Sur'ks. Tee lookles üles-alla ja all olid vapustavad rannad. Vesi oli kogu Big Suri rannas helesinine ja rannad meenutasid oma vaadetelt Hawaiilt, ainus erinevus ilmselt see, et vesi on siin külm.

vaated olid nii võimsad, et kiskusid isegi mind modelli moodi poseerima...

väike matkaja Vaikse ookeani rannikul

Üks meeliköitvamaid kohti oli Julia Pfeiffer kunagise kodu juurde minev väike matkarada (kaardil tähistatud D). Julia Pfeiffer oli olnud üks esimesi naisi, kes rajas oma kodu sinna mägisele alale ookeani nõlval.  Aga majast, mida kahjuks enam alles pole, avanesid muidugi hingematvad vaated ookeanile. Näiteks oli maja magamistoa aknast avanenud vaade rannale, kus kaljust jooksis alla otse randa veekosk. Kuna 80-ndatel oli toimunud üleval olevast mäest varing, siis nüüd on see rannariba kaetud ilusa liivaga. Üldiselt oli väljas päeval soe aga õhtuti ikka läks temperatuur palju madalamaks kui oleme LAs harjunud. Nii me siis looklesime mööda rannikut ja salvestasime neid vaateid nii fotodele kui ka oma mällu. Õhtuks jõudsime Monterey linna.

Monterey ostus väga armsaks väikseks ookeani äärseks linnaks. See umbes 28,000 elanikuga linnake asub Monterey lahe kaldal. Linnas oli mõnus jalutada, kuidagi harjumatu oli, et kogu kesklinn oli võimalik jala läbida ja auto oleks siin elamiseks täitsa üleliigne tundnud. Jalutasime vanas kalasadamas ja nautisime täiuslikku itaalia kohvi! Järgmise päeva hommikupoolikul veetsime aega laste rõõmuks vahval mänguväljakul. Ümbruskonnas on ka paju veinimõisaid, kuid seekord jäid need meil külastamata- ongi põhjust tagasi tulla! Pealelõunal hakkasime tagasi LA poole liikuma ja tegime paari tunnise peatuse Santa Barbaras, mis on saanud üheks meie lemmiklinnaks siin Kalifornias. Selline tore väike reis siis seekord. Loodame, et need vaated sellest reisist tekitavad soovi meile külla sõita!

Tagasi LA-s ja viimased sündmused

Juba pea kuu aega oleme tagasi siin teispool maakera. Kodus käik oli mõnus ja tore oli kohata kõiki armsaid sõpru ja sugulasi. Eks me proovime ikka igal suvel kodus käia, sest ei suuda lihtsalt vastu panna suvele Kaikas ja olla eemal kallitest inimestest. Tänu tänapäeva võimalustele saab edukalt oma tööd sättida nii, et on võimalik seda teha ükskõik kus maailma otsas. See võimaldab meil ja eriti lastel olla pikemalt kui paar nädalat kodus. Vahepeal aga ootame kõiki meile külla-võtke seda kutset tõsiselt!

Kuna sel aastal oli ilma poolest ilmselt Eestis üle aastate kehv suvi ning tagasi LA koju tulles oli päris mõnus sooja ilma nautida. Terve augustikuu on olnud üle 30 C ja selle asja juures on kõige mõnusam see, et ka ookeani vesi on läinud parajalt soojaks. Nädalavahetuseti ookeani ääres käies on tunne nagu kestaks endiselt suvepuhkus. Vähemalt kompenseeris ilm kodust tagasi tulles väikse nukrustunde.




Meist on aga augustis täiskohaga vanemad saanud. Nimelt oleme siin nüüd ilma Mummu poolse abita ja lapsed hakkasid käima lasteaias. See tähendab kella jälgimist ja suuremaid söögivaaritamisi (USA lasteaaedades pannaks lapsele lõuna ise kaasa). Õnneks on see üleminek meil kujunenud sujuvalt. Tänu minu vennatütre Kärdi ja tema sõbranna Jana abile on lastel olnud augusti kuus võimalik harjutada lasteaias poole päevaga. Septembrist nagu ikka, hakkab kõik täistuuridel pihta. Aga selleks ajaks oleme saanud piisava ettekujutuse oma elu planeerimisest tulevikus. Lastel on läinud esialgu hästi, eriti muidugi Eliisbetil, kes esimestel päevadel ei mallanud isegi nägemist öelda- kõik muu oli palju huvitavam. Siiani on ta esimesena hommikul ukse juures valmis ja kamandab kõiki teele minema. Minu suur huvi on, kumb õpib keele varem ära, kas Eliisbet inglise keele või kasvatajad eesti keele. Teades Eliisbeti lakkamatut vadistamist, ei imesta, kui kasvatajad saavad varsti hiilata uue keele oskusega. Eliisbeti esimesest lasteaia nädalast väärib mainimist ka seik, kus ühel lõunal koju tulles avastasid tüdrukud, et Eliisbetile oli pandud mähe alla. Eliisbet teatas kodus: "rumal tädi pani mulle mähkme alla"! Järgmine päev selgus, et kõikidele lastele pannakse lõuna uinakuks mähkmed ja kasvatajad olid üllatunud, et meie laps pole viimased 10 kuud neid kandnud. Hea, et see välja tuli, muidu oleks Eliisbet äkki tagasi mähkmeid kandma õpetatud. Kuna Oskar käis enne suve paar päeva juba samas lasteaias harjutamas, siis oli temal ettekujutus sellest olemas. Kuigi eks ta ikka hea meelega oleks pigem kodus kui käiks teiste seas. Tema puhul tekitab veel tuska keele mitte oskamine, kui see selge, siis on ilmselt ka temal natuke kergem.

