Viimaste tegemiste kroonika

Meie blogi viimane postitus jääb päris pika aja taha. See, et vahepeal pole olnud sissekandeid ei tähenda, et meie elus poleks vahepeal midagi toimunud. Eelmise aasta lõpp läks kuidagi väga kiiresti ja tegemisi oli tegelikult palju rohkem kui tavaliselt. Nimelt olid meil siin kodust kaugel ühed toredad kodused jõulud ja aastavahetus. Selle kodutunde tõid meile kallid kodused Eestist. Tõnise vanemad ja õde koos lastega olid meil päris pikalt külas ja selle aja sisse mahtus hulgaliselt reise ja muidu toredat olemist. Jõulupühad olid meil mõnusalt kodused ja kuna meil oli maja lapsi täis, siis oli rõõmu kuhjaga. Saime selgeks, et 4 lapsega (vanuses 2-5 aastat) on korduvalt kergem olla kui 2 lapsega. Põnevad ühised mängud algasid varahommikul ja lõppesid hilisõhtul ja meie ülesandeks oli pigem olla vahekohtunikuks  suuremate lahkarvamuste korral. Mõnus oli vaadata seda kampa koos tegutsemas ja nende loovust mängude väljamõtlemisel.


Peale jõuulupühi aga tegime kõik koos paar pikemalt reisi. Aasta viimased päevad käisime taas Suures-Kanjonis ja uue aasta võtsime vastu kasiinoparadiisis Las Vegases. Veendusime seal, et kuigi Las Vegas oma aastaringses tuledesäras on midagi enneolematut, siis aastavahetuse ilutulestik on siin hoopis midagi muud kui Eestist. Kui Eestis pea iga pere peab kohustuseks mõne raketi taevasse lennutada ja ilutulestiku vaatamiseks ei pea muud tegema, kui akna juurde astuma, siis Las Vegases oli ilutulestik organiseeritud ja toimus kogu linnas ainult 3 hotelli katuselt üheaaegselt ja sünkroonis. Hotellid olid valitud erinevatesse ilmakaartesse, et kõik soovijad saaksid midagi näha. Meie seekord peatusime Strip tänava vahetuses läheduses olevas hotellis, kus olime kinni pannud kamba peale suurema ühise elamise. Kohapeal selgus, et selle hotelli katuselt on parim vaade aastavahetuse ilutulestikule, kust paistavad kõik 3 ilutulestikku korraga ära. Mulle tegelikult meeldib selline üks korralik show taevas rohkem kui pidev raketisadu igas suunas.
Aga nagu võib arvata, on Las Vegas üks aastalõpu paikade esinumbereid ja rahvast oli siin tõesti murdu ja igasugust. Peatänav ja külgnevad tänavad suleti juba varakult liikluseks ja need täitusid kiiresti inimurdudega. Tegemist oli nagu suure karnevaliga, kus võis kohata igasugu karvaseid ja sulelisi. Uue aasta esimestel tundidel proovisime Tõnisega rahaõnne kasiinos, kuid õnneks jätkus seekord Tõnisel kainet meelt ja saime suurema kahjumita kasiinost tulema. Tuleb see raha ikka raske tööga ise välja teenida...

Muidugi sai külastatud ka üheskoos laste meelispaiku Kalifornias nagu Disnylandi, San Diego loomaaeda ja Sea Worldi. Kuid see ühine aeg kadus aga märkamatult kiiresti ja nüüd juba ootame ise suvist kojusõitu. Eelmisel nädalal tellisime ära endale lennupiletid ja nii tuleme ka sel suvel koju. Oleme kohal juba juuni keskel ja saame üle pika aja kodus jaanipäeva veeta!

Sellel aastal oleme Tõnisega mõlemad ka käinud juba konverentsidel. Mõlemad olid Keystone konverentsid, mis on kuulsad oma väga hea taseme poolest. Kõigepealt käis jaanuaris konverentsil Tõnis Colorados Keystone's. Kuna Tõnise hotell oli täpselt mäe jalamil, siis oli mäesuusatamine mõnusalt mugav, sest hotellist välja astudes algasid kohe suusaliftid. Keystone konverentsi ajakava on tehtud nii, et igal lõunal on 5 tunnine paus, kus teadlased saavad oma pead "tuulutada" ning enamik Keystoni konverentse on korraldatud kohtades, kus saab suusatada. Mina käisin aga konverenstil Taos, New Mexicos. Algul küll arvasin, et seal pole võimalik suusatada, kuid selgus, et seal on väga kuulsad suusanõlvad ja just mustade radade poolest! Kuna New Mexico jättis mulle oma kultuuriga väga sügava mulje, siis tahtsin sellest reisit siin blogis natuke pikemalt kirjutada.




Taos ise on väga väike linnake, kus elab pea 6000 elanikku. LAst tulnuna muidugi on linn selle kohta palju öeldud, sest kogu oma olemuselt on see pigem üks väike armas küla, mis on täis kultuuri ja kunsti.   Konverentsil osavõtjatel oli võimalik ka võtta nende pikkade lõunatundide ajal erinevaid ekskursioone ja nii ma haarasin kinni võimalusest ja võtsin linna tutvustava ekskursiooni, mille raames käisime ka ümbruskonnas ja saime külastada veel 3 muusemumi. Giidiks  oli  kohalik naisterahvas, kes oma mahlakate seletustega andis meile hea ülevaate nii Taose kui ka kogu Ameerika ajaloost.

