Järelhüüe Joan Riversele

See on üks väheseid kordi, kui kirjutan siin blogis midagi väljaspool meie pere tegemistest. Täna päeval suri üks ameerika säravamaid naiskoomikuid Joan Rivers. Mul pole olnud palju aega vaadata siin USAs televiisorit, kui mõnikord hilja õhtuti kanaleid klõpsides jäin alati kuulama saadet "Fashion Police", mida vedas Joan Rivers. Tema mahlakas ja iroonile jutt pani lihtsalt kuulama ja naerma. Ma olin hämmaldudnud, kui kuulsin, et Joan on 81 aastane ja tegi oma saadet kuni viimase hetkeni,  viimane saade oli eetris veel nädal tagasi. Tema saadet oli eriti huvitav vaadata peale Holliwoodi põhisündumust, Oscarite jagamist, kus ta kritiseeris täie mahlakusega kõiki kleite, soenguid, ehteid jne. Ja kõik austasid teda, võtsid tema saadet kui huumorit, sest ta tegi ka nalja pidevalt enda üle. Kes on teda näinud teab ka seda, et tema näos pole ilmset ühtegi päris oma "osa", sest ta on teinud sadu iluoperatsioone, mille üle ta pidevalt ka nalja viskas. Kuulsin ühte intevjuud eelmine aasta temaga, kus küsiti palju ta iluopratsioone on teinud ja millele vastas ta täie uhkusega: "kohutavalt palju ja teen veel kuniks raha jätkub!"
 Nagu Joan oma edu kohta ütles "I succeeded by saying what everyone else is thinking" ("Ma ütlen seda, mida kõik teised mõtlevad").  Unustamatu naine!

Oskari esimesse klassi minek

Jõudsime juba paar nädalat tagasi Eestist, kus lastel oli jällegi ilus pikk suvepuhkus oma kodus ja lähedastega. Algas ka meie viimane aasta siin kaugel Kalifornia päikese all. Nagu viimastel päevadel võis kodumaa meediast lugeda, võiksime me ennast hoopis siin mugavus-või lodevuspagulasteks nimetada. Reaalsus on aga kahjuks see, et nagu ikka on ka viimased paar nädalat olnud nii kole kiire, et ka meie pere jaoks tähtis sündmus saab blogis alles paar nädalat hiljem kajastatud.

Nimelt alustas Oskar  12 augustil on kooliteed ja läks esimesse klassi! Kui Eestis on esimesse klassi minek ikka  suur ja pidulik sündmus kogu peres, siis siinmaal on see täiesti tavaline koolipäev. Ma uurisin ikka päev ennem teistelt vanematelt, kes meiega samas ülikooli kompleksis elavad, et kas tõesti esimene koolipäev algavad kohe tunnid ja ei miskit pidulikku kooliaasta alustamist, aktust? Ma isegi ei teadnud päev varem, kes saab olema Oskari õpetaja ja kuhu ukse taha ma ta kl. 8.10 hommikul pean lapse viima. Selgus, et päev enne kooli algust saab alates kella  5st koolis väljas asuvast teadetetahvlilt lugeda, kes saab olema õpetaja ja  mis klassiruumis hakkab laps käima. Minule veel suuremaks üllatuseks oli aga see, et klassidesse jagamine toimub loteriina ja klassid komplekteeritakse ümber igal aastal. Kui ma otsisin nimekirjadest Oskari nime, siis kuulsin suuremaid lapsi seljataga emotsionaalselt hüüdmas "saimegi ühte klassi" või "kahjuks oleme sel aastal erinevates klassides". Ma arvasin, et ainult esimesse klassi minekul tehakse nimekirjad ja nii jäävad need samaks kogu põhikooli ajaks. Olin selles päris nõutu ja lausa kahju hakkas neist lastest, kes olid eelmine aasta ühes klassis käinud ja nüüd eraldati. Sellist eluaegset sidet oma pinginaabriga nagu seda on  Tõnisel ja Priidul, kes jagasid ühte koolipinki 12 aastat,  ei saa sellises süsteemis kuidagi tekkida, kurb. Eks sellises süsteemis võib näha ka ilmselt positiivseid aspekte, näiteks õpetajatel ei saa tekkida oma lemmikuid või vastupidi ja seega hindamise süsteem ilmselt on adekvaatsem, kuid siiski kaldun pooldama ma nooremates klassides meie süsteemi, mis lastes tekitavad kindlustunde.
Nii algaski Oskari 1. klassi minek nagu iga teine päev. Hommikul olime kl 8 koolis uue klassiruumi ukse taga, kohtasime õpetajat korraks, kes lastevanematele ütles oma nime ja palus siis tundide lõpus lastele järgi tulla. Sõitsime Tõnisega ratastega tööle ja mul oli päris nukker meeleolu, sest Eesti lastel algab pikk koolitee ikka pidulikult ja rõõmsalt, siin aga visatakse lapsed pea ees tundamtusse, arvestades veel seda, et kooli minnakse ju aasta noorematena. Ma ikka olen arvamusel, et võiks esimene koolipäev olla 6 aastastel koos vanematega, kus saab koos vaadata klassi üle, tutvuda õpetajaga ja uute klassikaaslastega. Eks me kõik olime ärevuses ja oleks enda hingerahu saamiseks soovinud avastada uut klassi koos lapsega. Oskari klassis oli eelmise aasta Kindergarteni klassist nüüd temaga ühes klassis ainult 2 last.  See oli jällegi üllatus, sest kokku on kooli 4 esimest klassi ja ma ootasin rohkemat arvu lapsi eelmise aasta klassist. Ilmselt kuna paljud lapsed  on UCLAs õppivate ja töötavate  vanemate lapsed, siin päris suur hulk lapsi igal aastal vahetuvad.

