Kuigi käes on juba uus aasta, on meie reis Surmaorgu (Death Valley) siin blogis kajastamata. Suuresti on see võlg jäänud sellest, et vahetult enne eelmise aasta Tänupühasid tuli mõneks ajaks meie juurde appi jälle mu ema. Seega oli meil võimalik kasutada ära seda aega, kus sai tööl olla kella vaatamata ja nii need päevad kadusid käest. Meil ei olnud ka pikki jõulupühasid, kus oleks olnud aega blogi täiendada. Siin on vaba ainult esimene jõulupüha ja ülejäänud päevad olime tööl. Et aga üks Kalifornia huvitavamaid vaatamisväärsusi ei jääks meil siin blogis kajastamata, siis parem hilja kui mitte kunagi panen meie reisimuljed Surmaoru külastusest kirja.
Otsustasime kasutada jällegi ära Tänupühade ajal antavad vabad päevad ja seekord käia ära oma ammu plaanitud sihtkohas Surmaorus. Peale Tänupühade kalkunisöömist sõitsime reedel kahe päevasele reisile Mojave kõrbes asuvasse Kalifornia suurimasse loodusparki. Minule üllatuslikult on Surmaorg pindalalt suurem Yellowstoni rahvuspargist. Org on kokku 250 km pikkune ja umbes 30 km laiune. Kuulus on Surmaorg peamiselt selle tõttu, et seal asub USA madalaim punkt, 86 m alla merepinna ning seal on mõõdetud maailma kõige kõrgem õhutemperatuur looduses, milleks oli 56.7 °C (10 juulil 1913 aastal). Kuna Sierra Nevada ahelikud püüavad kinni ookeanilt tuleva niiske õhu ja temperatuur all orus on aastaringi väga kuum.Just seetõttu, et Surmaorus on enamik aastast väga väga kuum, tahtsime selle reisi just talveperioodil ette võtta. Vihma seal praktiliselt ei saja, aastas vaid 50 mm jagu ja suvel on seal peaaegu võimatu olla, kuna kuuma on enamik päevadel ligi 50 C. Novembri lõpus oli temperatuur päeval ligi 25C ringis, mis oli ringiliikumiseks väga mõnus.
Käisime sellel reisil koos sõprade Christeli ja Scottiga, kes tulid oma kahe suure koeraga ja Scoti õepoja Andrew'ga. Kuna me alustasime reisi natuke erinevatest kohtadest, siis kokkusaamine osutus raskemaks kui esilagu arvasime. Nimelt selgus parki sisenedes, et kogu pargis puudub selle operaatori leviala, mida me mõlemad kasutame. Kuna meie ei olnud pannud kinni ka öömaja, siis polnud meil ka aimu, millsesse hotelli me peakisme õhtul minema (juhul kui ei õnnestu päeval kokku saada). Kuna aga seoses parki ümbritsevaelt mägedelt lume sulamise tagajärjel olid tekkinud teedel üleujutused, siis ei saanud me parki siseneda ka esialgu kokkulepitud kohast, vaid pidime sõitma suurema ringi ja sisenema Läänepoolsest küljest. Tänu sellele ringile saime hetkeks tagasi telefonilevi ja kokku leppida täpse kokkusaamise koha. Saime sellest kogemuse, et ära jää lootma tehnikale, vaid kodutöö tuleb korralikumalt ära teha, kus marsuut ja kokkusaamine oleks hea eelnevalt paika panna.
Park ise jättis võimsa mulje ja peab ütlema, et ületas mu ootused. Olin tegelikult kõigilt ainult positiivset selle kohta kuulnud ja paljud peavad seda kohta isegi lummavamaks kui Suurt Kranjonit. Surmaorus esineb esineb nii kivi-, liiva- ja soolakõrbeid. Legendi järgi sai Surmaorg enda nime selle järgi, et
Salt Lake Cityst asus teele grupp inimesi, kes valisid mitte tavapärase tee üle Suure nõo kõrbe ja Sierra Nevada mägede, vaid lõunapoolsema, mis läbis tänapäeval Surmaoru (Death Valley) nime all tuntud piirkonda. Kaks kuud hiljem jõudsid pioneerid kurnatud veohärgade ja poollagunenud vankritega Surmaorgu. Rändureid ei kohutanud mitte ainult elutu kõrb, vaid ka kaugustes kõrguvad mäed. Orgu läbides olid nad näljast nõrkenuina sunnitud tapma oma härjad ning põletama vankrid, et küpsetada veiseliha. Kui orust pääseti, siis vaadati seljataha ja öeldi, "Hüvasti, Surmaorg".
