Augusti viimastel päevadel käisime taaskord väiksel väljasõidul. Otsus teha mõnepäevane väljasõit tuli tegelikult üsna viimasel hetkel ja selle tingis peamiselt asjaolu, et lasteaaias oli korraline puhkus ja seetõttu lahti ainult nädala alguses kahel päeval. Kolmapäeval saime lastehoidmise lükata Kärdi ja Jana hooleks, kuid neljapäevast olid nad ka endale San Fransisco reisi planeerinud ja nii oli meil kaks võimalust: kas Tõnisega vaheldumisi kodus lastega olla või siis võtta 2 päeva puhkust ja kuskile koos sõita. Olgem ausad, see viimane variant tundus meile palju meeldivam ja mõtlesime, et see oleks ka lastele hea vaheldus enne järgmist nädalat, kui tuleb hakata käima lasteaias pikki päevi. Kuna selgus, et järgmine esmaspäev (3 september) on ka püha (Labor Day ehk siinne töörahva püha), siis oleks meil olnud lausa 5 vaba päeva mida sisustada.
Meil on veel rida kohti nimekirjas, mida soovime siin Kalifornias külastada, kuid sellest nimekirjast tundus hetkel kõige mõistlikum olevat mööda ookeani rannikut sõita San Fransisco poole ja nautida sõitu mööda ajaloolist ja palju kiidetud Pascific Coast Highwayd (PCH1). Kuna ilmad on jätkuvalt augusti algusest olnud +30C, siis sisemaale minek oleks olnud tõeline katsumus ja ookeani rannikut mööda sõit tundus sellise kliimaga just kõige mõtekam. Planeerisime kokku 3 päevase (2 ööbimisega) reisi, et oleks veel aega kodus rahulikult reisist välja puhata ja teha ära vajalikud kodused toimetused.
Enamik inimesi võtab selle reisi ette sõitmiseks Los-Angelesest San Fransisconi, kuid meie plaanisime sõidu lõpetada umbes 2h enne San Fransiscot asuvas väikses rannikuäärses linnakeses Monterey (kaardil punkt E). Kaardilt vaadates andis sõidu pikkuseks umbes 680 miili (1100 km) ja sõiduajaks 13 tundi.

Esimesel päeval tegime esimese peatuse San Luis Obispo nimelises linnakeses (kaardil B). See linnake jäi mulle mällu, kui ma kunagi otsisin Ameerikas linnu, mida võiks külastada ja see oli üks kohtadest, mida soovitatakse vähemalt Kaliforniasse tulijatel külastada. Linna kodulehelt võis lugeda, et tegemist "The happiest place in Ameria", kõlab uhkelt! Muidugi tahtsime selle koha oma silmaga ära vaadata, milline on see ameeriklastele elamiseks õnnelikum paik. Tegemist on väga väikse linnakesega, mis ilmselt erinebki selle poolest teistest linnadest, et siin on vaikus, inimesed kulgevad omas rütmis, istustakse kohvikutes, autosid on vähe, käiakse jala või jalgratastega. Ilmselt sellises skaalas oleks enamik Eesti väikelinnasid parimad elupaigad. Aga siin USAs on selline asi muidugi haruldus, mis väärib kajastamist. Meie veetsime selles linnas suurema osa ajast (3h) aga lastemuuseumis ja see muuseum oli tõesti külastamist väärt. Meil oli tükk tegemist, et sealt lapsi hiljem välja meelitada ja ilmselt oleks nad hea meelega veetnud seal kogu ülejäänud reisi.

Muusem oli nagu hübriid Tartu Mänguasjade muuseumist oma mängutubadega ja AHA keskusest teaduslike eksponaatidega. Tegevust oli kõigile, Tõnis tegi seal ise multifilmi mäe otsa ronivast konnast ja dinosaurusest, Eliisbetile meeldis eriliselt askeldada suures kohvik-köögis ja Oskar oli huvitatud pea kõigest. Sellised kohad võiksid olla küll enamik linnades, pakuks rõõmu lastele ja ka vanematele.




Sama päeva pealelõunaks pidime me jõudma Hearst Castel (kaardil C), kuhu olin ennast eelmine päev juba internetis registreerinud, sest lossi saab ainult ametlike ekskursioonidega. Seda lossi olime me ka mitmetelt inimestelt kuulnud, kui üht suuremat vaatamisväärsust siin Kalifornia rannikul. Jällegi peab ütlema, et Eurooplastele, kes on näinud vanade Euroopa riikide losse pole üks loss mingi suur maailmaime. Siinses riigi ajaloo juures on aga see muidugi haruldus. See kõik aga ei vähendanud kaugeltki seda pompöössust, mis see loss pakkus.

Selle suurejoonelise mõisa lasi endale eelmise sajandi alguses ehitada Ameeriaka ajakirjamagnaat William Randolph Hearst. Peale mõisaomaniku surma 1957 aastal annetati loss koos valdustega Kalifornia osariigile. Loss on ehitatud ookenist vast kilomeeter maad sisemaa poole, mäe tippu. Selle maatüki ostis kunagi Randolfi isa ja lapsepõlves veetis ta seal palju aega koos perega matkates. Nii sai see paik armsaks ja kuna raha oli mehel palju, siis miks mitte ehitada midagi võimast. Lossi ehitas arhitekt Julia Morgan, kusjuures algselt oli olnud hoopis plaan ehitada bungalo. Sellest aga kasvas välja hoopis loss. Omanik leidis, et kuna jääb järjest vanemaks, siis soovib ehitada endale midagi vähe mugavamat! Lossis on kõigest 56 magamistuba, 62 vannituba, 19 olesklemise ruumi ja isegi täismõõdus suur kino. Lossi ümbritsevad tohutud aiad koos väikeste aiamajadega ja lossil oli ka oma loomaaed.