Eelmisel laupäeval oli meil Tõnisega 6 pulma-aastapäev ja ega me seda siin blogis ei kajastakski, kui meile poleks tehtud sel puhul suur üllatus. Nimelt organiseerisid Kärt ja Jana koos meie vanemate toetusega meile laevakruiisi koos õhtusöögiga ja lubasid olla sellel õhtul lapsehoidjad. Sellist võimalust pole siin kodust eemal just tihti, kus saame Tõnisega kahekesi õhtut veeta ja lapsed kellegi hooleks jätta. Laevakruiis toimus Marina Del Reys, millest olen kunagi oma blogis ka kirjutanud. Tegemist on  ühe  suurema ehitatud jahisadamaga. Meie kruiis kestis 2.5 tundi, kus pakuti mitmekäigulist õhtusööki, mille ajal laev tiirutas erinevaid kanaleid pidi. Lisaks söögile sai ka laeval natuke jalga keerutada. Enamik laeval viibijatest oligi midagi tähistada, kas sünnipäev või pulma-aastapäev. Oli ütlemata mõnus üle pika pika aja kahekesi väljas käia, segamatult lobiseda ja naerda ja tunda rõõmu üksteisest. Tänus kõigile, kes sellele oma panuse panid!

Oskari sünnipäeva tähistamine Disneylandis

See postitus saab üles pandud küll suure hilinemisega, sest kirjeldatud sündmustest on möödas peaaegu kuu. Üks aasta on möödunud jälle märkamatult kiiresti ja Oskarist on saanud juba täitsa asjalik 4 aastane poiss, kes on väga tähelepanelik ümbritseva suhtes, kellele meeldib suure põnevusega kuulata issi selgitusi maailmaasjadest, kelle lemmik mänguasjad on  erinevad dinosaurused ning kelle üks meelistegevustest väljas on mööda puid ronida. Nagu issile väiksena, ei meeldi ka Oskarile pikalt käia (ettekääne, et jalad hakkavad valutama), kuid jooksmine ei väsita sugugi ja see meeldib kohe väga.

Oskari soovis oma sünnipäeval teha midagi põnevat ja kahtlusteta on siin LA-s üheks parimaks paigaks lastele Disneyland! See on ilmselt üks selliseid kohti, kus paljud Kaliforniasse tulijaid soovivad kindlasti ära käia. Olime kuulnud siin kõigilt ainult positiivseid vastukajasid ja minu üllatuseks ei ole see koht, kus käivad ainult lastega pered, sest mõned minu lasteta töökaaslased käivad Disnylandis vähemalt paar korda aastas, et endale rõõmu pakkuda.

Walt Disney ehitas selle endanimelise teemapargi 1955 aastal endistele apelsiniiniväljadele Anaheim'i Orange County'sse. Meie kodust asub Disnyland ainult 40 min autosõidu kaugusel. Osad siinsed pagulaseestlased rääkisid mulle,  kuidas nad ise 50-ndatel praegusel Disneylandi maa-alal apelsine korjamas käisid. Pargi ehitamise idee tekkis Disnely siis, kui ta oli külastanud 30-40ndatel korduvalt oma tütardega erinevaid lõbustusparke.  Algselt plaanis ta ehitada lõbustuspargi oma stuudiote juurde, kuid see ala jäi ideedele liiga kitsaks. Kogu teemapark sai ehitatud täpselt Walt Disney ettekirjutiste järgi ja tegevust jäkuks seal ilmselt päevadeks.

