Suusareisid

Märtsi alguses käisime ka Lääneranniku eestlaste poolt korraldatud iga-astasel suusareisil Sierra mägedes China Peak’s. Eelmise aasta blogis ma kirjutasin pikemalt selle suusareisi ajaloost, mida korraldatakse juba mitukümmend aastat samas kohas ja samal ajal, märtsi esimesel nädalavahetusel. Sel aastal sõitsime sinna koos Christeliga ja meil jällegi vedas, kuna nädal varem oli sadanud maha värske lumi. Kogu see talv on olnud siin Kalifornias rekordiliselt soe ja kuiv. Kuna pole tulnud vihma ja on kuum, siis pole olnud ka lund. Kui tavaliselt on talvel siin keskmiselt temperatuur nii +18-20 C, siis sel aastal on talvel olnud ikka mitmeid nädalaid ligi +30 C. Meie lähemal mäel Big Bearis on see aasta ainult kunstlumi ja sinna me ka suusatama ei tahtnud minna. Nädal enne meie suusareisi aga tuli 3 päeva vihma ja mägedes lund.

Suusareis oli väga mõnus ja mõlemad lapsed õppisid ilusti ise mäest alla sõitma. Küll mitte õige tehnikaga , aga said hirmust üle ja sõitsid täitsa ise üles ja alla kokku 3 h! Alguses pidid küll Oskarit meelitama, sest nagu eelmise aasta kogemus näitas, arvas ta et mäest alla laskmist pole vaja õppida vaid see tuleb kohe suurepäraselt välja. Muidugi ei tahtnud ta miskeid kursusi võtta ja samuti ei lubanud esimest korda mäest alla lastes ennast toetada. Nii siis peale esimest kukkumist kiskus ta suusad jalast ja oli valmis loobuma. Ma siis võtsin välja kõik oma veenmisoskused ja kuidagi sain ta nõusse uuesti proovima ja miski ime läbi sai ta üsna kiiresti kätte nipi kuidas ennast püsti hoida ja tekkiski hasart ning varsti ei pidanud enam mõlema lapsega isegi koos mäe otsa üles sõitma. 

Algajatele olid mõnusad suusalindid, kuhu sai kenasti ise peale ja maha ja nii said lapsed täitsa ise nautida sõitu. Meie Tõnisega saime suusamõnusid nautida vaheldumisi.  Ilm oli aga niivõrd soe päeval, et oleks vabalt võinud päevitusriietes sõita ja saime ka kogemuse võrra rikkamaks, et sellises kohas ei tohi ka lapsed ilma päikseprillideta olla. 

Järgmisel päeval nautisime metsa all kelgutamist ja ehitasime lumememmesid.

Tagasiteel käisime lähedal oleva Huntigton järve ääres jalutamas. Seal oli maha võetud hulk metsa ja allesjäänud puukändudest sai väga huvitavaid pilte. 

Mägedest alla saades oli vaja teha peatus ja suusariided suveriiete vastu vahetada, kuna väljas oli temperatuur väga kuum (+30C). 

Eine murul...

Nagu eelmiselgi aastal nii ka seekord nautisime Sierra mägede jalamil laiuvate õitsvatest viljapuuaedadest läbisõitmist. Kevad oli täies hoos ja õitvad puuviljaaiad panid meid iga natukese ajab tagant peatuma ja seda ilu nautima ja jäädvustama.

Mina sain aga selle aastase suurema suusaelamuse aprilli alguses Montanas Big Sky suusakuurortis. Mul toimus seal nädala ajane konverents ja see oli korraldatud nii, et iga päev oli 5 tundi jäetud suusatamiseks. 

Montanas lennujaama jõudes oli juba tunne, et saabud suusakuurorti, lennujaam oli väike ja hubane, kus nurgas põles kamin ja seintel olid loomade trofeed. Lennujaamast tuli sõita tund aega Big Sky Suusakeskusesse ja mida lähemale seda pakemaks lumemass läks. Sel aastal olla bussijuhi jutu järgi rekordiliselt palju lund, mida jätkuvat kuni mai lõpuni. Mulle meenutas see kõik väga Lapimaad, kus me kunagi Tõnisega suusatamas käisime. Ainus vahe oli see, et siin Montanas oli õhutemperatuur paar külmakraadi, kui Lapimaal oli mõni päev isegi -40C külma.  Lumekihi paksus oli siin ligi 3m ja kui ma bussiakanast nägin murdmaasuusa radasid ja suusatajaid siis tekkis väga kodune tunne. Elades siin Kalifornias igaveses suves tunnen ikka puudus lumest, sest valged lumeväljad tekitavad kuidagi puhta ja helge tunde. Nii kodune! 

