Septembri esimeses pooles oli meil 4 päevane reis Oregoni osariiki, kus sihtpunktiks oli Kraaterjärv (Crater Lake). Nimelt üsna selle järve lähedal on meie hea Kalifornia sõbra Christeli mehe vanemate rantšo ning seltskond eestlasi oli Christelilt juba kevadel välja meelitanud nädalalõpu selles rantšos. Oregnoni osariik asub Kaliforniast põhjas ja on oma kliimalt tegelikult üsna sarnane Eesti kliimale. Terve selle aasta september ja ka kogu oktoobris on olnud siin LAs harukordselt kuumad ilmad, kus temperatuur on pidevalt + 30 C ja nii ka oli septembri teisel nädalavahetuse Orgenonis haruldaselt soe (+27 C). Õhtul langes aga temperartuur päris kõvasti ja väljas olles pidi soojad riided selga ajama.
Reisi kogupikkus oli alguses päris hirmuäratav. LAst sõit autoga kokku 12h, kokku 758 miili (1219 km). Eestis olles ilmselt tunduüks üsna arulage nädalavahetuseks nii kaugele sõita, kuid siin Ameerikas ei tundu sellised vahemaad enam üldse imelikud. Kuigi seekordne reisi pikkus oli ülekaalukalt pikem meie varasematest autoreisidest. Meie nii kangelaslikud aga polnud, et kogu see teekond ühe jutiga ära sõita nagu osad meie reisiseltskonnast tegid. Otsustasime hakata sõitma neljapäeval peale tööd ja peatuda Christeli sõbra Kadri juues Oaklandis, mis asub San Fransisco eeslinn. Oakland asub täpselt poole tee peal ja nii oli meie reis täitsa talutav. Reedel jätkasime teekonda koos Chirsteli ja koertega edasi.
Meie tee peale jäi Mount Shasta mägi, mis asub veel Kalifornia osariigis. Tegemist on tegev-vulkaaniga, mis on 4,322 m kõrgune ja isegi suvel kaetud lumekihiga. Nägime seda majesteetliku mäge 3 erinevast nurgast. Mount Shasta vulkaan on purskunud viimase 4500 aasta jooksul ligemale iga 600 aasta järel ja viimane purse toimus 2 sajandit tagasi.
Oregoni osariigi piiripunkt oli küll osavalt varjatud, ei miskeid tervitavaid plakateid nagu "tere tulemast Oregoni" me ei märganud. Hiljem tagasi Kaliforniasse sõites pidime küll läbima väikse piiripunkti, kus pidavat kontrollima, et me Kaliforniasse miskeid puuvilju kaasa ei too. Osa reisiseltskonnaga kohtusime sihtkohale lähemal suuremas asustatus linnas nimega Klamanth Falls, kus täiendasime oma toiduvarusid.
Viimased kilomeetrid rantšoni oli mööda kruusateed, mis tõotas head, et rantšo asub tõesti pärapõrgus, keset loodust! Ja me ei pidanud pettuma, üle pika aja saime jälle keset loodust, eemale suurlinna kärast ja inimestest.
Lapsed, eriti muidugi Oskar, säras õnnest! Otse maja taga jooksis jõgi ja kuuris oli lastele tehtud ekstra kunstituba, kus lapsed said meisterdada, Oskar õppis ära vibuga laskmise, mis talle väga meeldis
Eliisbet ei jäänud järgmise 2 päeval sammugi maha oma uuest kallimast, kelleks oli Christeli noorim labrador nimega Watson. Nad käisid kõrvuti nagu noored armunud ja lõpuks ometi sai Eliisbet oma suurt kallistamis kirge kellegiga lõputult jagada.
Hommikuks oli kohale jõudnud kogu seltskond, kokku koos lastega oli meid lõpuks 15. Veetsime toreda nädalavahetuse looduse keskel koos toredate Kalifornias elavate eestlastega.
Järgmisel päeval külastasime Kraatrijärve, mis asub nii 20 min autosõidu kaugusel Kaskaadide mäestikus. Nagu nimi ütleb, on see järv tekkinud kunagise vulkaanikraatri sisse. Järve pindala on kokku 52.9 km2 ning suurim sügavus 594 m. Tegemist pidi olema Ameerika kõige sügavama järvega (maailmas sügavuselt kolmas järv). Kuulus on see järv oma sinise vee tõttu ja vesi oli tõesti sügav-sinine. Järve kaldad on väga järsud, kuid alla läheb ka tee ning osa meie seltskonda sai isegi selles kaevukülmas vees ujuda. Oli tõesti väga maaliline järv!
Päeva teise poole nautisime vaikus ja loodust rantšos. Päeval oli temperatuur üle 30C sooja ja see ajas vägisi jõevette ujuma, mis ilmselt oli nii 10C ligi, oli tunne nagu hüppaks kaevu ujuma! Sellest kohast oli ainult puudu saun, mis sobiks siia jõe äärde ideaalselt!
Pererahval oli kuuris ka 2 kanuud, millega saime jõe peal sõita.
Tagasiteel LAsse tegime ööbisime seekord Kalifornia pealinnas Sacramentos. Järgmise päeva hommikupoolikul tutvusime ka natuke selle linnaga, peamiselt küll vanalinna osaga. Päris vanalinna jõudes oleks nagu sattunud kauboifilmi. Esimest korda nägin ma Ameerika eelmise sajandi alguse arhitektuuri, mida olen seni ainult filmis ja Disnilandis näinud. Sacramento vanalinnas asub kuulus raudteemuuseum ja selleks, et vanu ronge näha, ei pea isegi muuseumi sisse minema, vaid kogu väike säilinud vanalinna osa oli omamoodi vana raudtee äärne ja audentne. Hiljem jalutasime ka ilmselt ühes linna peamistest parkidest, kus asub kapitoolium ja pargis pidi olema üle 1000 erineva puuliigi. Üks esimesi puid, mida ma kohe kapitooliumi külje all nägin oli õitsev pärnapuu! Väga kodune tunne tekkis jällegi. Selles pargis saime aga degusteerida erinevaid apelsinipuid, sest need olid viljadest pungil ja lapsed korjasid maast erinevate liikide vilju. Lõunasööki me igaljuhul peale seda pargis käiku ei vajanud.
Oli väga tore ja meeldejääv reis, mille eest tuleb tuhat tänu öelda Christelile!
Selle aastal oli meil päris mitu Halloweeni üritust. Esimene pidu toimus juba nädal enne õiget Halloweeni Oskari koolis. Läksime sinna kõik kostümeeritult, Oskar kandis ühe Star Warsi tegelase kostüümi ja Eliisbet oli Curious George, Tõnis maskeeris ennast tundmatuks koletiseks, mina olin nõid ja vanaisa vanakurat ise. Kogu kooli terriotoorium oli maskeeritud rahvast täis ja lastel oli võimalik osa võtta erinevatest mängudest ja nii endale väikseid kingitusi või komme koguda.