Disneylandi sisse minnes oled äkistelt muinasjutumaailmas, kus ümberringi võib näha elusuuruseid tuttavaid tegelaskujusid erinevatest muinasjuttudest. Tänapäeval on tegemist kahe erineva pargiga, kus ühel pool on klassikaline nn vana Disneyland, mida nimetatakse teemapargiks (asuvad mitmed erinevad temaatilised pargid) ja vastas asub uus osa, mis on klassikaline suur  Ameerika lõbustuspark. Meie käisime seekord ainult nn klassikalises esilagses Disneylandis. Tegemist on täiesti omaette maailmaga, mille keskseks kohaks on keskaegses stiilis linn majade ja tänavatega, kus sõidavad ringi hobused, retrostiilis autod. Disneylandis on võimalik sõita ka erinevate rongidega, sõita saab nii stiilse vana rongiga (sõidab ümber kogu Disneylandi) või  võib valida sõidu kiirema ja  ainulaadse üherööpalisel raudteel sõitva elektrirongiga, mis viib ka Disneylandist väljapoole.   Ümberringi asuvad  mitmed erinevad teemapargid, kus igasühes on hulga erinevaid lõbustusi. Territooriumi keskel asub kuulus Disney loss, mis on ilmselt väikeste tüdrukute unistuste kodu. 

Me kõik oli positiivselt üllatunud, et kõik ehitatud majad polnudki plastmassist, vaid tehtud korralikult  kivist ja puidust-nagu päris. Hilisemad juurdeehitised nagu Mikihiire linnaosa (Mikey Toontown) oli ehitatud plastmassist, kuid see ei häirinud ka põrmugi, sest iga üksik detail oli läbi mõeldud ja hästi tehtud.  Üllatas veel, et sellise suure massi puhul, mis sealt iga päev läbi käib on kõik väga puhas. Kogu aeg hoiti puhtust ja koristati. Teine üllatus oli, et toiduna ei pakutud üldse hamburgereid ja karastusjooke, vaid võis saada väga tervislikke ja maitsvaid toite. 

Eliisbet kohtus peale Vinni Puhhi sõitu ka selle muinasjutu tegelastega. Kallistused said  nii Puhh, Tiiger kui ka Eesel. 

Muidugi ei puudu atrkatsioonidest sõit Ameerika raudteel. Oskar ja Tõnis seekord viimasel istmel kiiret ja kurvilist sõitu tegemas. 

Väga tore oli safarisõit paatides, kus oli loodud looduslik dsungel, vihmametsad ja elusuurussed ja väga ehtsad loomad. Siin pildil on üks näide sellest dsunglisõidust, kus ninasarvik ajab taga kohalikke mehi. 
Atraktsioonid polnud lihtsalt karusellidega sõitmised, vaid kõik olid kuidagi seotud erinevate muinasjuttudega.  Üks tavaline sõit nägi välja selline, et sõidad autoga läbi erinevate muinasjuttude ja kohtud selle muinasjutu tegevuse ja tegelastega. Kõik on tehtud üllatavalt ilusti ja ehtsalt, nukud laulavad ja detaile on nii palju, et ühe korraga ei suuda kõike haarata. Laste üks suuremaid lemmikuid oli paadisõit läbi suure lossi, kus olid tantsisid ja laulsid erinevate maade nukud. Seda sõitu tegime läbi isegi 2 korda, kuid ikka jäid paljud detailid märkamata. 

Käisime paljudes erinevates muinasjutumaades ja näiteks ka allveelaevaga vee all Nemot otsimas. Lisaks oli päeval suur paraad, kus osalesid kostümeeritult tantsides ja lauldes erinevate muinasjuttude tegelased. Paraad ise pakkus juba suure elamuse ja oli väga professionaalselt tehtud. 
Meie päev algas juba kl 9 ja tulime pargist ära alles kl 11 õhtul! Ma ei kujutanud ette, et oleme suutelised seal veetma terve pika päeva,  kuid aeg läks märkamatult kiiresti ja paljud asjad jäid ikka nägemata. Ongi põhjust uuesti minekuks.  Näiteks ei jõudnu me sõitma Mark Twaini laevaga ning avastama Tom Sawyeri saart. 

Õhtu lõpus aga toimus Disney lossi ees 10 minuti pikkune ilutulestik. Me oleme näinud küll päris ilusaid ilutulestikke, kuid midagi sellist polnud meist keegi veel näinud. Kogu ilutulestik toimus muusika saatel ja sellest oli tehtud täielik show. Lisaks sellele, et kõrgel taevas lendavad akrobaatides liblikad ja ilutulestikust moodustavad taevasse erinevad kujundid, on ka väga võimas valgusemäng Disney lossi peal. Muusika rütmis vahetuvad lossil värvid ja taevas mustrid (südamekujlised jne). See on elamus, mida tasub kindlasti ära oodata, sest ilutulestik on alles õhtul kell 9.30. Iga selline ilutulestik pidi maksma 24 708 eurot. Suvel toimub see igal õhtul, teistel aegadel ainult nädalavahetuseti. 