Konverents toimus otse suusakeskuses olevas hotellis, kust välja astudes algasid kohe suuslihvtid. Christel tuli mulle suusatamiseks seltskonda pakkuma ja saime tõelisi suusamõnusid nautida. Suusatamine siin oli ilmselt minu seni käidud kohtades kõige parem, suure laiad nõlvad ja väga pikad laskumised. Ilmselt oli ka hooaeg möödas, sest tihti olime  mäel üksi ja miskeid järjekordi lihvtidel polnud kordagi. Igal õhtul sadas juurde uut värsket lund ja lumeolud oli parimad mida võiks soovida. Nautisime tõeliselt kenasid talveilmasid lumerohkes Montanas.

See pilt on tehtud sellel esimesel pildil oleval kõige kõrgema mäe tipus (Lone Mountain), mille kõrgus on 3,403 m. Sinna tippu sai sõita trammiga ja enamik, kes sinna läksid tulid muidugi ise suuskadel alla. Seda allasõitu oli isegi vaadata päris kõhe (viimasel pildil on näha ühte allasõidu nõlva). Õnneks meie Christeliga jätsime targu suusad alla.

Eliisbeti sünnipäev

Paari kuuse hilinemisega püüan kirja panna vahepealsed sündmused meie peres.  Kõige olulisem sündmus sellel kevadel oli muidugi Eliisbeti sünnipäev veebruari lõpus. 

Nelja aastaseks saamine on juba selline vanus, kus sünnipäeva oodatakse teadlikult ja pidu osatakse soovida. 

Kuna eelmisel aastal sai tehtud Oskarile sünnipäevapidu, siis seda enam polnud Eliisbeti sünnipäevapeost pääsu. Pidu lasteiakaaslastega sai peetud Santa Monika kail asuval Karusellil. Peale II Maailmasõda loodi Santa Monika kaile klassikaline karusell, kus muusika saatel saab sõita hobustega. Eliisbeti vanuste lastele oli karusellil sõitmine tõeline lõbu, terve suur hall oli täitunud laste naeruga. Ka täiskasvanud said sõitu nautida ja peab ütlema, et kohati oli karusellil päris suur hoog sees ja hobused käisid lisaks veel üles-alla, mis tekitas kokku täitsa kiire hoo. 

Peo kulminatsiooniks oli spetsiaalne printsessidega tort. See nägi välja nagu ehtne printsessi aed. Mina mäeletan oma lapsepõlvest selgelt ühte siiliperega torti, mis sai tellitud Tartus Kaunase restoranist. Küll ma olin selle tordi üle uhke! Eliisbetil oli muidugi spetsiaalne soov saada Frozeni filmi teemalist torti, kus oleks peal peategelased Elsa ja Anna, kuid kuna me korraldame tavaliselt kõike viimasel minutil, siis järgmiseks päevaks oleks me pidanud tellima tordi USA Idaranniku pagarist. 

Frozeni filmist, mis sai ka sellel aastal animeeritud filmide Oscari, võib aga blogis eksra postituse teha. Nimelt on see film võitnud kõikide väikeste tüdrukute südamed. Eliisbetil on hetkel kogu film peas, laule laulab ta niikunii juba viimased paar kuud vahet pidamata aga nüüd on lisandunud sinna juurde ka muu tekst, filmis olevad dialoogid jne. Vahel kuuleme Tõnisega, kuidas Eliisbet oma toas kogu filmi etendab! Kui meil keegi Eliisbet sõbrannadest külas mängimas käib, siis on peamiseks mänguks sama filmi ettekandmine. Kes seda pole veel näinud, siis tasub vaadata, sest on tõesti ilusa muusikaga hästi tehtud film lastele. Varsti võime ilmselt kogu perega selle filmi otsast lõpuni esitada…

Eliisbetile tulid õnne soovima tema suured sõbrad Watson ja Buster. Eliisbet polnud muidugi kallistustega kitsi, vaid jagas neid piiramatult. Viimasel ajal ta soovib peale koera endale väikest lambakest ja hobust. Me vist peame ikka Kaika elama minema.