Aprilli teisel nädalal oli kevadine koolivaheaeg nii Oskaril
koolis kui ka Eliisbetil lasteaias. Kuna koolivaheaja nädalalale jäi ka Tõnise
konverents Põhja-Kalifornias Montereis, siis polnud võimalik meie esialgne plaan käia
vaheldumisi tööl ja hoida lapsi. Tegime hoopis otuse, et sõidame Tõnisega
kõik kaasa ja naudime koos kevadvaheaega. Kalifornias on üks rahvuspark, kuhu
me veel perega polnud jõunud ja mida oleme soovinud külastada. Tegemist on
Sierra mägedes asuva Yosemite rahvuspargiga, mis on üks Kalifornia suuremaid rahvusparke. Olen seda reisi tahtnud alati teha kevadisel ajal, sest kevadeti
on lumesulamise veest pargis asuvad kuulsad joad veerohked ja saakisme seal lisaks nautida kevadet ja tärkavat loodust, mida siin LA-s
on väga raske tabada. Nii tegime reisiplaani, et sõidame enne konverentis
nädalavahetuseks koos Yosemite parki ja sealt siis esmaspäeval Montereysse.
Yosemite park oligi täies kevades, puud värsketes
lehtedes, mägedest alla laskuvad veejoad täies võimsuses ja õhk rõkkas linnulaulust.
Laupäeval käisime matkamas Sekvoia metsas (Mariposa Grove) ja saime
veekord imetleda neid üüratuid vanu puid. Seekord tundusid puud isegi võimsamad kui
paar aastat tagasi Sekvoia mägedes käies. Ikka uskumatult jämedad ja suured puud.
Teised puud nende kõrval tunduvad ikka parajad kääbused. Ühel gigant-sekvoial
oli päris palju harusid, mis kõik olid läbimõõdult suuremad kui tavalised
suured puud. Isegi korduvad tulekahjud selles pargis suviti ei ole suutnud neid
puid tuhandete aastate jooksul maha põletada. Võimas.
Pühapäeval tegime suurema matka Vernal joa otsa, mis osutus
lõpus päris raskeks. Kogu matk oli mäkke tõus aga viimases ostas pidi ronima
mööda treppi üles, kus rada sarnanes pigem mägironimisena, mida raskendas
omakorda joast pritsiv vesi. Olime mingil hetkel sellest veest täiesti märjad
ja kuna mööda märgi kive ronimine hakkas juba ohtlikuks muutuma, siis meie
Eliisbetiga otsustasime alla tagasi minna. Oskar ei tahtnud sugugi alla anda ja
jätkas Tõnisega ronimist. Kuid ka nemad päris tippu ei jõunud, sest tee muutus
lastega edasi minekuks päris keeruliseks. Aga kokkuvõttes olime kõik väga
tublid, eriti lapsed, kes pidasid selle 4 tunnise matka kenasti vastu.
Nädala alguses sõitsime tagasi ookeani äärde Monterey
linna, täpsemalt Pacific Grovi, kus oli Tõnise konverents ja meie hotell.
Nautisime lastega olemist selles väikses armsas linnakeses. Oleme Montereis
käinud perega ka paar aastat tagasi, kuid siis jäi meil käimata sealses akvaariumis. Seekord veetsime seal lastega pea terve päeva. Olin sellest
akvaariumist kuulnud väga palju head, kuid ikkagi ületas see mu enda ootused.
Väga hästi tehtud akvaarium, ilus, parajalt suur ja väga sobilik just lastele.
Lastele oli seal mõeldud igal sammul, lapsed said nii loomi katsuda, teha
katseid ning samuti olid olemas ka mängunurgad.
Tagasi LAsse sõitsime mööda kuulsat ookeani äärset Pacific Highway 1 maanteed, mis lookleb mööda rannikut mägede nõlvadel. Oleme sõitnud sama teed LA-st Montereysse, nüüd saime teistpidi sõidu ka ära teha. Vaated sellel sõidul on võrratud, ilmselt parimad mida saab Vaikse ookeani ääres sõites nautida. Kellel vähegi võimalik, see peaks selle sõidu ära tegema, kuigi see sõit tuleb üle tunni pikem kui mööda sisemaad kiirteed sõites aga vaated selle eest on hingematvalt ilusad. Meil kõigil oli väga hea meel, et otsustasime perega võtta aja maha ja koos järjekordselt üks tore reis teha. Saime veeta väga kvaliteetset aega koos perega ja olime kõik väga rahul ja rõõmsad ning ootame uusi seiklusi siinpool maakera.