Me kõik saime ühe väga toreda elamuse ja ma usun, et Oskarile jäi tema 4 aastasest sünnipäevast mällu üks ilus mälestus. Teel koju teatas Oskar autos oma õele, et kui sa 4 aastaseks saad, siis peame sinu sünnipäeva ka Disneylandis! 

Reisikirja järg: Zioni Rahvuspark, Antelope ja Suur Kanjon

Las Vegasest kulges meie reis reede hommikul edasi põhjapoole. Sõitsime kõigepealt Zioni Rahvuspakri Utah osariigis (kõrvaloleval kaardil tähistatud punktiga C). Rahvuspark asub Zioni kanjonis, mis on 24 km pikk ja 800 m lai ning on iseloomuliku punaka-pruunika värvusega. Zioni rahvuspargi alla kuuluv maa-ala asustati põlisameeriklaste poolt juba 8000 aastat tagasi. Kuna rahvuspargi aladel asuvad kõrvuti väga erinevat tüüpi kooslused (kõrb, erinevad metsad, mäed-kanjonid), siis on seal ka väga varieeruv ja rikkalik taimestik ja loomastik. Pargi aladel pidi elama ligi 300 erinevat linnuliiki, 75 erineavat imetajat, 32 liiki reptiile.



Pargis on võimalik ette võtta pikemaid ja lühemaid matkasid. Meie tegime väikese matka piki kanjoni põhjas looklevat jõäärt. Nägime matkaseltskond, kellel olid seljas kummist ülikonnad ja käes pikad kepid toetuseks. Alguses ei mõistnud, miks selline riietus vajalik, kuid hiljem nägime, et kui tee jõe ääres otsa lõppes, siis oli võimalik edasi liikuda mööda kärestikulist jõge. Kõige erilisem loom, keda me Zioni pargis nägime oli üks suur ja ilus sisalik, kes kivil tardunud olekus päikesevanne võttis.

Edasi sõitsime idasuunas, et veeta öö Page nimelises väikses linnakeses.  Meie teekond kulges väga erinevaid maastikke pidid. Kõrged mäed ja kanjonid vaheldusid täiesti tasase preeria ja kõrbega. Nägime väga huvitava reljeefiga mägesid, mis meenutasid struktuurilt merepõhja ja olid heleroosa värvusega.  Läbisime täiesti roosa liivaga kõrbe ning meie tähelepanu köitsid suured piisonite karjad. Kuna oleme Los Angeleses juba harjunud sõitma mitmerealistel kiirteedel, kus vastasuunavööndit eraldab eraldusriba, siis oli harjumatu sõita taas väikesel kaherealisel maanteel. Möödasõitudeks olid aga iga natukese aja tagant mõlemas sõiduunas tehtud kaks sõidurida, mis oli väga nutikas idee ja võimaldas ohtut sõitu kitsal maanteel. Pimenedes olid aga suureks nuhtluseks suured kitskarjad, kes ootamatult üle tee kargasid. Seetõttu ei julenud väga kiiresti ka sõita.  

Otse Page'i külje all asub Antelope Canyon, mida meil järgmisel päeval oli plaanis külastada (kaardil punkt D). Antelope kajoni ise minna ei saa, vaid selleks peab võtma ekskursiooni, mida viivad läbi kohalikud indiaanlased. Nimelt kuulub enamik sealset maad Ameerika kõige suuremale põlisameeriklaste hõimule, Navajo indiaanlastele. Põliselanike keeles kutsutakse Antelope kanjoni paigaks, kus vesi jookseb läbi kaljude. See omapärane kitsas kanjon on tekkinud vee ja kõrbeliiva omavahelise koostöö mõjul. Nii ilusaid ja elegantseid reljeefe polnud ma varem näinud. 





Meie tuur kanjoni sai alguse kõrbest läbisõitva tee äärsest parklast, kust edasi pidime ronima lahtise auto kasti ja siis sõitma sellega ca 10-15  minutit läbi liivakõrbe. Sõit lahtises autos oli seiklus omaette. Auto hüppas ja vookles mööda liivakõrbe ja sõit meenutas pigem kõrbe rallit. Mulle meenus Egiptuses mööda safarit sõit, kuid siis istusime väikses villise laadses kinnises autos. Oskar oli muidugi sellest sõidust erilises vaimustuses. Kui teised kastis viibijad olid pigem ehmunud nägudega, siis kõige suuremate hüpete ajal naeris Oskar südamest.  Mummu istus kasti kõige äärmises otsas ja hoidis kümne küünega kasti servast kinni, et mitte kastist maha lennata. 