Oskaril on sel aastal meesõpetaja, rahvuselt jaapanlane ja kuna nimi on väga pikk, siis lühendatult laseb ta ennast klassil kutsuda perekonnanime esitähe järgi "Mr O". Kool algas kohe väga töiselt, kus esimese nädala reedel olid esimesed testid. Samuti saime koju suure hulga instruktsioone, kus muuhulgas pidime kinnitama, et vanematena kontrollime lapse kodutööd (mida me kahjuks pole tõsiselt võtnud seni) ja lisaks sellele peab laps iga päev (kaasa arvatud nädalavahetused) vähemalt 20 min kodus kõva häälega lugema. Lugemine tuleb kirja panna iga päeva kohta ja see siis iga kuu kooli esitada. Jällegi mõtlesin ma õhtul kodus, et kui kiiresti ikka siin lapsepõlv otsa saab ja juba 6 aastased lapsed peavad kohustuste koorma all olema. Oskar jääb ju peale kooli rühma ja koju jõuame me õhtuti alles kl 5.45 ning ma kohe üldse ei tahaks teda siis enam sundida ei õppima ega lugema vaid, et need õhtused tunnid kodus oleks ainult mänguaeg. Küll ikka meil oli mõnusalt pikk lapsepõlv ja minul oli veel lisaks see luksus, et õppisin lugema alles koolis 7 aastaselt!

Oskari 6 sünnipäev

Selline on koolis Oskari iseendast tehtud portree koos kokkuvõtva kirjeldusega. Peab ütlema, et ennast tunneb Oskar küll hästi. Enda sünnipäeva hakkas Oskar ootama pingsalt juba alates kevadpühadest. Mingil hetkel avastasin kalendrist, et 7 mai on seal kenasti ära tähistatud. Oskar on meie peres kaugelt kõige varasem tõusja. Koolipäevadel on kogu pere äratus tavaliselt kl 7, kuid Oskar on selleks ajaks tavaliselt vähemalt tund aega juba üleval olnud. Positiivne asi viimasel ajal on veel see, et Oskar saab ka hommikusöögi tavaliselt enne meie ärkamist kenasti ise kätte ja söödud. Sünnipäeva hommik oli aga väga varajane, kuna ilmselt suurest erutusest läks tal uni juba kell 5.30 ära ja nii olime perega kõik  juba  kl 6 üleval ja mängisime uute mänguasjadega.
Seekord valmistas Oskarile sünnipäevakoogi Eliisbet ja  sellest koogitegemisest on meil ka allpool tehtud väike videoklipp. Kook oli väga hea ja väiksel kokal on amet täitsa selge!

