Reis San Fransiscosse

Üleeelmisel nädalal oli mul konverents San Fransiscos, õigemini selle eeslinnas Berkeleys. Sõitsin konverentsile kolmapäeva õhtul, teised tulid mulle LA-st järgi reede õhtul ning saime 2 päeva San Fransiscos ringi vaadata.

Konverents koos elamisega oli Claremont hotell-spaas, mis on üks kuulsamaid spasid Ameerikas. Claremonti lasi ehitada üks Kansase farmer, kes soovis oma perele Inglise stiilis lossi. Loss ehitati Berkeley mäele, keset kaunist loodust, kust avanes imeline vaade San Fransisco linnale ja lahele. Ühel 1901 aasta kuival ja tuulisel päeval põles loss maani maha ning 1915 aastal rajati sinna Claremonti lukshotell-spa. Hotelli ajaloos on teada ka üks vahva seik. Nimelt 1936 keelati Kalifonia osariigis alkoholi müük 1 miili kaugusel ülikoolist. Kuna Berkeleys asub ka ülikool, siis oli Claremont üks väheseid hotelle Ameerikas, kus sel ajal polnud baari ja alkoholi osta ei saanud. Ilmselt seetõttu hakati ka rohkem rõhku panema spa tegevusele... Asjaolud muutusid aga tänu kolmele naistudengile (!), kes mõõtsid täpselt ära vahemaa ülikoolist hotellini ja selgus, et see on mõned meetrid kaugemal kui 1 miil. Selle koha peale loodi hotellis asuv kuulus Paragoni nimeline baar ning tänutäheks sai see tudengineiu õiguse elulõpuni hotellis tasuta alkoholi juua. Paragoni baaril on tohutu suur terass, kus avanevad väga ilusad vaated San Fransisco linnale.

Hotell oli muidugi ilus ja suurejooneline ning eriti luksuslikud olid minu meelest hotelli fuajeed ja lobi. Selles hotellis on olnud mitmed kuulsused, näiteks on seal olnud sagedane külaline Ameerika presidendi Theodore Roosevelti abikaasa. Nüüd siis pikenes see kuulsuste nimekiri kahe eestist pärit teadlasega...

Esimesel päeval hotellis olles tundus mulle, et olen sattunud Kalifornia pensinäride oaasi. Nimelt hommikul hotelli spas ujudes olin julgelt teistest külastajatest mitu aastakümmet noorem. Keskmine vanus oli vast 75 aastat. Kõrges eas daamid nägid basseinis väga peened välja: kinnised varukatega ujumiskostüümid, kübarad päiksevarjuks peas ja tulipunased-roosad huuled. Nii nad seal basseinis üksteisega vestlesid, peamiselt teemadel, kes millisele kruiisile plaanib Tänupühade ajal minna. Pole just paha elu, või mis!

San Fransisco linn aga avaldas mulle veelgi enam muljet. Olin kuulnud ainult kiidusõnu sellest linnast ja need vastasid ka tõele. Jõudsin ise San Fransiscosse õhtul pimedas ja kui ma lennujaamast linna poole sõitsin ja esimest korda linna siluetti nägin, siis olin juba linnast lummatud. Esimese muljena meenutas linn mulle New Yorki oma kõrghoonetega, aga tänu oma geograafiale on San Fransisco palju huvitavam. San Fnasisco linn on ehitatud poolsaarele ja küngaste peale, kokku üle 50 künka (kõrgem ligi 300m) ja selline üles-alla liikumine teebki selle linna eriti huvitavaks. Küngaste otsast avanesid väga lahedad vaated. Lisaks muidugi sillad, mis rabavad oma pikkustega. Kõige kuulsam sild on muidugi Golden Gate, millest hiljem natuke lähemalt kirjutan. Bay Bridge, mis viis San Fransiscost Berkeley'sse ja Oaklandi on kõige pikem sild, millel mina kunagi sõitnud olen (üle 6 km). Selles linnas ringi liikudes tekkis meil pidevalt mõte, et miks küll see linn geograafiliselt nii keerulisse kohta ehitati?