Kohale jõudes oli meie giidiks kohalik Navajo indiaanipoiss. Kanjon oli muidugi uskumatu. Mussooni ajal sadavad suured vihmad pidid selle kitsa kanjoni pea täies ulatuses katma vee ja liivaga ning erosiooni tagajärjel on tekkinud võrratu struktuur. Fotograafiahuvilistele on see paik võrratu ja fotograafidele pakutakse eraldi pikemaid tuure. Meie giid näitas meile aga lahkesti kohti, kust saab kõige huvitavamaid pilte teha ja Tõnisel õnnestus teha suur seeria vapustavaid pilte. 

Edasi liikusime Suure Kanjoni suunas. Vahepeal tegime veel peatusi ja vaatasime teeäärde jäävaid huvitavaid paiku. Üks selline oli kanjonite vahel looklev jõgi. Kuna olime keset kõrbe, siis sel päeval tõusis temperatuur väga kõrgele. Ei kujuta ette, mis sellises kohas suvel küll tehakse, kui juba praegu oli väljas 30C kuuma. Igal pool olid turistidele hoiatavad sildid, mis ütlesid, et kanjonitest matkates peab olema kaasas veepudel ja oht on üle kuumeneda. 

Suur Kanjon oli tõepoolest haaramatult suur (446 km pikk, 29 km lai, sügavus kuni 1800 m).  See on Ameerikas üks enim külastatavaid turismiobjeke ja vältimaks suuri inimmasse on külastuseks paraim aeg just kevadel või sügisel. Praegu sai Kanjoni näha ainult Lõuna küljest, kuna Põhja külg oli veel lume tõttu suletud. Võimalik oli sõita piki kanjonit ja teha peatusi, et vaadata Kanjoni eri nurkade alt. Esimesel päeval sõitsime kuni külastuskeskuseni ja saime näha Kanjonis päikseloojangut. Sooja oli sel päeval ligi 25 C, kuid järgmisel päeval alla juba 10 C. Õnneks oli meid hoiatatud suurtest temperatuuri kõikumistest ja me olime kaasa võtnud ka soojad riided, mis kõik käiku läksid. Külmema ilmaga tulid aga kanjoni erinevad kihid eriti kenasti välja ning saime nautida rikkalikku värvide mängu! Võimalik oli matkata mööda kanjoni äärt. Olemas olid erineva raskusastmega marsuudud, nii radasid kogenenumale matkajale kui ka võimaldades käia lapsevankriga. Kui jala käia enam ei jaksanud, siis võis istuda tasuta bussi peale, mis viis järgmise vaateplatvormi juurde. See tegi lastega liikumise eriti mugavaks ja polnud hirmu, et jääme väsinud lastega kuskile tee peale. 

Kokku oli kogu meie reisiteekond 1,200 miili (1900 km) pikk. Vahemaad on pikad ja isegi kütust saab alles pea iga 100 miili järel, rääkimata vahepealsetest söögikohtadest. Lapsed pidasid kogu reisi uskumatult hästi vastu, mis muidugi oli suuresti tänu kaasaegsele tehnikale (iPAD, arvuti). Ainuüksi tagasisõiduks Suurest Kanjonist LA-sse oli 7.5 tundi autosõitu. Edukalt läbitud pikk reis süstis lootust, et saame edukalt ette võtta pikemaid autoreise ja Ameerikat edasi avastada!

Ameerikat avastamas: Las Vegas

Nagu ma eelmisel aastal blogis kirjutasin, pole Ameerikas lihavõtete ajal vaba päeva, kuna tegemist oleks ilmselge teiste uskude diskrimineerimisega. Siinses ühiskonnas võib ilmselt leida kõikide maailma eri usundite järgijaid ning seepärast võiks tõenäoliselt vabade päevade arv olla vaat et suurem kui aastas tööpäevi. Lihavõtet ajal tähistatakse küll kevadpühade saabumist, kus "jänesed" peidavad ära shokolaadimune ja lapsed tunnevad suurt rõõmu nende leidmisest. Loomulikult olid ka meil kodus jänkud ringi liikunud ja lihavõtete pühapäev kujunes üheks suureks peidetud shokolaadimunade otsimiseks. Oskar muidugi võidutses ülekaalukalt ja tema korvike täitus värviliste shokolaadimunadega väga ruttu. Ka kõige nutikamad peidukohad leidis Oskar osavalt üles. Eliisbet aga, leides esimese muna, istus rahulikult maha ja lasi sellel hea maitsta! Muna leitud, ei huvitanud teda enam niivõrd otsimine, kui et saaks ikka kiiresti selle kõhtu pista. Oskar tõenäoliselt proovis ka ühe muna päeva jooksul ära süüa, kuid ilmselgelt oli ta hasardis pigem otsimisest kui nende hävitamisest. Niimoodi oligi meil kõik tasakaalus- üks otsis ja teine sõi. Muidugi ei tohtinud Oskari korvist Eliisbet midagi võtta ja seepärast pidime me kodurahu huvides kõik otsimisega tegelema, et oma saak kenasti Eliisbetile loovutada.