https://www.youtube.com/watch?v=vnUXz4TkASc&feature=youtu.be

Oskar suurt pidu külalistega sel aastal ei soovinud ja selle asemel hoopis avaldas soovi minna uuesti Legolandi. Täpselt 3 aastat tagasi, käisime me esimest korda Legolandis, et tähistada Oskari 3a. sünnipäeva.  Kuna Legolandis avati 24 mail uus Chima nimeline veepark, siis õnnestus meil see külastu teha ära alles sel nädalavahetuse.  Sel korral sai Oskar osa võtta pea kõigist atraktsioonidest, kui Eliisbetil jäi osadele atraktsioonidele sissepääsemiseks nii 0.5 cm puudu. Tõnis arvas, et oleks pidanud vähe kõrgema kontsaga kingad Eliisbetile jalga panema ja nende puudusel meisterdas osavalt kinga sisse paberist kõrgendused. Eliisbet aga selliste tegiskontsadega käia ei tahtnud ja pealegi teda väga ei kutsunudki need nn suurematele lastele mõeldud atraktsioonid. Oskar aga nautis seekord täiel rinnal kõiki Ameerika raudtee sõite. Kõige suuremal sõidul käis alguses Tõnis temaga kaasas, kuid kuna ka Tõnis arvas, et see on natuke liig, siis nõudis Oskar, et ka mina selle temaga korra läbi teen. Õnnetuseks juhtus veel nii, et pidime Oskariga istuma esimeses reas ning samal ajal kui Oskar tõstis igal laskumisel käed üles ja karjus heameelest, olin mina hirmust nõrkemas ja hoidsin silmi hirmust kinni. Üks suuremaid närvikõdi pakkuvaid atraktsioone oli aga hiljuti avatud Chima veepargis, kus me kogu perega laskusime paadiga suurest kosest alla ning paati täitus korrapealt suure veega. Mõlemad lapsed naersid selle peale, mina aga mõtlesin, et kas pääsen südamerabandusesta siit pargist välja! Mõned pildid Legolandi külastusest:

Vahepeal on ka Oskar kenasti esimese kooliaasta lõpetanud. See esimene kooliaasta oli eelkool (kidergarten) ja järgmine aasta algab siis ametlik 1 klass. Siin lähevad lapsed kooli seega kokkuvõttes 2 aastat varem. Oskar on sellel aastal väga palju edasi arenenud. Selle aasta sees on ta saanud selgeks kenasti lugemise nii inglise kui eesti keeles. Inglise keeles tuleb muidugi praegu lugemine palju paremini välja, kuid lühemaid tekste loeb ta ka eesti keeles ilusti. Samuti tuleb kirjutamine mõlemas keeles juba täitsa kenasti välja (eesti keele muidugi veel tüüpiliste grammatikavigadega).  Kuna koolipäevad on ju pikad, pole me tahtnud veel õhtuti lisaks mingit õppetööd teha ja seepärast on ka eesti keeles lugemine-kirjutamine kehvemad. Lemmikaineks on Oskaril matemaatika  ja arvutada meeldib talle tõesti väga. Kooli matemaatika tundub talle juba igav, sest kodus tahab ta lahedada juba keerulisemaid liitmis-lahutamise tehteid. Isegi õpetaja pidi Oskari ja veel ühe hiina poisi pärast tegema 2 lisa matemaatika vihikut, et poistel igav ei hakkaks. Viimased paar nädalat  loevad lapsed aga päevi kojusõiduni ja juba ülehomme varahommikul olemegi teel Eestisse! Oleme kodus terve Oskari koolivaheaja ja sõidame kogu perega tagasi augusti esimesel nädalal. Peatse kohtumiseni juba Eestis!

Kevadine koolivaheaeg

Aprilli teisel nädalal oli kevadine koolivaheaeg nii Oskaril koolis kui ka Eliisbetil lasteaias. Kuna koolivaheaja nädalalale jäi ka Tõnise konverents Põhja-Kalifornias Montereis, siis polnud võimalik meie esialgne plaan käia vaheldumisi tööl ja hoida lapsi.  Tegime hoopis otuse, et sõidame Tõnisega kõik kaasa ja naudime koos kevadvaheaega. Kalifornias on üks rahvuspark, kuhu me veel perega polnud jõunud ja mida oleme soovinud külastada. Tegemist on Sierra mägedes asuva Yosemite rahvuspargiga, mis on üks Kalifornia suuremaid rahvusparke. Olen seda reisi tahtnud alati teha kevadisel ajal, sest kevadeti on lumesulamise veest pargis asuvad kuulsad joad veerohked ja saakisme seal lisaks nautida  kevadet ja tärkavat loodust, mida siin LA-s on väga raske tabada. Nii tegime reisiplaani, et sõidame enne konverentis nädalavahetuseks koos Yosemite parki ja sealt siis esmaspäeval Montereysse.

Yosemite park oligi täies kevades, puud värsketes lehtedes, mägedest alla laskuvad veejoad täies võimsuses ja õhk rõkkas linnulaulust.