Hiljem linnas ringi liikudes meenutas see linn mulle oma madalate (2-3 korruseliste) tihedalt üksteise kõrval olevate kitsaste majadega Brüsselit või Londonit. San Fransiscos elab kuskil 7 miljonit elanikku, mis ongi peale New Yorgi Ameerikas inimeste tiheduselt järgmine linn.

San Fransisco on aga palju külmema kliimaga kui LA. Meile öeldi jube enne reisi, et kaasa tuleb võtta kõvasti sooje riideid. Mina isegi ostsin selle reisi tarvis endale soojemaid riideid, kuna ma polnud Eestist neid endale kaasa võtnud. Kuna San Fransisco asub poolsaarel, ümbritsetuna 3 küljest kas Vaikse ookeani või San Fransisco lahega, siis seetõttu on seal ka kliima palju külmem. Kõige soojemad kuud pididki olema august ja september, kus tempereatuur on ligi 20-25C. Meil vedas tegelikult ilmaga väga, sest kõik päevad oli haruldaselt soe ilm (kuni 25 C sooja päeval). Õhtuti läks aga ilm ikka jahedaks ja kõik kaasavõetud riided läksid asja ette.

Olime nagu korralikud turistid, kes nägid linnas ära peamised vaatamisväärused. Sõitsime kuulsa cabel car'ga (kaablitel sõitev tramm), käisime ära Hiinalinnas, Fisherman Warfis ja jalutasime Golden Gate pargis ja nägime oma täies hiilguses Golden Gate silda.

Üks suuremaid vaatamisväärsusi San Fransiscos on Hiinalinn. Seal elab väljaspool Aasiat kõige suurem hiinlaste kogukond. Laupäeval oli seal ka mingi festival ja kohti olime selles linnaosas vist ainsad valge rassi esindajad, ümbritsetuna hiinlastest ja nende kultuurile omasest atribuutikast.

Arvetsades sealset kliimat on tavaliselt San Fransisco mattunud udu sisse. Udu on ka üks asi, miks see linn mulle kuidagi väga lummav ja eriline kohe alguses tundus. Eemalt vaadates on õhtuti udu laskunud alla ja üle paksu udu paistavad pilvelõhkujate tipud. Avanev pilt tekitab kuidagi ebareaalse tunde ja mõjub kuidagi maagiliselt. Kui meil konverentsil korraldati õhtusöök laevakruiisil mööda San Fransisco lahte, siis tänu suurele udule ei näinud me Golden Gate silda üldse.

Laupäeva õhtul oli udu väiksem ja saime mõned pildid teha. Aga kuna pühapäeval oli üle pika aja väga selge päikesepaisteline ilm, siis läksime silla juurde tagasi ja nägime silda täies oma hiilguses. Golden Gate sild on tehtud nn. Kuldsete Väravate kohale, mille kaudu on otsetee Vaiksele ookeanile. Sild ise jätab tõesti väga graatsilise mulje, arhitektuur on kuidagi väga hästi õnnestunud ja punane värv annab veel erilise värvingu sellele sillale.

Jäime oma reisiga rahule ja see on üks kohtades, kuhu tahaks kindlasti tulevikus veelkord minna.

1. september ja uus hobi

Kõik kõik on uus septembrikuus

siis ranits uus, uus koolipluus

kõik kõik on uus septembrikuus...:))

Sel aastal oli mul tunne nagu läheks taas 1-sse klassi. Nimelt hakkasin jälle üle pika aja tööl käima ja esimene tööpäev uues kohas sattus täpselt esimesele septembrikuu päevale. Hommikul tööle minnes oli hinges mõnus ärevus nagu ilmselt enamikel esimesse klassi minejatel. Alustasin töölkäimist väga heal ajal. Nimelt eelmine nädal sain ainult 2 päeva tööl olla, kui juba saabus nädalavahetus ja samuti selgus, et ka see esmaspäev on meil püha- Labour Day. Seega polnud võimalik kohe alguses ennast töötegemisega üle pingutada ja aega on rahulikult sisse elada. Selle nädala teises pooles on mul ka konverentsile minek San Fransiscosse.