Aga nädal enne lihavõtte pühasid oli meil siiski reede vaba päev. Kalifornia osariigis tähistati nimelt Cesar Chavez'i päeva. Tegemist on mehhiko-ameeriklasega, kes võitles kõvasti latiinode õiguste eest. Seda päeva tähistatakse märtsi viimasel reedel kolmes osariigis: Kalifornias, Texases ja Colorados. Märtsi viimase nädala alguses tegime kiire otsuse, et võtame ette ammu plaanitud reisi põhjapoole. Olime tahtnud juba eelmise aasta lõpus teha ringi, Las-Vegas ja Grand Canyon (Suur Kanjon), kuid kuna see teekond kokku on üsna pikk, siis lükkus reis pidevalt edasi. Seekord me pikalt ei kaalunud ja plaanisime hakata sõitma juba neljapäeva lõunast. Kokku oli meil kogu reisiks 3.5 päeva. Reisi teekond viis meid kolme Ameerika osariiki- Utahasse, Arisonasesse ja Nevadasse. Arvestades muidugi läbitava teekonna pikkust tundus mulle see reis üsna pöörane ettevõtmine nii lühikese ajaga. Kõige lühemad otsad sõitudeks olid 4.5 tundi, mis lastega võib tunduda igavikulised. Kuna meie teekonnas asub väga palju vaatamisväärsusi, siis pidime tegema karmi valiku seekordseks reisiks ja kõige otstarbekama sõiduplaani paika panemine võttis meil Tõnisega päris mitu tundi. Meie reisiplaan nägi välja, et külastame Las Vegast, sellest põhjapool asuvat Zinoni rahvusparki ning Antelope ja Grand Canyoni. Kuigi ümbruskonnas asuvad veel mitmed kuulsad vaatamisväärsused (Monument Valley, Bryce Canyon, Death Valley), siis kõikide nende kohtade vaatamiseks oleks olnud vaja vähemalt nädala pikkust reisiaega.

Isegi reisipäeva hommikul tegime oma reisi marsuudis muudatuse ja otsustasime minna Las Vegasesse kõige esimesena. Selline muudatus tasus materiaalselt ära, sest olime Las Vegases öö vastu reedet ja tänu sellele saime hotellitoa poole odavamalt. Nimelt võrreldes nädalavahetusega on võimalik Las Vegases ööbida kuulsates kasiino-luksushotellides väga odavalt. Kõigil, kes plaanivad sõita Las Vegasesse, tuleks arvestada, et nädala sees on võimalik kuulsas kasino-hotellide kvartalis ööbida makstes toa kohta lukshotellis keskmiselt 60-80 USD. Selline hinnaklass on tavaliselt Ameerikas 2 tärni hotellides. Nädalavahetusel aga tuleb sama toa eest välja käia 200-300 USD. Eks hotelliomanikud loodavad, et külastajad jätavad selle arvelt raha kasiinodesse ja kasum jõuab ikkagi omanikeni.

Los Angelesest on Las Vegasesse umbes 4.5 tundi autosõitu. Las Vegas asub Nevada osariigis ja looduse poolest oli väga sarnane Joshua Tree pargiga. Sõitsime praktiliselt läbi kõrbe ja meie üllatuseks kasvas siin väga palju Joshua Treesid- olime millegipärast arvamusel, et neid puid leidub enamasti peamiselt Joshua Tree pargis.

Otse Las Vegase kõrval asub ka kuulus Hooveri tamm, mida me käisime enne linna sissesõitu vaatamas. Ilmselt on enamik seda võimsat tammi näinud mõnes filmis, minule endale meenus kohapeal olles üks James Bondi filmidest. Tamm oli tõesti väga võimas ja pani imestama, kuidas on selline asi üldse ehitatud. Üsna hiljuti valmis tammi vastu suur sild, millelt üle käies on võimalik hoomata kogu ehitise võimsust. Hooveri tamm ehitati eelmise sajandi alguses (1931-36) suure majanduskriisi ajal, kui Ameerika valitsus tuli välja grandioosse plaaniga, mis pidi andma tuhandetele inimestele tööd.Tamm on ehitatud Black Canoyoni (Musta Kanjoni) ja Colorado jõele, mis asub Arizona ja Nevada osariikide piiril. Hiljem nimetati tamm president Herbert Hooveri auks Hooveri tammiks (Hoover Dam). Konstruktsioonilt oli ehitus selle aja kohta üsna haruldane ning tuleb au anda inseneridele, kes mõtlesid välja võimaluse paisutada üles selline tohutu veemass.

