Reisikirja järg: Zioni Rahvuspark, Antelope ja Suur Kanjon

Las Vegasest kulges meie reis reede hommikul edasi põhjapoole. Sõitsime kõigepealt Zioni Rahvuspakri Utah osariigis (kõrvaloleval kaardil tähistatud punktiga C). Rahvuspark asub Zioni kanjonis, mis on 24 km pikk ja 800 m lai ning on iseloomuliku punaka-pruunika värvusega. Zioni rahvuspargi alla kuuluv maa-ala asustati põlisameeriklaste poolt juba 8000 aastat tagasi. Kuna rahvuspargi aladel asuvad kõrvuti väga erinevat tüüpi kooslused (kõrb, erinevad metsad, mäed-kanjonid), siis on seal ka väga varieeruv ja rikkalik taimestik ja loomastik. Pargi aladel pidi elama ligi 300 erinevat linnuliiki, 75 erineavat imetajat, 32 liiki reptiile.



Pargis on võimalik ette võtta pikemaid ja lühemaid matkasid. Meie tegime väikese matka piki kanjoni põhjas looklevat jõäärt. Nägime matkaseltskond, kellel olid seljas kummist ülikonnad ja käes pikad kepid toetuseks. Alguses ei mõistnud, miks selline riietus vajalik, kuid hiljem nägime, et kui tee jõe ääres otsa lõppes, siis oli võimalik edasi liikuda mööda kärestikulist jõge. Kõige erilisem loom, keda me Zioni pargis nägime oli üks suur ja ilus sisalik, kes kivil tardunud olekus päikesevanne võttis.

Edasi sõitsime idasuunas, et veeta öö Page nimelises väikses linnakeses.  Meie teekond kulges väga erinevaid maastikke pidid. Kõrged mäed ja kanjonid vaheldusid täiesti tasase preeria ja kõrbega. Nägime väga huvitava reljeefiga mägesid, mis meenutasid struktuurilt merepõhja ja olid heleroosa värvusega.  Läbisime täiesti roosa liivaga kõrbe ning meie tähelepanu köitsid suured piisonite karjad. Kuna oleme Los Angeleses juba harjunud sõitma mitmerealistel kiirteedel, kus vastasuunavööndit eraldab eraldusriba, siis oli harjumatu sõita taas väikesel kaherealisel maanteel. Möödasõitudeks olid aga iga natukese aja tagant mõlemas sõiduunas tehtud kaks sõidurida, mis oli väga nutikas idee ja võimaldas ohtut sõitu kitsal maanteel. Pimenedes olid aga suureks nuhtluseks suured kitskarjad, kes ootamatult üle tee kargasid. Seetõttu ei julenud väga kiiresti ka sõita.  

Otse Page'i külje all asub Antelope Canyon, mida meil järgmisel päeval oli plaanis külastada (kaardil punkt D). Antelope kajoni ise minna ei saa, vaid selleks peab võtma ekskursiooni, mida viivad läbi kohalikud indiaanlased. Nimelt kuulub enamik sealset maad Ameerika kõige suuremale põlisameeriklaste hõimule, Navajo indiaanlastele. Põliselanike keeles kutsutakse Antelope kanjoni paigaks, kus vesi jookseb läbi kaljude. See omapärane kitsas kanjon on tekkinud vee ja kõrbeliiva omavahelise koostöö mõjul. Nii ilusaid ja elegantseid reljeefe polnud ma varem näinud. 





Meie tuur kanjoni sai alguse kõrbest läbisõitva tee äärsest parklast, kust edasi pidime ronima lahtise auto kasti ja siis sõitma sellega ca 10-15  minutit läbi liivakõrbe. Sõit lahtises autos oli seiklus omaette. Auto hüppas ja vookles mööda liivakõrbe ja sõit meenutas pigem kõrbe rallit. Mulle meenus Egiptuses mööda safarit sõit, kuid siis istusime väikses villise laadses kinnises autos. Oskar oli muidugi sellest sõidust erilises vaimustuses. Kui teised kastis viibijad olid pigem ehmunud nägudega, siis kõige suuremate hüpete ajal naeris Oskar südamest.  Mummu istus kasti kõige äärmises otsas ja hoidis kümne küünega kasti servast kinni, et mitte kastist maha lennata. 

Kohale jõudes oli meie giidiks kohalik Navajo indiaanipoiss. Kanjon oli muidugi uskumatu. Mussooni ajal sadavad suured vihmad pidid selle kitsa kanjoni pea täies ulatuses katma vee ja liivaga ning erosiooni tagajärjel on tekkinud võrratu struktuur. Fotograafiahuvilistele on see paik võrratu ja fotograafidele pakutakse eraldi pikemaid tuure. Meie giid näitas meile aga lahkesti kohti, kust saab kõige huvitavamaid pilte teha ja Tõnisel õnnestus teha suur seeria vapustavaid pilte. 

Edasi liikusime Suure Kanjoni suunas. Vahepeal tegime veel peatusi ja vaatasime teeäärde jäävaid huvitavaid paiku. Üks selline oli kanjonite vahel looklev jõgi. Kuna olime keset kõrbe, siis sel päeval tõusis temperatuur väga kõrgele. Ei kujuta ette, mis sellises kohas suvel küll tehakse, kui juba praegu oli väljas 30C kuuma. Igal pool olid turistidele hoiatavad sildid, mis ütlesid, et kanjonitest matkates peab olema kaasas veepudel ja oht on üle kuumeneda. 

Suur Kanjon oli tõepoolest haaramatult suur (446 km pikk, 29 km lai, sügavus kuni 1800 m).  See on Ameerikas üks enim külastatavaid turismiobjeke ja vältimaks suuri inimmasse on külastuseks paraim aeg just kevadel või sügisel. Praegu sai Kanjoni näha ainult Lõuna küljest, kuna Põhja külg oli veel lume tõttu suletud. Võimalik oli sõita piki kanjonit ja teha peatusi, et vaadata Kanjoni eri nurkade alt. Esimesel päeval sõitsime kuni külastuskeskuseni ja saime näha Kanjonis päikseloojangut. Sooja oli sel päeval ligi 25 C, kuid järgmisel päeval alla juba 10 C. Õnneks oli meid hoiatatud suurtest temperatuuri kõikumistest ja me olime kaasa võtnud ka soojad riided, mis kõik käiku läksid. Külmema ilmaga tulid aga kanjoni erinevad kihid eriti kenasti välja ning saime nautida rikkalikku värvide mängu! Võimalik oli matkata mööda kanjoni äärt. Olemas olid erineva raskusastmega marsuudud, nii radasid kogenenumale matkajale kui ka võimaldades käia lapsevankriga. Kui jala käia enam ei jaksanud, siis võis istuda tasuta bussi peale, mis viis järgmise vaateplatvormi juurde. See tegi lastega liikumise eriti mugavaks ja polnud hirmu, et jääme väsinud lastega kuskile tee peale. 

Kokku oli kogu meie reisiteekond 1,200 miili (1900 km) pikk. Vahemaad on pikad ja isegi kütust saab alles pea iga 100 miili järel, rääkimata vahepealsetest söögikohtadest. Lapsed pidasid kogu reisi uskumatult hästi vastu, mis muidugi oli suuresti tänu kaasaegsele tehnikale (iPAD, arvuti). Ainuüksi tagasisõiduks Suurest Kanjonist LA-sse oli 7.5 tundi autosõitu. Edukalt läbitud pikk reis süstis lootust, et saame edukalt ette võtta pikemaid autoreise ja Ameerikat edasi avastada!