Esimene mulje laborist ja inimestest on meeldiv. Ilmselt võtab sisseelamine omajagu aega ja hetkel tegelengi peamiselt sellega, et viin ennast kurssi laboris toimuvate projektidega. Ülemus andis mulle üsna vabad käed, lubades mul endal valida laboris käimasolevatest projektidest teema, millega tahaksin tegeleda.

Tööle saame Tõnisega kenasti koos minna, meie laborite vahel on ainult paar maja. Tööle oleme sõitnud ratastega, mis on paras sport, eriti tööle minek. Nimelt on hommikul sõit peamiselt üles mäge ja võtab kohati päris võhmale. Aega kulus tööle sõtkumiseks kuskil 40 min esimesel päeval. Õhtul aga on tagasitulek üsna ekstreemne- kuna on allamäge sõit, siis kiirus kasvab kohati väga suureks ja lisaks sellele on ka liiklus 5-6 vahel väga tihe. Tõnisel pidi kojutulek 15 min aega võtma, mina nii suureks kiirust ei julenud küll üles võtta aga märgatavalt kiiremini sai see teekond läbitud küll.

Ilmad on meil endiselt kuumad ja vahepeal oleme endale siin uue hobi saanud. Eelmisel nädalalõpul ostsime endale kõhulaua, millega saab lainetes sõita. Oleme Tõnisega seda korra Eestis Hiiumaal Ristnas proovinud ja juba siis saime sellest tohutu elamuse. Aga siin on muidugi lained kordi suuremad ja seetõttu on sõit ikka kordi kiirem ja pakub suuremat adrenaliini. Isegi minu ema on sellest peale proovimist tõelises vaimustuses. Nii me siis oleme käinud ookeani ääres oma uut hobi harjutamas ja juba aru saanud, et lained võivad olla väga erinevad. Tegelikult on see kõhulaual liuglemine enne surfilauaga proovimist päris hea mõte, sest nii on võimalik lainetega harjuda.

Ma arvan, et see surfamine jääbki meile pigem proovimiseks ja kõhulauaga sõitmise metoodikat on kergem omandada. Oskuslikult sõites võib siin saada ikka väga pikke ja kiireid sõite. Eile õhtul hilja oli kohalikes uudistes juttu, et praegu on siin LA ümbruses ookeanis hiidlained, mida kohalikud inimesed pole näinud. Lainete suurus on pidi praegu siin olema kohati nagu Hawaiil ja paljud surfarid kasutavad seda võimalust ära. Ise muidugi nii vilunud pole ja eile õhtul kui vees olin, siis mingil hetkel tuli lausa hirm peale, kui eespool olid ikka seina suurused lained. Vaatasin, kuidas veest kiirelt välja saada. Selliste suurte lainetega harjumine võtab ikka aega.

Kuna see nädalavahetus oli kokku 3 päeva, siis eile käisime taas kord lastega loomaias. Tõnis on saanud endale uue hobi, nimelt käib ta ringi nagu operaator ja filmib iga meie sammu.Ma juba vaikselt hakkan sellega ära harjuma, et keegi kogu aeg filmib... Nendest väikestest filmiklippidest, mis on filmitud fotokaga monteerib ta kokku väikseid filmikesi. Ja tulemus on tegelikult päris vahva. Nii sai ka meie loomaaiaskäigust seekord tehtud üks filmijupp, mille Tõnis lubas ka kuskile vaatamiseks üles riputada. Edaspidi võib siis lisaks piltidele oodata ka uusi filme.