Jõudsime juba paar nädalat tagasi Eestist, kus lastel oli jällegi ilus pikk suvepuhkus oma kodus ja lähedastega. Algas ka meie viimane aasta siin kaugel Kalifornia päikese all. Nagu viimastel päevadel võis kodumaa meediast lugeda, võiksime me ennast hoopis siin mugavus-või lodevuspagulasteks nimetada. Reaalsus on aga kahjuks see, et nagu ikka on ka viimased paar nädalat olnud nii kole kiire, et ka meie pere jaoks tähtis sündmus saab blogis alles paar nädalat hiljem kajastatud.
Nimelt alustas Oskar 12 augustil on kooliteed ja läks esimesse klassi! Kui Eestis on esimesse klassi minek ikka suur ja pidulik sündmus kogu peres, siis siinmaal on see täiesti tavaline koolipäev. Ma uurisin ikka päev ennem teistelt vanematelt, kes meiega samas ülikooli kompleksis elavad, et kas tõesti esimene koolipäev algavad kohe tunnid ja ei miskit pidulikku kooliaasta alustamist, aktust? Ma isegi ei teadnud päev varem, kes saab olema Oskari õpetaja ja kuhu ukse taha ma ta kl. 8.10 hommikul pean lapse viima. Selgus, et päev enne kooli algust saab alates kella 5st koolis väljas asuvast teadetetahvlilt lugeda, kes saab olema õpetaja ja mis klassiruumis hakkab laps käima. Minule veel suuremaks üllatuseks oli aga see, et klassidesse jagamine toimub loteriina ja klassid komplekteeritakse ümber igal aastal. Kui ma otsisin nimekirjadest Oskari nime, siis kuulsin suuremaid lapsi seljataga emotsionaalselt hüüdmas "saimegi ühte klassi" või "kahjuks oleme sel aastal erinevates klassides". Ma arvasin, et ainult esimesse klassi minekul tehakse nimekirjad ja nii jäävad need samaks kogu põhikooli ajaks. Olin selles päris nõutu ja lausa kahju hakkas neist lastest, kes olid eelmine aasta ühes klassis käinud ja nüüd eraldati. Sellist eluaegset sidet oma pinginaabriga nagu seda on Tõnisel ja Priidul, kes jagasid ühte koolipinki 12 aastat, ei saa sellises süsteemis kuidagi tekkida, kurb. Eks sellises süsteemis võib näha ka ilmselt positiivseid aspekte, näiteks õpetajatel ei saa tekkida oma lemmikuid või vastupidi ja seega hindamise süsteem ilmselt on adekvaatsem, kuid siiski kaldun pooldama ma nooremates klassides meie süsteemi, mis lastes tekitavad kindlustunde.
Nii algaski Oskari 1. klassi minek nagu iga teine päev. Hommikul olime kl 8 koolis uue klassiruumi ukse taga, kohtasime õpetajat korraks, kes lastevanematele ütles oma nime ja palus siis tundide lõpus lastele järgi tulla. Sõitsime Tõnisega ratastega tööle ja mul oli päris nukker meeleolu, sest Eesti lastel algab pikk koolitee ikka pidulikult ja rõõmsalt, siin aga visatakse lapsed pea ees tundamtusse, arvestades veel seda, et kooli minnakse ju aasta noorematena. Ma ikka olen arvamusel, et võiks esimene koolipäev olla 6 aastastel koos vanematega, kus saab koos vaadata klassi üle, tutvuda õpetajaga ja uute klassikaaslastega. Eks me kõik olime ärevuses ja oleks enda hingerahu saamiseks soovinud avastada uut klassi koos lapsega. Oskari klassis oli eelmise aasta Kindergarteni klassist nüüd temaga ühes klassis ainult 2 last. See oli jällegi üllatus, sest kokku on kooli 4 esimest klassi ja ma ootasin rohkemat arvu lapsi eelmise aasta klassist. Ilmselt kuna paljud lapsed on UCLAs õppivate ja töötavate vanemate lapsed, siin päris suur hulk lapsi igal aastal vahetuvad.
Oskaril on sel aastal meesõpetaja, rahvuselt jaapanlane ja kuna nimi on väga pikk, siis lühendatult laseb ta ennast klassil kutsuda perekonnanime esitähe järgi "Mr O". Kool algas kohe väga töiselt, kus esimese nädala reedel olid esimesed testid. Samuti saime koju suure hulga instruktsioone, kus muuhulgas pidime kinnitama, et vanematena kontrollime lapse kodutööd (mida me kahjuks pole tõsiselt võtnud seni) ja lisaks sellele peab laps iga päev (kaasa arvatud nädalavahetused) vähemalt 20 min kodus kõva häälega lugema. Lugemine tuleb kirja panna iga päeva kohta ja see siis iga kuu kooli esitada. Jällegi mõtlesin ma õhtul kodus, et kui kiiresti ikka siin lapsepõlv otsa saab ja juba 6 aastased lapsed peavad kohustuste koorma all olema. Oskar jääb ju peale kooli rühma ja koju jõuame me õhtuti alles kl 5.45 ning ma kohe üldse ei tahaks teda siis enam sundida ei õppima ega lugema vaid, et need õhtused tunnid kodus oleks ainult mänguaeg. Küll ikka meil oli mõnusalt pikk lapsepõlv ja minul oli veel lisaks see luksus, et õppisin lugema alles koolis 7 aastaselt!