Selgus, et Taos ja selle ümbruses on üks Ameerika varasemaid pidevalt asustatud paikasid. Seal elasid ja elavad ka pragu kohalikd indiaanihõimud, kes elavad Taos Pueblos, mis on asustatud kuskil 1000-1450 A.D.  Tegemist on kihiti üksteise otsa ehitatud savist ja mudast majadega, mis võivad olla kuni 5 korruselised. Taos Pueblo kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kahjuks ei õnnestunud meil Taos Pubelot vaatama minna, kuna praegu on kohalikel indiaanlastel pühad ja nad viivad läbi spetsiaalseid rituaale ning selleks ajaks on sissesõit nende aladele keelatud. Giid seletas meile värvikalt kohalike indiaanlaste ja sisserännanud hispaanlaste vahelisi suhteid ja kuidas New Mexico kuulus lühikest aega  Mehhiko alla ning millised on praegu kohalike ja indiaanlaste vahelised suhted. Kogu selle piirkonna ajalugu on olnud üsna värvikas ja nagu ma giidist aru sain, on omavahelised suhted praegu normaalsed, kuid igaüks teab kuklas oma versiooni ajaloost ja kuhu nad tegelikult kuuluvad.

Tänapäeval on aga Taos kuulus ka kui kunstimeka. Alates 19 sajandi lõpust sai see paik just kunstiinimeste meelispaigaks. Siin on elanud mitmed kuulsad kunstnikud ja loomeinimesed ja kogu praegune Taos näeb välja nagu väike muuseum. Linnas pidi kokku olema üle 100 galerii ja minu meelest olidki linnas ainult väiksed kunstipoed, kus sai vaadata nii kunstnike loomingut kui ka osta. Minu meelest liikusid linnas ainult meie konverentsi külised ja mul tekkis pidevalt küsimus, kuidas kohalikud küll seal ära elavad. Selgus, et turism on üks olulisi elatusallikaid.  Väga palju müüdi ka kohalikke indiaanlaste poolt valmistatud ehteid ja nõusid (savipotte, punutud korve). Kuna sellel maa-alal leidub palju vääriskive, siis ehtekunst on seal väga kõrgelt arenenud ning ka mina ei suutnud tulema tulla ilma kohalike indiaanalste valmistatud ehteta.


Kuna Taos asub kuskil 6000 jala (1.8 km) kõrgusel merepinnast oleval vulkaanilisel platool, mida ümbritsevad mäed, siis konverensti esimesel päeval hoiatati meid ka kõrgusest tuleneda võivate terviseprobleemide eest.  Mina sain kõrguste vahest tunda aga siis, kui otsustasin minna suusatama. Selgus, et suusanõlvad algavad veel 6000 jalga ülevalpool ja kõrgemad tipud, kuhu liftiga sõita olid 14 000 jalga (4.3 km) kõrgusel. Kui ma suusalihtiga üles sõitsin, siis tundisn ennast järsku väga kehvasti, pea hakkas kumisema ja ringi käima ning süda läks pahaks. Mäed olid ka väga järsud ja nii ma üritasin liftiga üles sõites silmad kinni panna ja loota, et jõuan ikka enne minestamist liftist maha tulla. Mäe otsas kohtasin ühte konverenstikaaslast ja kuna tegemist oli arstiga, siis sai ta kohe aru mis mind vaevab tuleb juua palju vedelikku. Kui olin joonud ära pudeli vett, mis sisaldas erinevaid elektrolüüte, sain tagasi tasakaalu ja nautida ka suusatamist. Järgmisel päeval ma aga siiski tagasi mäele ei kippunud, sest sain aru, et selleks et nautida nii kõrgel mägedes suusatamist tuleks ilmselt mõnda aega aklimatiseeruda. Ka nõlvade kohta võib öelda, et siinsed sinised nõlavad olid teiste mägede mustad ja rohelisi nagu polnudki. Algajale kindlasti seda mäge ei soovitaks, samas ekstreemsportalstele oli seal mõnusaid järkse ja ohtlikke allasõite.

Ekskursioonil külastasime ka linna servas asuvat Rio Grande Gorge silda, mis ühendab suurt loodusliku kitsast, 200 m sügavat, kanjoni.





Samuti oli suureks vaatamisväärsuseks linnast välja platoole ehitatud nn "Earthship" majad. Tegemist on nn päikese energiat kasutavate majadega, mis on ehitatud igasugustest taaskasutatavatest materjalidest (nt. autokummid, plekktopsid jne). Majad paistavad taevast vaadates nagu allveelaevad, kus maapealne osa on väike kuppel päikesepatareidega ja maa-alla jäävad mitmekorruselised elamised. Praeguseks on mõnedel majadel mitmekorruselised maa-pealsed osad, kuid kogu energia ja vee kasutamine on  neis elamistes ökoloogiline.

Teel koju õnnestus mul ka läbi käia kiiresti Santa Fe linnast ja Albuquerque vanalinnast. Nii Taoses kui Santa Fe linnas jälgitakse väga täpselt seda, et kõik elamised peavad olema ehitatud nn olemasolevat arhitektuuri jälgide. Kokkuvõttes oli mu nädalane reis nii tööalaselt kui kultuuriliselt väga põnev ja huvitav ning sooviatan seda paika kui võimalus tekib kindlasti külastada.