 

Laupäeval käisime matkamas Sekvoia metsas (Mariposa Grove) ja saime veekord imetleda neid üüratuid vanu puid. Seekord tundusid puud isegi võimsamad kui paar aastat tagasi Sekvoia mägedes käies. Ikka uskumatult jämedad ja suured puud. Teised puud nende kõrval tunduvad ikka parajad kääbused. Ühel gigant-sekvoial oli päris palju harusid, mis kõik olid läbimõõdult suuremad kui tavalised suured puud. Isegi korduvad tulekahjud selles pargis suviti ei ole suutnud neid puid tuhandete aastate jooksul maha põletada. Võimas.

Pühapäeval tegime suurema matka Vernal joa otsa, mis osutus lõpus päris raskeks. Kogu matk oli mäkke tõus aga viimases ostas pidi ronima mööda treppi üles, kus rada sarnanes pigem mägironimisena, mida raskendas omakorda joast pritsiv vesi. Olime mingil hetkel sellest veest täiesti märjad ja kuna mööda märgi kive ronimine hakkas juba ohtlikuks muutuma, siis meie Eliisbetiga otsustasime alla tagasi minna. Oskar ei tahtnud sugugi alla anda ja jätkas Tõnisega ronimist. Kuid ka nemad päris tippu ei jõunud, sest tee muutus lastega edasi minekuks päris keeruliseks. Aga kokkuvõttes olime kõik väga tublid, eriti lapsed, kes pidasid selle 4 tunnise matka kenasti vastu. 

Nädala alguses sõitsime tagasi ookeani äärde Monterey linna, täpsemalt Pacific Grovi, kus oli Tõnise konverents ja meie hotell. Nautisime lastega olemist selles väikses armsas linnakeses. Oleme Montereis käinud perega ka paar aastat tagasi, kuid siis jäi meil käimata sealses akvaariumis. Seekord veetsime seal lastega pea terve päeva. Olin sellest akvaariumist kuulnud väga palju head, kuid ikkagi ületas see mu enda ootused. Väga hästi tehtud akvaarium, ilus, parajalt suur ja väga sobilik just lastele. Lastele oli seal mõeldud igal sammul, lapsed said nii loomi katsuda, teha katseid ning samuti olid olemas ka mängunurgad.

Tagasi LAsse sõitsime mööda kuulsat ookeani äärset Pacific Highway 1 maanteed, mis lookleb mööda rannikut mägede nõlvadel. Oleme sõitnud sama teed LA-st Montereysse, nüüd saime teistpidi sõidu ka ära teha. Vaated sellel sõidul on võrratud, ilmselt parimad mida saab Vaikse ookeani ääres sõites nautida. Kellel vähegi võimalik, see peaks selle sõidu ära tegema, kuigi see sõit tuleb üle tunni pikem kui mööda sisemaad kiirteed sõites aga vaated selle eest on hingematvalt ilusad. Meil kõigil oli väga hea meel, et otsustasime perega võtta aja maha ja koos järjekordselt üks tore reis teha. Saime veeta väga kvaliteetset aega koos perega ja olime kõik väga rahul ja rõõmsad ning ootame uusi seiklusi siinpool maakera. 

Sellele pildile sai Tõnis püüda kondori lennu

Suusareisid

Märtsi alguses käisime ka Lääneranniku eestlaste poolt korraldatud iga-astasel suusareisil Sierra mägedes China Peak’s. Eelmise aasta blogis ma kirjutasin pikemalt selle suusareisi ajaloost, mida korraldatakse juba mitukümmend aastat samas kohas ja samal ajal, märtsi esimesel nädalavahetusel. Sel aastal sõitsime sinna koos Christeliga ja meil jällegi vedas, kuna nädal varem oli sadanud maha värske lumi. Kogu see talv on olnud siin Kalifornias rekordiliselt soe ja kuiv. Kuna pole tulnud vihma ja on kuum, siis pole olnud ka lund. Kui tavaliselt on talvel siin keskmiselt temperatuur nii +18-20 C, siis sel aastal on talvel olnud ikka mitmeid nädalaid ligi +30 C. Meie lähemal mäel Big Bearis on see aasta ainult kunstlumi ja sinna me ka suusatama ei tahtnud minna. Nädal enne meie suusareisi aga tuli 3 päeva vihma ja mägedes lund.