Las Vegase linna jõudsime peale päikseloojangut ja nagu järgmine päev selgus, on linnas kõige suuremad vaatamisväärsused just pimedas. Sellist tulede ja valguse küllust polnud meist keegi varem näinud. Oli tunne, et kogu Las Vegase kesklinn on nagu üks suur lõbustuspark ja eks ta see ka tegelikult ju ole. Linna on ju tuntud kui maailma üks suuremaid lõbustuskohti. Las Vegas ongi ju tuntud kui maailma meelelahutuse pealinn! Meelelahutuskeskus hõlmab tegelikult linnast aga üsna väikest maa-alale, mis on täis pikitud kirevaid kasiinosid ja hotelle, paistes juba kaugelt silma oma tulede säras. Lastel lõid silmad sellest värvide möllust muidugi särama, sest tõenäoliselt mitte ükski jõulukaunistus pole siiani olnud Las Vegase kesklinnaga võrreldav.

Kogu meelelahutuskesku paikneb ca 7 km maa-alal (Strip kvartal), kuhu on ehitatud hulgaliselt hotelle ja lõbustusasutusi. Strip kvartalit läbides oled nagu väiksel ekskursioonil maailma tuntumates linnades, kus ühele poole kätt jääb Rooma oma vaatamisväärsustega, teisel pool aga Veneetsia, Pariis jne. Minule ja lastele pakkusid enam vaatamisväärsust suured purskkaevude showed, kus vesi purskas üles mitmekümne meetri kõrgusele. Linnas vilguvad kõikjal kirevad sildid ja reklaamid, kutsudes lõbustama mõnele kas mõnele show'le või lihtsalt kasiinisse mängima.

Igas hotellis selles kvartalis on kohustuslikus korras kasiinod ja lisaks veel muud meelelahutusatraktsioonid. Enamik suuremates hotellides on ka kabelid, kus on võimalik lasta ennast paari panna. Õhtu jooksul nägime päris mitut paari, kes olid just tulnud abiellumistseremoonialt. Hotelle on sellel ala hulgaliselt ja arvuliselt peaks olema Strip kvartalis 62,000 hotellituba! Meie peatusime Stratosphere hotellis, mis on kuulus oma kõrge vaatetorni poolest, olles USAs oma kõrguselt üheksas ehitis. Ülevalt tornist avanes super vaade kogu Las Vegasele ja ümbruskonnale.

Eriline oli aga see, et otse torni tipus oli võimalik kasutada mitmeid atraktsioone, et oma adrenaliinitaset tõsta. Pelgalt nende vaatamine tekitas külmajudinaid ja isegi lapsed vaatasid suurte silmade ja hirmunud pilkudega pealt kuidas torni tipust inimesed otse loodis miski raketitaolise masinaga alla kihutasid ja siis õhu ja maa vahele rippuma jäid. Päris kõhe ja ei kujuta isegi ette, kuidas inimesed selliseid asju julgevad proovida.

Las Vegase hotellidesse sisse minnes satud kohe

suurde kasiinosse- pole võimalik isegi ennast hotelli sisse registreerida, kui ei läbi kasiinosid. Naljakas on see, et lastega peaksid sa sealt enam-vähem läbi tormama, sest kui meil lapsed jäid neid kirevaid raha võtvaid masinaid vaatama, siis koheselt olid kohal turvamehed, kes teatasid, et siin ei tohi lapsed olla! Me emaga proovisime ka õnne kasiinos, kuid kahjuks isegi algaja õnn ei naeratanud meile. Aga hasart tekkis minul vähemalt küll. Ma muidugi ei osanud esiti nende kasiinomasinatega miskit teha, isegi ei saanud aru, mis august oma raha peaks sisse toppima. Vajutasin kõik nupud läbi, kaasa arvatud ka see, millega sai abi kohale kutsuda. Turvamees näitas kähku, mida peab tegema ja millist kangi tõmbama. Õnneks polnud mul piisavalt sularaha kaasas ja nii pääsesin suuremast laostusest. Kuna seekord oli meil Las Vegases veeta ainult 1 öö ja reisigraafik oli väga tihe, siis otsustasime, et sõidame siia linna kindlasti tagasi. Mul jäi ikka hinge see kaotus kasiinos...

Suveks koju

Eelmise laupäeva hommikul küsisin lastelt, et mida nad sooviksid sel nädalavahetusel koos teha. Oskar ei mõelnud kaua ja teatas "sõidame Eestisse!". Oleks küll vahva, kui saaks vupsti nädalavahetusel kodus ära käia...

Anname teile kallid kodused teada, et laste ja enda suureks rõõmuks oleme sel suvel taas koju tulemas. Mina jõuan lastega Eestisse 30 juuni ja Tõnis tuleb meile järgi 13. juuli. Oleme kogu perega Eestist kuni 3. augustini. Juuli esimesed nädalad mööduvad minul Tartus tööd tehes, kuid juuli teises pooles naudime peamiselt puhkust Kaikas! Meil oleks suur rõõm kõiki kalleid inimesi sel ajal kohata.

