Suvi Eestis

Pikk reis koju oli seiklusrohke, kuid nüüd oleme kõik kenasti Eestis. Ka 10 tunnine ajavahe muutmine hakkab tasapisi paika loksuma. Tõnis jääb koju 9 juulini ja mina lastega päris pikaks ajaks- 21. augustini. Blogi saab uue hoo sisse sügisel, kui oma Ameerika kodus tagasi oleme. Seniks soovime kõigile kena ja teguderohket suve ja loodame, et meil õnnestub paljude sõpradega Eestis kohtuda!

Rattasõidud ja muud tegemised

Nädal tagasi muretsesime Tõnisega endale jalgrattad ja mõlemale rattale taha lastetoolid. Kuna siin on võimalik aasta ringi kenasti rattaga ringi sõita, siis tundus rataste soetamine igati mõistlik olevat. Peale ühiste rattasõitude saab ka Tõnis käia nüüd tööl rattaga. Kodust tööle pidi minema kuskil 25 min ja tagasi 17 min. Tagasisõit pidi eriti kerge olema, vaikselt kogu aeg allamäge sõit. Sügisest saame hakata koos ratastega tööl käima.

Lapsed olid oma toolidest ja kiivritsest erilises vaimustuses ja ootasid suure ärevusega esimest sõitu. Ühel õhtul tegimegi esimese rattatiiru ümbruskonnas. Sõitsime tunnikese ja nägime päris palju huvitavaid kohti. Lapsed pidasid kenasti vastu ja neile see sõit väga meeldis.

Plaanisime laupäeval ette võtta pikema retke, minna ratastega ookeani äärde ning sõita pikemalt mööda ookeani rannikut. Ookeani ääres on tehtud ekstra ratta teed, mida mööda saab päris pikalt sõita. Kodust on meil ookeanini kuskil 6-7 km. Kohale jõudes tegime peatuse, mängisime liiva peal, Oskar hüppas nagu tavaliselt üle lainete ja pidasime ka väikse pikniku. Edasi sõitsime mööda rannikut praktiliselt linnast väljas. Kui Eliisbetil polnud mingit raskust sõites magama jäämisega, siis Oskar ei suutnud kiivriga kuidagi head asendit leida. Nii me pidime kiivri ikkagi lõpuks peast tal ära võtma ning peale seda jäi ka Oskar kenasti magama. Kokku sõitsime maha kuskil 15-20 km vahel.

Esimese päeva kohta, oli see piisav distants. Arvestades veel sellega, et me pidime korduvalt päris suured tõusud võtma. Meie juurest ookeani poole minnes on vahepeal päris korralikud mäed. Aga kui oled nendest üles saanud on vaade väga uhke. Isegi tänava nimed nagu "Grand view" viitavad sealt avanevale suurepärasele vaatele. Ühelt poolt paistab ookeani ja teiselt poolt lumised mäetipud.

Pühapäeval kutsusime endale külla ühe Ameerika pere, kes elavad siinsamas kõrval majas. Mees on UCLA-s mikrobioloogia doktorant, naine on hetkel 8 kuuse tütrega kodus. Tegemist on väga toredate inimestega. Mina olin siin mänguväljakul kohanud pere õrnema poolega aga tihedamad suhted said alguse hoopis meeste kaudu. Nimelt kui Tõnis ühel õhtul lastega väljas oli, siis kohtas ta Joshi, kes tuli garaazi juurest õllekannuga. Selgus, et ta tal on garaazi üles seatud lausa õllevabrik! Kuna tegemist on hariduselt mikrobioloogiga, siis on selline hobi üsna mõistetav. Järgmisel korral saabus Tõnis lastega väljast juba koos õllepudeliga! Ühesõnaga väga tänuväärt sõbrad oleme siit endale leidnud. Laupäeval sai koos kokatud ja koduõlut pruulitud, mis oli tõesti maitsev!

Üldse on meil siin tekkinud juba päris suur tutvusringkond. Viimasel ajal oleme saanud järjest uusi küllakutseid ning ka kutseid laste sünnipäevadele. Ma juba naersin, et ei saagi sügisel tööle minna, sest siis jääks pooled sotsiaalsed üritused ära. Nimelt korraldavad siin lastega kodus olevad emad aeg-ajalt toredaid hiliseid hommikusööke (brunch'e), kus lapsed saavad koos mängida ja emad muidu kudrutada.

See nädal algas meil vaba päevaga. Siin tähistati Memorial Day'd, kus mälestatakse ameerika sõjaväes teeninud ja erinevates sõdades hukkunud ameeriklasi. Sellel päeval kohalikud tavaliselt grillivad ning käivad surnuaedades oma hukkunud lähedasi mälestamas. Meie veetsime selle päeva aga üsna töiselt- hommikupoole oli Tõnis laboris ja mina kirjutasin teise poole päevast kodus uut granti.