Suusareis oli väga mõnus ja mõlemad lapsed õppisid ilusti ise mäest alla sõitma. Küll mitte õige tehnikaga , aga said hirmust üle ja sõitsid täitsa ise üles ja alla kokku 3 h! Alguses pidid küll Oskarit meelitama, sest nagu eelmise aasta kogemus näitas, arvas ta et mäest alla laskmist pole vaja õppida vaid see tuleb kohe suurepäraselt välja. Muidugi ei tahtnud ta miskeid kursusi võtta ja samuti ei lubanud esimest korda mäest alla lastes ennast toetada. Nii siis peale esimest kukkumist kiskus ta suusad jalast ja oli valmis loobuma. Ma siis võtsin välja kõik oma veenmisoskused ja kuidagi sain ta nõusse uuesti proovima ja miski ime läbi sai ta üsna kiiresti kätte nipi kuidas ennast püsti hoida ja tekkiski hasart ning varsti ei pidanud enam mõlema lapsega isegi koos mäe otsa üles sõitma. 

Algajatele olid mõnusad suusalindid, kuhu sai kenasti ise peale ja maha ja nii said lapsed täitsa ise nautida sõitu. Meie Tõnisega saime suusamõnusid nautida vaheldumisi.  Ilm oli aga niivõrd soe päeval, et oleks vabalt võinud päevitusriietes sõita ja saime ka kogemuse võrra rikkamaks, et sellises kohas ei tohi ka lapsed ilma päikseprillideta olla. 

Järgmisel päeval nautisime metsa all kelgutamist ja ehitasime lumememmesid.

Tagasiteel käisime lähedal oleva Huntigton järve ääres jalutamas. Seal oli maha võetud hulk metsa ja allesjäänud puukändudest sai väga huvitavaid pilte. 

Mägedest alla saades oli vaja teha peatus ja suusariided suveriiete vastu vahetada, kuna väljas oli temperatuur väga kuum (+30C). 

Eine murul...

Nagu eelmiselgi aastal nii ka seekord nautisime Sierra mägede jalamil laiuvate õitsvatest viljapuuaedadest läbisõitmist. Kevad oli täies hoos ja õitvad puuviljaaiad panid meid iga natukese ajab tagant peatuma ja seda ilu nautima ja jäädvustama.

Mina sain aga selle aastase suurema suusaelamuse aprilli alguses Montanas Big Sky suusakuurortis. Mul toimus seal nädala ajane konverents ja see oli korraldatud nii, et iga päev oli 5 tundi jäetud suusatamiseks. 

Montanas lennujaama jõudes oli juba tunne, et saabud suusakuurorti, lennujaam oli väike ja hubane, kus nurgas põles kamin ja seintel olid loomade trofeed. Lennujaamast tuli sõita tund aega Big Sky Suusakeskusesse ja mida lähemale seda pakemaks lumemass läks. Sel aastal olla bussijuhi jutu järgi rekordiliselt palju lund, mida jätkuvat kuni mai lõpuni. Mulle meenutas see kõik väga Lapimaad, kus me kunagi Tõnisega suusatamas käisime. Ainus vahe oli see, et siin Montanas oli õhutemperatuur paar külmakraadi, kui Lapimaal oli mõni päev isegi -40C külma.  Lumekihi paksus oli siin ligi 3m ja kui ma bussiakanast nägin murdmaasuusa radasid ja suusatajaid siis tekkis väga kodune tunne. Elades siin Kalifornias igaveses suves tunnen ikka puudus lumest, sest valged lumeväljad tekitavad kuidagi puhta ja helge tunde. Nii kodune! 

Konverents toimus otse suusakeskuses olevas hotellis, kust välja astudes algasid kohe suuslihvtid. Christel tuli mulle suusatamiseks seltskonda pakkuma ja saime tõelisi suusamõnusid nautida. Suusatamine siin oli ilmselt minu seni käidud kohtades kõige parem, suure laiad nõlvad ja väga pikad laskumised. Ilmselt oli ka hooaeg möödas, sest tihti olime  mäel üksi ja miskeid järjekordi lihvtidel polnud kordagi. Igal õhtul sadas juurde uut värsket lund ja lumeolud oli parimad mida võiks soovida. Nautisime tõeliselt kenasid talveilmasid lumerohkes Montanas.

See pilt on tehtud sellel esimesel pildil oleval kõige kõrgema mäe tipus (Lone Mountain), mille kõrgus on 3,403 m. Sinna tippu sai sõita trammiga ja enamik, kes sinna läksid tulid muidugi ise suuskadel alla. Seda allasõitu oli isegi vaadata päris kõhe (viimasel pildil on näha ühte allasõidu nõlva). Õnneks meie Christeliga jätsime targu suusad alla.