Kultuurielu

Viimasel ajal on meie elus olnud hulgaliselt kultuurisündmusi. Kui varem polnud mingi eriline sündmus, kui sai käia teatris, kinos või kontserditel, siis viimastel aastatel on see saanud pigem luksusasjaks ja suursündmuseks. Mulle just hetkel meenus minu kunagise õpetaja, legendaarse Tamme Gümnaasiumi kirjanduse õpetaja Proua Irene Leisneri ütles, et "inimene on kultuurne, kui käib nädalas vähemalt ühel kurtuurisündmusel või loeb läbi ühe raamatu". Võib öelda, et viimastel aastatel on meie enda kultuurne harimine asendunud laste kasvatamisega. Ühesõnaga eelmistel nädalatel saime endale ammutada vaimutoitu.

Sündmuste jada algas veebruari lõpus Los Angeleses toimunud Eesti-El Salvadori vahelise jalgpallimatsiga. Mina olin sel nädalal komandeeringus Colorados, kus nautisin lumesadu ja hommikusi jäiseid tänavaid. Tõnis aga otsustas viimasel hetkel ühineda siinsete eestlastega ja minna Eesti meeskonnale kaasa elama. Mäng lõppes suure võiduga, 2:0 eestlaste kasuks! Staadionil oli fännide osakaal: 60 meie ja 20 000 vastase meeskonna fänni. Järgmisel päeval Tõnisel häält polnud.

Märtsi esimesel pühapäeval olid Los Angelese Eesti Maja külalisteks Andrus Kivirähk, Andrus Vaarik ja Egon Nuter, kes andsid siin etenduse "Meri ja Orav". Ilmselt on enamik eestlasi selle etendusega kursis, vähemalt etenduse tegelaskujudega. Kuigi ma olin lugenud Ivan Oravast mitmeid kirjutisi, siis polnud ma seda etendust varem näinud. Etendus sai sooja vastuvõtu, vaatama oli tulnud ligikaudu 100 inimest. Sai nautida väga head näitlejatetööd ja

naerda sai ka omajagu.

Pärast etendust sai puhuda juttu nii kirjanikuhärra kui näitlejatega.Neil oli pikem turnee siin Läänerannikul. Etendusi oli antud enne juba San Fransiscos ja isegi Vancuveris. Mõnus, kui saab emakeelselt teatrit ja meisterilikku mängu siit kaugelt nautida.

Eelmisel nädalal käisime Tõnisega ka esimest korda kohalikus teatris. Saime endale piletid moderntanstu etendusele Ahmanson tearisse. Teater asub all-linnas ja meilt teatrisse ilma suurema liikluseta on kuskil 30 min. Kuna etendus oli reede õhtul, siis hakkasime aegsasti varem kodust liikuma. Sõit võttis meil aega kodust 1.5 tundi ja jõudsime kohale väga täpselt, 5 min enne algust. Tõdesime, et küll oli Tiigi tänavalt ikka mõnus Väikese Vanemuise teatrisse minna, võis lausa esimese kellaga kodust astuma hakata ja olid kindel, et jõuad õigeks ajaks kohale. Sellist lõbu siin pole, alustad sõitu aegsasti, kuid ikka on närvid pingul, kas ikka õigeks ajaks kohale saad.

Tanstuetendus ise oli päris huvitav, koosnes 3-st erinevast osast. Kokku oli trupis ligi 10 tantsijat ja nendest oli ainult 1 meestantsija mitte mustanahaline. Tantsijate tase oli super ja imestasime korduvalt, kuidas on võimalik selline koregraafia meelde jätta ja nii sünkroonis tantsida. Huvitav oli ka saalis inimesi jälgida, kõik mustanahalised hakkasid muusikat kuuldes oma kehadega väga loomulikult muusika rütmis kaasa liikuma, seda oli sama nautitav vaadata kui laval toimuvat. Eestis sellist pilti naljalt publikus ei näe.

Meie tihedale kultuurielule paneb ilusa punkti ema, kes sai selleks pühapäevaks endale piletid Neeme Järvi juhatavale kontserdile Los Angelese Filarmoonias. Tsellofestivali raames juhatab Neeme Järvi siin lausa 3 kontserti. Piletite saamine oli üsna raske, kuna juba paar nädalat tagasi olid saadaval ainult üksikud kohad. Los Angele klassikalise muusika kontserid toimuvad kuulsas Disney Hallis, mis on oma nii oma futuristliku disaini kui ka akustika poolest väga kuulsad. Loodan väga, et jõuan ka ise sinna mõnele kontserdile.

Kui saaks veel läbi lugeda ammu lugemist ootavad raamatud, siis oleks juba päris mõnus olemine!