Kõige enam aga on pälvinud ilmselt tähelepanu lossis olevat 2 tohutu võimast basseini. Väljas on Neptuni bassein, mida ümbritsevad sambad, mis transporiditi kohale Rooma templitest.  Siseujula on aga tehtud väikest mosaiikidest, mis jätab samuti uskumatult kauni mulje. Poleks paha peale spad sellises ujulas mõnuleda. Neptuni basseinis ujudes avaneks vaade aga otse ookeanile.
Hearst armastas kino ja võõrustas seal pidevalt tolle aja Hollywoodi filmikuulsusi kui ka poliitilist eliiti, kes kõik olid meelsasti nõus lossis aega veetma. Nii olid näiteks sagedaseks külaliseks Chaplin, Cary Grant, Franklin Roosevelt, Winston Churchill jne. Ühesõnaga elu nagu lill! Igaljuhul teatas Oskar järgmine päev, et kui ta suureks saab ehitab ta endale lossi ja hakkab seal Eliisbetiga elama, ma sain aru, et ka meie Tõnisega oleme teretulnud :)

Esimeseks ööks olime kinni pannud hotelli väikses ookeani äärses kohas San Simeon, mis asus kohe Hearst Lossi lähedal. Hommikul hakkasime vaikselt liikuma mööda rannikut ülespoole, et õhtuks kohale jõuda Montery linna. Esimese peatuse tegime Piedras Blankas nimelises rannas,  mis on kuulus elevant-hüljeste peatuspaik. Oma nime on need tohutu suurusega hülged saanud seetõttu, et neil on lont. Meil tõenäoliselt vedas, et nägime ligi 30 isendit, kes olid ookeanist välja tulnud randa. Kuna tavaliselt nad sel ajal veest väljas polevat, vaid tulevad kaldale detsembrist-märtsini, kui on paaritumise aeg. Need on ikka tõesti suured hülged, sest kui kõrval olid nn tavalised hülged võis arvata, et kõrval lebab hülge asemel vaal. Samas rannas võib veebruaris näha ligi 7000 isendit ja sel ajal ei olevat vaba liiva üldse näha. See oleks ilmselt tõeline vaatamisväärsus ja tahaks isegi seda minna sel ajal vaatama.





Mööda rannikut edasi liikudes pidime iga natukese aja tagant peatuma, sest vaated olid tõesti vapustavad. Kogu sõit kulges mööda mägede nõlvasid, mis meenutas mulle natuke Hispaanias mööda Vahemere rannikut sõitu.









Kogu seda maa-ala alates San Simeonist kuni Montereyni kutsutakse Big Sur'ks. Tee lookles üles-alla ja all olid vapustavad rannad. Vesi oli kogu Big Suri rannas helesinine ja rannad meenutasid oma vaadetelt Hawaiilt, ainus erinevus ilmselt see, et vesi on siin külm.

vaated olid nii võimsad, et kiskusid isegi mind modelli moodi poseerima...

väike matkaja Vaikse ookeani rannikul

Üks meeliköitvamaid kohti oli Julia Pfeiffer kunagise kodu juurde minev väike matkarada (kaardil tähistatud D). Julia Pfeiffer oli olnud üks esimesi naisi, kes rajas oma kodu sinna mägisele alale ookeani nõlval.  Aga majast, mida kahjuks enam alles pole, avanesid muidugi hingematvad vaated ookeanile. Näiteks oli maja magamistoa aknast avanenud vaade rannale, kus kaljust jooksis alla otse randa veekosk. Kuna 80-ndatel oli toimunud üleval olevast mäest varing, siis nüüd on see rannariba kaetud ilusa liivaga. Üldiselt oli väljas päeval soe aga õhtuti ikka läks temperatuur palju madalamaks kui oleme LAs harjunud. Nii me siis looklesime mööda rannikut ja salvestasime neid vaateid nii fotodele kui ka oma mällu. Õhtuks jõudsime Monterey linna.

Monterey ostus väga armsaks väikseks ookeani äärseks linnaks. See umbes 28,000 elanikuga linnake asub Monterey lahe kaldal. Linnas oli mõnus jalutada, kuidagi harjumatu oli, et kogu kesklinn oli võimalik jala läbida ja auto oleks siin elamiseks täitsa üleliigne tundnud. Jalutasime vanas kalasadamas ja nautisime täiuslikku itaalia kohvi! Järgmise päeva hommikupoolikul veetsime aega laste rõõmuks vahval mänguväljakul. Ümbruskonnas on ka paju veinimõisaid, kuid seekord jäid need meil külastamata- ongi põhjust tagasi tulla! Pealelõunal hakkasime tagasi LA poole liikuma ja tegime paari tunnise peatuse Santa Barbaras, mis on saanud üheks meie lemmiklinnaks siin Kalifornias. Selline tore väike reis siis seekord. Loodame, et need vaated sellest reisist tekitavad soovi meile külla sõita!