Meie sisenesime parki Lääne küljes üle mägede, kus enne alla orgu sattumist saime isegi lumes olla. Ajasime endale kiiresi kõik kaasa võetud soojad riided selga ja mind korraks isegi ehmatas välja olev lumi ja temperatuur (kuskil 10C). Vaevalt 10 minutit edasi sõites aga pidime kõik oma riided seljast kiskuma ja lume asemel jooksime suurtes liivadüünides. Õnneks polnud praegusel hooajal ka niivõrd hirmu kohata seal lõgismadusid, kes on suvel seal püsiasukad. Nii said meil lapsed liivadüünides paljajalu joosta ja ennast seal alla veeretada.
Praeguse rahvuspargi territooriumil on 1870. aastatest kaevandatud booraksit, vaske, hõbedat kui ka kulda. Sellest annavad tunnistust mahajäetud kaevandused ning nn kummitustelinnad (ghost towns). Kunagistest kaevurilinnadest on püsti jäänud vaid üksikud müürid ja korstnad. Aastatel 1909-11 oli Surmaoru suurimas linnas Rhyolite 2 kirikut, 50 kõrtsi, 18 poodi, 2 matusebürood, 19 öömaja, kool 250le õpilasele, haigla, vangla, börs ja isegi ooper. Käisime esimese päeva õhtul Selle Rhyolite linnas ja ega sealt midagi järgi pole, kõik on lagunenud. Ilmselt olid nii ehitusmaterjalid kui ka konstruktsioonid üsna kehvad, et kõik nii lagunenud praeguseks on.
Suure osa Surmaorust moodustab kunagine järvepõhi, mille kohal laiuvad nüüd mitmeilmelised soolakõrbed. Seda paika tuntakse Vanakuradi golfiväljakuna, mis meenutab künnipõldu, kuhu on paisatud tohutu suured soolakamakad. Teises kohas aga on soolad vee aurumisel moodustanud müstiliselt korrapäraste kärjemustritega kaetud tasaseid lagendikke.
Siin on Ameerika madalaim koht, Badwater Basin, mis on 86 m alla merepinna.
Tegime väikse matka ka Kuldses Kanjonis, kus võis näha tõesti kuldkollaseid mäeahelikke. 
Vaated Zabriskie Pointi mäetipust. Zabriskie oli üks booraksi kaevanduse juhte, kuid ta oli selle poolt, et kutsuda siia turiste seda looduse illu nautima ja seetõttu on antud vaatekohale tema nimi.
Kuna 2 päeva polnud selle üüratu pargi nägemiseks kindlasti piisav, siis tahaksime siia veelkord võimalusel tagasi tulla. Christel teadis, et oktoobrikuus pidi ühel nädalavahetusel olema võimalik minna kohta, kus võib leida erinevaid vääriskive ning kõik leitud kivid võib endaga kaasa võtta. Samuti jäi meil veel külastama seekord Shoti Loss ning nägemata liikuvad kivid. Nimelt sealse kuivanud kõrbejärve põhjas liiguvad ning vahetavad iseeneslikult kohti kivid. Kivid pidid ületama suhteliselt pikki vahemaid ja jääb mulje, et nende liikumine on väljastpoolt suunatud. Teadlased on olnud juba pikki aastaid suure mõistatuse ees. Kalifornia Tehnoloogia Instituudi teadlased jõudsid jäeldusele, et kivide liikumine on tingitud Maa kõikumisest, tugevatest tuultest ja vihmast. Tuul kergitab kivi ning see liigub edasi koos vedela mudaga libedat pinnast mööda. Liikumise kiirus pidi olema umbes pool meetrit sekundis. Tuule nõrgenemisel aga jäävad kivid seisma. Kuid on ka muidugi teisi uskumusi, näiteks teatas 1995 a geoloog John Raid koos grupi üliõpilastega läbi viidud uurimuses, et kivid liiguvad ka ilma igasuguse libeduseta ning libeduse puhul ei pruugi nad üldse liikuda. Seega on kivide liikumise tegelik põhjus senini mõistatuslik.
